NOOR EMA. Abivahend tööks teismelise emaga. Caritas Eesti 2008

Átírás

1 NOOR EMA Abivahend tööks teismelise emaga Caritas Eesti 2008

2 SISUKORD I TEISMEIGA Hanna-Liisa Ennet Materjali koostamist ja avaldamist toetas Haridus- ja Teadusministeerium. 1. Sissejuhatus Mõiste piiritlemine Arengustaadiumid Arenguteooriad. Bioloogilised, psühhoanalüütilised, sotsiokultuurilised, kognitiivsed teooriad Puberteet. üüsiline, kognitiivne, emotsionaalne, sotsiaalne, käitumuslik areng Suhted vanematega Perekond Vanemlikud oskused Sõbrad Romantilised suhted Tervisekäitumine. Tervisekasvatus. Varajase raseduse peamised riskifaktorid Rasedus ja emadus Lapse heaolu Kooselu ja abielu Teismeline lapsevanem Haridustee. Perekasvatus koolis. Haridustase ja sissetulek.õppiv ema. Korduv muster Toimetulek Mõtlemiseks Statistika Retseptid Kasutatud allikad Kasulikud internetileheküljed...95 II NÕUSTAMINE JA KRIIS Maris Kaurov MTÜ Caritas Eesti ISBN Nõustamissuhte üldküsimused Mõistete piiritlemine: informeerimine-konsulteeriminenõustamine Nõustamissuhte üldtunnused Abistamine Nõustamisteooriad ja alaealise ema nõustamine Enesediagnostika ja kutse-eetika Motiivid

3 2.2. Stress ja läbipõlemine Teismelise käitumise iseärasused kriisisituatsioonis Kasutatud allikad ja teemakohane lugemisvara Praktiline teave III CARITASE KOGEMUS JA ETTEPANEKUD Maris Kaurov SISSEJUHATUS Teismeiga on kui haigus just samasugune nagu külmetus, mille vastu õiget rohtu ei ole. Kuid erinevalt külmetusest ei saa teismeea tarbeks välja kirjutada aspiriini ega muud seesugust, mis vaevusi kasvõi ajutiselt vähendaks. Parimal juhul saaks aspiriinitableti koos korraliku viskilonksuga määrata neile, kellel on olnud õnne saada kontakt niisuguse puberteediohvriga. Ravi juurde ei kuulu kindlasti teismelise voodisse aheldamine, kuna see nulliks ära kõik senised pingutused, mis tehti tema voodist üles tulema sundimisele. Loodetavasti tuleb doktor Salk 1 ühel heal päeval lagedale ka padupuberteedi vastase vaktsiiniga. Kui see aga kord sünnib, puhkeb otsemaid vaidlus, kas määrata talle teenete eest Nobeli meditsiini- või hoopis rahupreemia. (R. Armour) Teismeea märksõnaks on muutumine. Teismelise nooruki füüsiline areng on samavõrd intensiivne ja jälgitav kui imikutel, ometi on väline muutumine vaid killuke arengu kogu ulatusest teismeline muutub lisaks veel emotsionaalses, kognitiivses, sotsiaalses ja käitumuslikus plaanis. Arengut mõjutab suuresti ümbritsev keskkond, st perekond, kultuur ja ühiskond. Arenguga kaasneb sageli mitmeid probleeme (alkoholi ja narkootikumide kuritarvitamine, varane seksuaalelu, rasestumine enne täisealiseks saamist, agressiivne käitumine jt) ning perekonnal ja kogukonnal on siin teismelise jaoks kaitsefaktorina tähtis roll. Teismelise arengu mõistmine teadmised teismelise füüsilisest, kognitiivsest, sotsiaalsest, emotsionaalsest ja käitumuslikust ümber kujunemisest on eelduseks sellele, et võiks luua ja ellu rakendada tõhusaid teismeliste rasedust ennetavaid programme ja tegeleda noorte rasedatega, valides neile optimaalse tegevusliku sisu, lähenemismeetodi ning ajalised piirid sekkumiseks ja grupiga töötamiseks. Teismeiga saab defineerida erinevalt ning mõnede arvamuste kohaselt ei olegi teismeea puhul tegemist mingi eraldiseisva nähtusega, vaid lihtsalt ühe sotsiaalse leiutisega teatud elufaasi kirjeldamiseks. Definitsioonide (bioloogiliste, psühholoo- 1 Salki vaktsiin on poliomüeliidi vastane vaktsiin 4 5

4 giliste, sotsioloogiliste) erinevusest aga olulisem veel on teooriate erinevus, kuna iga uue psühholoogiateooriaga muutub ka arusaam teismeeast. Tekib küsimus, miks teooria peaks tõepäraseid fakte mõjutama kuid erinevad teooriad ei muudagi fakte endid, vaid hoopis nende tõlgendusi. Teismeliste arengu tuntumad uurijad: Stanley Hall, Arnold Gesell, Allison Davis, Robert Havinghurst, James Coleman, Margaret Mead, Sigmund reud, B.. Skinner, Erik Erikson, James Marcia, Jean Piaget, Lawrence Kohlberg. Keskajal ei olnud lastel ühiskonnas mingit arengust lähtuvat eelisseisundit ning neid koheldi kui miniatuurseid täiskasvanuid, mistõttu ka nende elu oli tunduvalt kibedam. Hilisematel aegadel oli tihti suur hulk vabrikutöölistest teismeeas noored. Niisiis toimus nende elus üleminek lapsepõlvest otse täiskasvanute maailma ilma vahepealse üleminekuperioodita. Eraldi etapp puberteedi tarbeks oleks tähendanud liigset luksust, mis võinuks saada takistuseks perekonna hinges hoidmisel seda iseäranis sõdade, näljahäda ja muude karmide olude ajal. Trükise keskmes on teismelise arengu iseärasused, teismeline lapsevanem, lapse kasvatamiseks vajalike toimetulekuoskuste analüüs ning vanemluse mõju haridustee lõpule viimisele. MÕISTE PIIRITLEMINE Psühholoogid defineerivad teismeiga kui eluperioodi, mil tuleb täita kindlad käitumuslikud ja kognitiivsed arenguülesanded (siia kuuluvad mõtestatud suhete loomine eakaaslastega, sotsiaalse rolli kujundamine, oma keha aktsepteerimine, emotsionaalse sõltumatuse saavutamine, valmisoleku saavutamine omaenda pereeluks, majandusliku toimetuleku saavutamine, väärtushinnagute ning vastutustundliku käitumismaneeri kujundamine) Sotsioloogid defineerivad teismeiga kui üleminekuperioodi lapse sõltuvast seisundist täiskasvanu iseseisvaks ja toimetulevaks eluks. Bioloogid mõistavad teismeea algusena suguküpsuse saavutamist. Teismeea alguseks on puberteediga kaasnevad kehalised muutused, teismeea lõpp aga tähistab üleminekut täiskasvanu staatusesse, vanuseline vahemik võib siin aga olla igaühel individuaalne, jäädes 10 ja 22 aasta piiridesse. Teismeea kestus pikeneb: seda nii puberteedi varasema alguse kui ka hilisema lõpu ehk täiskasvanustaatuse ja majandusliku iseseisvumise tõttu (mis võidakse saavutada alles aasta vanuses). Täiskasvanuiga ei vasta tänapäeval üksüheselt abielulisusele, vaid tähistab enese eest vastutuse võtmist, iseseisvat otsustamist ja majanduslikku sõltumatust. Puberteet tähistab eelkõige kehalisi muutusi, mis kaasnevad sugulise küpsemisega. Teismeiga tähistab eluperioodi, mille juurde kuuluvad nii füüsilised muutused kui ka psüühiline areng. Küpsuslünk ajaperiood bioloogilise küpsuse (varasem) ja sotsiaalse küpsuse (hilisem) saabumise vahel. Küpsuslünk on delinkventse käitumise juures oluliseks soodustavaks teguriks. 6 7

5 ARENGUSTAADIUMID Tabel 1: teismeea erinevate arengustaadiumide peamised tunnusjooned Teismeiga kestab murdeea algusest kuni täiskasvanuks saamiseni. See on protsess, kus lapsele omane käitumine asendub täiskasvanutele tüüpilise käitumisega. Keskmine teismeline on kombinatsioon lapsest ja täiskasvanust. Teismeeas omandab inimene suguküpsuse, kuid sel perioodil ei ole ta veel saavutanud psühhosotsiaalset arengutaset, mis on vajalik toimimaks terviklikes ning täiskasvanulikes lähedussuhetes. Varases teismeeas toimuvad kiired kehalised muutused, tekib teatud vastandumine vanematele, enda võrdlemine eakaaslastega; seksuaalsusega seotud ettekujutused on romantilised ja fantaasiarikkad. Keskmises teismeeas suureneb sõltumatuse vajadus ja kaaslaste mõju, tekivad romantilised ja intiimsed kogemused ning kujuneb ettekujutus endast täiskasvanuna. Hilises teismeeas kujunevad välja täiskasvanulikud lähedussuhted. Teismelise areng ei toimu järjepidevalt ühtlases tempos, võimalik on eristada kolme tähtsamat küpsemise staadiumi, milleks on varane teismeiga (u 9-13 a), kõrgteismeiga (u a) ja hilisteismeiga (u 17-19). Arenguteooriates puudub kindel üksmeel selle osas, kas teismelise areng on pidev või katkendlik ja teiste elutsükli etappidega seondumatu; kas teismeiga on stressi- ja sündmusterohke või rahumeelne; kas arenguülesannete täitmiseks on teatud kindlad kriitilised ajavahemikud ja kas arengu jaoks on tähtsamal kohal seesmised faktorid või keskkond. Eelteismeiga on raske piiritleda, kuid poistel ja tüdrukutel ilmneb ajaline erinevus nii füsioloogiliselt kui ka psüühiliselt. Tüdrukute eelteismeiga algab umbes aastaselt, poistel aastaselt, olles suuresti individuaalne. Märksõnad: Iseseisvuse kujunemine, sotsiaalsete oskuste omandamine, sõbrustamine samasoolistega, areneb loogilise mõtlemise võime, perekonnast eraldumise algus, tekivad lähedased suhted ka inimestega, kes ei ole pereliikmed. 8 9

6 Teismeea varajast perioodi peetakse eriti oluliseks, kuna see, mis varajasele teismeeale järgneb identiteedi kujunemine, isiksuse konsolideerumine, iseloomu kujunemine jne peab kulgema soodsalt. Sellele perioodile on iseloomulikud ekstaatilised väljaelamised popkontsertidel ja spordivõistlustel. Kirg iidolite vastu ja nende valik kõnelevad samuti oma keelt misside ja filminäitlejatega toa seinal. Varajane teismeiga on üleüldse imetlemise, iidolite ja fanatismi aeg. Hilisteismeeas võetakse endale rollid ja vormitakse neid võimaluste piires. Roll tähendab siin midagi, mida inimene tegelikult kogeb, seda, mis inimene on. Ametiroll muutub aktuaalseks. Sõbra- ja partneriroll tähendab pidevat tundelist hõivatust. Isa- ja emaroll hakkavad tasapisi tunduma võimalikud ja tähtsad. Selle perioodi lõpuks on välja kujunenud selgepiiriline mehe- või naiseidentiteet. Märksõnad: Tujude kiire vaheldumine, identiteediotsingud, teiste arvamuse tähtsustamine, areneb kriitiline mõtlemine, ollakse jäikade veendumustega, käitumine on ettearvamatu ja väljakutsuv, katsetused stiili ja välimusega, tugev kaitsehoiak enesehinnangust tingituna, pereliikmete lakkamatu kritiseerimine, tervisenõuannete ja täiskasvanute soovituste eiramine ja kahtluse alla seadmine. Kõrgteismeeas töödeldakse väsimatult oma suhet vanematega, nende hinnangute ja hoiakutega, suhet kõigega, mida lapsepõlve kombed ja tavad, sõltuvus ja sõprus on kujundanud. Iseloomulikud on fantaasiasuhted, kaugarmumised ja päevikupidamine. Paljudel teismelistel on eriline elukorraldus: koolitundide ettevalmistamine uputatakse muusikasirmi alla, kuid see võimadab vaatamata helitugevusele ainete omandamist. ilmiseriaale neelatakse, vaikust ja tühja ruumi ei taluta. Märksõnad: üüsiline areng jõuab lõpule, areneb abstraktse mõtlemise võime, areneb end teise inimesega samastamise võime, areneb võime kujutleda maailma ka teistsugusena kui ta reaalselt on (sellisena, nagu ta peaks olema), iseloomulik on kestev võitlus täiskasvanuna kohtlemise pälvimiseks, spontaansete emotsioonide ja vajaduste kohaldamine sotsiaalsetele normidele ja iseenda väärtushinnangutele vastavaks, kasutatakse irooniat ja muid elukogenuma huumori vorme ühiskonna kritiseerimiseks, hakatakse enam tähelepanu pöörama teiste inimeste tunnetele ja võrdlema neid iseenda omadega, tekib soov elus midagi saavutada. Et väline sotsiaalne surve võib olla liiga suur, seda näitavad sagedased kooliraskused, isegi kui need on tingitud ühtekokku paljudest faktoritest. Kool ja kodu võivad esitada suuremaid nõudeid, kui teismeline talub, või näitavad kool ja kodu ka huvipuudust, esitades liiga väikesi või üldse mitte mingeid nõudeid. Mõtlemisvõime blokeerumine, häiritud teadlikkus, kontsentratsiooniraskused ja passiivsus, popitegemine ja ükskõiksus on vaid mõned sümptomitest, mis näitavad, et midagi on korrast ära. Arenguülesanded Arenguülesanne arenguülesandena tähistatakse teatud kultuurile iseloomulikku arusaama normaalsest arengust elukaare erinevatel etappidel. Arenguliste ülesannete (motoorsed, füüsilised, sotsiaalsed, emotsionaalsed) läbimine toimub teatud kindlal ajal. Lapsed, kes ei ole edukalt täitnud lapseeale omaseid ülesandeid, on teismeeas teatud mõttes arengulises halvemuses. Sama kehtib ka teismelise liikumisel varasesse täiskasvanuikka. Teismeea üks tähtsamaid arenguülesandeid on kujundada positiivne enesehinnang ja rolliootused nii enda kui teiste silmis. Üheks faktoriks selle saavutamisel on teismelise seesmine selgus, kes ollakse olevikus, võttes arvesse ka oma mineviku ja ühendades selle oma tulevikuootuste ja -ambitsioonidega. Positiivsele enesehinnangule aitab kaasa tundmine, et ollakse midagi väärt. Enesehinnang areneb enamasti välja vanuses aastat. Kui teismeline on selle arenguetapi läbinud, siis on ta valmis liikuma järgmise psühholoogilise etapi poole. Selles etapis õpitakse looma intiimseid suhteid teise inimesega, jagama end teise inimesega, säilitades samas oma identiteedi. Kui baasidentiteet ja lähedus on saavutatud, on inimene valmis saama ka lapsevanemaks. Teismeeas õpitakse kaaslastega täiskasvanulikumal moel suhtlema, kehaline areng toetab mehe või naise sotsiaalse rolli omandamist ja ka olemasolevate stereotüüpidega kohandumist. Vanemate väärtushinnangud ja eluhoiakud internaliseeritakse, toetutakse üha enam iseendale ja iseseisvutakse emotsionaalselt, käsikäes seksuaalse küpsemisega hakatakse valmistuma eesootavaks perekonnaeluks ning liigutakse majandusliku sõltumatuse saavutamise suunas, mis enamasti saabub pärast haridustee lõpetamist ning tähistab lõplikku jõudmist täiskasvanuikka. Kujundatakse välja 10 11

7 isiklik eetiline standard, mis edaspidi saab käitumisele aluseks. Kujuneb välja sotsiaalselt vastutustundlik hoiak ning valmidus olla iseseisev ja täisväärtuslik kogukonna liige. Tabel 2: teismeea arengueesmärkide saavutamine Teismeea arenguülesannete juurde kuuluvad: identiteedi kujunemine isikliku väärtussüsteemi ning eetiliste põhimõtete omandamine sotsiaalse kompetentsuse omandamine emotsionaalse sõltumatuse saavutamine vanematest ning teistest täiskasvanutest enda keha aktsepteerimine ning normaalse tervisekäitumise omandamine maskuliinse või feminiinse sotsiaalse rolli omandamine uute suhete loomine mõlemast soost eakaaslastega karjääri valimine valmistumine abieluks ning perekonna loomiseks Teismeea peamisi ülesandeid on niisiis identiteedi leidmine ning terviklikuks ja produktiivseks täiskasvanuks kujunemine. See eesmärk saavutatakse samm-sammult, kohanedes lakkamatute muutustega. Teismeiga on oma olemuselt rahuliku arengu katkestus; tasakaalu hoidmine teismeeas on iseenesest normiväline: nooruki puhul on pigem normaalne olla ebajärjekindel ja käituda vastuoluliselt, vihata ja armastada vanemaid, võidelda impulssidega ja neid aktsepteerida, olla sõltuv ning tõsta mässu, olla samaaegselt idealistlik, suuremeelne ja isekas

8 ARENGUTEOORIAD Laias plaanis on arenguteooriad organismilised või kontekstilised, vaadeldes inimese arengut kas eraldiseisvana või asetatuna ajaloolis-ruumilisse konteksti. 20. sajandi teisel poolel kaldus tähelepanu kese kontekstilistele arenguteooriatele, mis pidasid oluliseks inimese suhestumist teiste inimeste ja ka keskkonnaga, ning organismiline lähenemine (psühhoanalüütilised ja kognitiivsed teooriad) jäid tagaplaanile. Peamised teooriad teismeliste arengu kirjeldamisel, mille keskseks küsimuseks on teismeea kui eraldiseisva eluperioodi staatus, jagunevad nelja suuremasse kategooriasse: bioloogilisteks, psühhoanalüütilisteks, sotsiaalkultuurilisteks ja kognitiivseteks teooriateks. Lisaks on veel võimalik eristada kontekstuaalseid arenguteooriaid: ökoloogilisi teooriad, elukaareteooriaid, arengukontekstualismi, jt. I Bioloogilised teooriad. Esimese teadusliku teooria teismeea arengu kohta lõi Granville Stanley Hall aastal Olles oma aja inimesena tugevasti mõjutatud evolutsiooniteooriast, eristas Hall individuaalses arengus nelja etappi, millele omakorda vastab neli ajaperioodi liigi arengus (st indiviid läbib arengu käigus liigi arengu etapid). Teismeeale peetakse omaseks emotsioonide kiiret vaheldumist ühest äärmusest teise ning iseloomulikud on teatud kindlad opositsioonid (loidus-elevus, nauding-valu, enesekindlus-alaväärsus, isekus-isetus, enese hea ja halb ülalpidamine, üksildus-seltsivus, tuimus-tundlikkus, uudishimuapaatia, teadmine-tegutsemine, vanamoodsus ja piiride rikkumine, tundmused-intellekt, elutarkus-narrus). II Psühhoanalüütilised teooriad. Psühhoanalüütiline arenguteooria ei aseta spetsiaalset rõhku teismeeale, isiksust vaadeldakse kui kiht-kihilt arenevat ja täienevat, mitte eraldiseisvaid etappe läbivat fenomeni. Teismeiga iseloomustab selle teooria põhjal askeetlus ja intellektualiseerimine, teismeea lõpus integreeritakse küps seksuaalsus isikutervikusse ning saavutatakse eakohane autonoomia. reud: psühhoseksuaalsed faasid Psühhoanalüütilise arenguteooria alusepanijaks oli oma töödega 20. saj. alguses Sigmund reud. Mitmed uuemad teooriad on psühhoanalüütiliste teooriate pinnalt võrsunud, kuid asendada ei ole nad seda suutnud. reudi järgi on vastsündinul vaid mõned primitiivsed kihud ning tungid (id) nagu toidu ja füüsilise heaolu vajadus, mis kokku moodustavadki tema vaimu psühholoogilise arengu esimesel etapil. Esimestel eluaastatel hakkab välja kujunema ego, mille eesmärgiks on idi väljendamine turvalisel ja vastuvõetaval moel, leides teatud kompromissi oma tegelike soovide ja vanemate poolt kehtestatud standardite vahel. Laps õpib rahulolu edasi lükkama, et jääda kooskõlasse väliste nõudmistega, st vanematega. Enne kooliiga on lapsel välja kujunenud südametunnistus ehk superego. Laps on internaliseerinud vanemate väärtushinnangud nüüd tunneb ta ennast halva käitumise korral süüdi ja ka üksi olles püüab end ilusti ülal pidada. reudi järgi on inimese käitumismotivatsiooni peamiseks allikaks vajaduspinge vajadus rahuldada bioloogilisi tunge. Arengu käigus läbitavaid faase nimetab ta pingeid maandava vastava organi järgi: oraalne, anaalne, falliline, latentne ja genitaalne faas. Vajaduste täitmata jätmise korral võib inimene psühholoogiliselt parasjagu käimaolevasse staadiumisse fikseeruda. oto 1: Granville Stanley Hall ( ) oto 2: Sigmund reud ( ) 14 15

9 reudi järgi tähistab teismeiga suurte sisepingete aega. Eelteismeeas ehk latentsiperioodil kujuneb lapsel ego ning idi vahel välja tasakaal, genitaalsesse faasi jõudmisel aga lüüakse see tasakaal kõikuma: id saadab tugevaid impulsse, superego aga seab omakorda rangeid piiranguid, mille tulemuseks on teisemelise katsumusterohke siseheitlus. Tabel 3: reudi psühhoseksuaalsete ja Eriksoni prühhosotsiaalsete staadiumide võrdlus III Sotsiokultuurilised teooriad. Need teooriad vaatlevad teismeliste käitumist sotsiaalses kontekstis ning tõlgendavad seda kui reaktsiooni vanemate ja eakaaslaste käitumisele, milles idealism seguneb mässuga. Teismeiga seostatakse tujude kiire vaheldumise, riskialti oleku ning konfliktidega suhtlemisel vanematega. Eriksoni psühholoogilised staadiumid Eriksoni psühhosotsiaalne teooria toetub reudi arenguteooriale, kuid on sellest mõnevõrra avaram, rõhutades arengu oluliste mõjutajatena sotsiaalseid ja kultuurilisi kogemusi. Ka Erikson loetleb kindlad faasid, mis on arengus eelnevalt vaja läbida enne järgmisse siirdumist. Eriksoni järgi ei toimu fikseerumist teatud faasi, varem lahendamata probleeme töödeldakse uues faasis ning iga läbitud faas loob lähtekoha uue faasi läbimiseks. Eriksoni järgi läbitakse teismeeas identiteedikriis, mida peetakse väga oluliseks kogu inimese arengus. Identiteet ei ole kaasasündinud omadus, mis ilmneb teatud perioodil, ega ole ka ühiskonna poolt isikule antud omadus, vaid miski, mis saavutatakse kestva enesearendamise ning õppimise teel. Identiteedi kujunemise juures on oluline ühendada mineviku kogemused tuleviku ootustega ning samal ajal silmas pidada isiklikke andeid, omadusi ja piiranguid. Ka Erikson vaatles teismeiga kui siseheitluse perioodi, kuid põhjusena tõi ta välja identiteedikriisi, mitte alateadvuse (id) ja ülimina (superego) vahelise võitluse. oto 3: Erik Erikson ( ) 16 17

10 IV Kognitiivsed teooriad. Need teooriad vaatlevad teismeiga kui suundumust konkreetsetelt mõttemudelitelt formaalsetele. Teismeline suudab mõelda iseenda mõtlemisest ning seeläbi saab reaalsusest tema jaoks võimalikkuse üks versioon. Teismelised on eeskätt hõivatud mõtetega iseendast ja eeldavad enda suhtes sedasama ka teistelt inimestelt, arvates enda seeläbi olevat kujuteldava publiku püsiva tähelepanu keskmes. Piaget arenguperioodid Piaget kirjeldas arengut üksteisele järgnevate muutustega lapse mõtlemises, mis on üldjoontes jaotatav kolmeks perioodiks. Tabel 4: Piaget arenguperioodide kirjeldus Piaget järgi hõlmab kognitiivne areng teismeeas ülemineku konkreetselt mõtlemiselt abstraktsele ning samuti väheneb mõtlemise egotsentrilisus. Eelteismeeas on lapse mõtlemine konkreetne. ormaalse järeldamise võime kujuneb 15. eluaastaks ja võimaldab näha olukordade erinevaid lõpplahendusi lisaks nendele, mis on juba ilmnenud. Teismeline õpib võimalikke sündmuskäike mõttes konstrueerima ning nende tõenäosust hindama: näiteks on ta võimeline mõningase juhendamise abil kujutlema võimalikku rasestumist ning olukorda, kus temast saab lapsevanem ning kus tekib kohustus lapse eest hoolt kanda. Üleminek konkreetselt mõtlemiselt täielikule formaalsele operatsionaalsele mõtlemisele toimub vahemikus aastat. Sellele perioodile iseloomulik egotsentrilisus väljendub kindlates käitumuslikes ja maailmavaatelistes mustrites: suureneb eneseteadlikkus; eeldatakse kujuteldava publiku olemasolu ja sellest tulenevalt pideva jälgimise all olemist; oma mõtteid ja tundeid peetakse unikaalseteks; endale omistatakse kõikvõimsus ja haavamatus, mis viib sageli riskikäitumisele. Eakaaslastega suheldes saab teismeline teada, et tema kogetud mõtted ja tunded on esinenud ka kõigil teistel. Niisuguse arusaamiseni jõudes ei pea teismeline ennast enam nii unikaalseks, teistega sarnanemise kogemus vähendab ka teismelise hirmu olla ebanormaalne. Psühholoogilise staadiumi (arenguperioodi) tunnused Piaget järgi: Järgnevad üksteisele kindlas korras, kusjuures kõige kõrgemate tasanditeni igaüks ei jõuagi aasid läbitakse individuaalse tempoga aasid näitavad kvalitatiivset ebaühtlust (nt mõtlemisvõime eri vanustes) Ei pea hõlmama liiga spetsiifilist käitumist, vaid neil peab olema teatud ulatus aasid ei tohi olla seotud kindla kultuuriga Nad ei tarvitse väldata kogu elu mõnest loobume täiesti. Piaget järgi on eristatavad optimaalsed perioodid, mil inimesel on eriti kerge midagi õppida. Optimaalsed perioodid võivad olla kriitilised selles mõttes, et hiljem on raske õppida 18 19

11 seda, mis kuulus optimaalsesse perioodi. Tundub aga siiski, et inimesel on suur võime omandada ka asju, mis on vahele jäänud. PUBERTEET MUUTUSED ENDAS Teismeeas kogetavad muutused jaotuvad viide suuremasse kategooriasse: füüsilised, kognitiivsed, emotsionaalsed, sotsiaalsed, käitumuslikud. Laiemas plaanis on puberteediga kaasnevad muutused vaadeldavad bioloogilisest perspektiivist (hormonaalsete muutuste tulemus), individuaalsest vaatepunktist (toimetulek arenguülesannetega) ja samuti sotsiaalses kontekstis (sotsiaalsed rollid). oto 4: Jean Piaget ( ) üüsiline areng Teismeeas toimub kasvuspurt, luud ja lihased kasvavad intensiivselt. Kasvuspurdi asünkroonsus muudab teismelise liigutused kohmakaks. Puberteedi eel kasvavad poisid ja tüdrukud pikkuses keskmiselt 5-6 cm aastas. Kasvuspurdi ajal kasvavad tüdrukud keskmiselt kuni 9 cm aastas ja poisid keskmiselt 10 cm. Tütarlaste kasvuspurt jääb vahemikku 9-12 aastat ja poistel vahemikku aastat. Selles faasis algab ka suguline küpsemine ehk puberteet, millele tütarlaste puhul on iseloomulikud järgmised tunnused: Nahk muutub rasusemaks ja võib esineda aknet Suureneb higieritus, iseäranis kaenlaalustes Kasvavad häbeme- ja kaenlakarvad Muutuvad kehaproportsioonid Tekivad seksuaalfantaasiad ning õpitakse tundma oma keha Arenevad rinnad, suureneb tupe limaeritus, algab menstruatsioon Puberteedi algusaeg on nihkunud tänapäeval ettepoole kui see oli varasematel aegadel, selle põhjustena võib välja tuua parema toitumise ning tervislikumad eluviisid. Puberteet hõlmab erinevad füsioloogilised muutused, mis puudutavad esmaseid ja teiseseid sugutunnuseid. Tüdrukutel suureneb ja paikneb ümber ka keha rasvasisaldus. Kasv ja areng peavad tagama esmalt ellujäämise ja seejärel suutlikkuse saada järglasi ning nende eest hoolt kanda. Hormonaalsed muutused avaldavad mõju tunnetele ja käitumisele ning võivad põhjustada ka depressiooni. Teismelised tajuvad oma kehas toimuvaid muutusi erinevalt, mõjuteguriks 20 21

12 on siin ka eelnevad ootused ja eelnev valmisolek muutusteks. Puberteedimuutuste ajastatus sarnaselt eakaaslastele muudab nendega toimetuleku kergemaks. Tüdrukud, kes küpsevad eakaaslastest varem, hakkavad sõbrustama endast vanematega, neil esineb tihti normirikkumisi (alkoholi tarbimist) ja läbikäimist delinkventsete noortega. üüsilist arengut põhjustavate hormoonide toimel arenevad ka emotsioonid; meeleolu kõikumised (mis esinevad ka täiskasvanutel) on impulsiivsuse tõttu rohkem väljendunud. üüsiliste muutuste tõttu hakatakse teismelist kohtlema uutmoodi, mitte enam lapsena. Sellega seoses esitab ühiskond teismelisele ka suuremaid ootusi sobilikule käitumisele. Teismeline on oma kehakuju pärast alaliselt mures, veetes pikki tunde oma välimust hinnates. Soovile sõpruskonnaga sarnaneda vastandub soov säilitada unikaalsus. Kehamuutused võivad põhjustada rahulolematust, murettekitavaks võib osutuda kaalutõus, eriti kui ühiskond samaaegselt õilistab alakaalulisust. Sellest innustatuna alustatakse ohtraid dieediprogramme: ligi viiendik aastastest tütarlastest ohustab oma tervist vale dieediga, dieedipidamisest võivad omakorda kujuneda tõsisemad toitumishäired (anoreksia ja buliimia). Toitumishäired on kergemad tekkima neidudel, kelle enesehinnang ja toimetulekuoskused on madalamad, kellel lapsepõlves on esinenud füüsilist või seksuaalset väärkohtlemist või kes on seksuaalselt varaküpsed ning perfektsionistlikud. üüsilise arengu mõju teismelisele: Uneaeg pikeneb: kasvutempoga toimetulekuks vajab teismeline 9-10 tundi und Liigutused muutuvad kohmakaks ja koordineerimatuks tingituna käte ja jalgade kiiremast arengust kehaga võrreldes Tütarlastele muutub kehakaalu küsimus väga tundlikuks ning selle väljundiks on soov kaalust kaotada, mis varieerub harilikust dieedipidamisest kuni tõsiste söömishäireteni Hirm ja mure teistega samas aregujärgus olemise pärast, varasem küpsemine eakaaslastega võrreldes on tütarlaste jaoks kokkuvõttes negatiivsem kui poistel Teismeline muutub kohmetumaks suhtlemisel vastassoost vanemaga Mõeldakse rohkem seksi teemal ja seksuaalsetest väärtushoiakutest, intiimsust ja seksuaalsuhteid peetakse võrdväärseteks Näpunäiteid füüsilise arengu ja selle mõjudega toimetuleku soodustamiseks: Ära kritiseeri teismelist ega võrdle teda eakaaslastega: teismelise eneseteadlikkus on niigi kõrgele viidud ning sellele ei ole vajadust lisatähelepanu suunata Soodusta õiget ja küllaldast unereþiimi ning suhtu mõistvalt, kui teismeline puhkepäeval enne lõunat ei ärka Suuna ja kujunda tervisliku toitumise harjumusi, hoides külmkapis küllaldase toiteväärtusega ja tervislikku toitu Suuna ja kujunda füüsilist aktiivsust: treenimine aitab kasvutempoga kohaneda, öösiti paremini magada ning ülearust energiat maandada Jaga teismelisele tõepärast infot seksi kohta ja aita soodusta isiklikku otsustamisjulgust ning vastutust Ole mõistev teismelise emotsionaalse tagasitõmbumise osas, ära sunni teda lähedusavaldusteks, mis talle varem harjumuspärased olid Ole mõistev teismelise vannitoas veedetud pikkade protseduurirituaalide suhtes Kognitiivne areng Teismelisel kujuneb loogilise analüüsi oskus, suutlikkus näha sündmuste põhjuseid ja tagajärgi ning kujutleda hüpoteetilisi situatsioone: mõelda tulevikule, hinnata alternatiive, seada sihte. Areneb enesevaatlusoskus ja otsustusvõime. Kognitiivse arengu peamised tulemused: Teismeline iseseisvub Suudab võtta suuremat vastutust (lapsehoid, suvised tööotsad, kodused abitööd) Koolitöös toimub nihe mängulisuselt akadeemilisusele Teismeline hakkab tulevikuametit välja valima Otsib infot ja nõuandeid kaaslastelt ning meediast Kujuneb sotsiaalne teadvus: suureneb sotsiaalsete probleemide rassismi, globaalse soojenemise, vaesuse jms üle arutlemine Kujuneb eetiline standard ja isiklik väärtussüsteem: aususe, abivalmiduse ja hoolimise kasvav tähtsustamine Kognitiivse arenguga kaasnevaid uusi oskusi praktiseerides võib teismelise käitumine põhjustada täiskasvanutes hämmeldust: teismeline vaidleb üksnes vaidlemise pärast, teeb 22 23

13 ennatlikke järeldusi, on enesekeskne, leiab täiskasvanu jutus lõputult vigu, dramatiseerib üle. Kognitiivse arengu mõju teismelisele: Teismeline on ülemääraselt eneseteadlik ning seetõttu eeldab ka teiste kestvat huvi oma isiku suhtes Teismeline peab ennast ning kõike endaga toimuvat unikaalseks, arvates, et keegi pole võimeline teda mõistma Teismeline peab ennast kõikvõimsaks, arvates, et halvad asjad temaga kunagi ei juhtu Innustutakse kergesti, vastuseks oma käitumisele oodatakse kiireid ja radikaalseid muutusi Maailma nähakse mustvalgelt ning eksimist ei tunnistata, täiskasvanute sõnade ja tegude lahknemisele juhitakse aktiivselt tähelepanu Näpunäiteid kognitiivse arengu ja selle mõjudega toimetuleku soodustamiseks: Ära võta isiklikult teismelise hoolimatut hoiakut sinu elukogemuse suhtes, püüa tema mured ära kuulata; nõu jagamisel võid vahendajana kasutada ka teismelise mõnd vanemat sõpra või vanemat õde-venda Teismelisele käitumisreegleid kohaldades küsi ka temalt eneselt nõuandeid ja ideid, aktiivne roll oma käitumise tagajärgede kindlaks määramisel aitab neil olla realistlikum tegude tagajärgede ette nägemisel Võimalda teismelisel tunnetada ohtliku tegutsemise ja minuga-nii-ei-juhtu-mentaliteedi tagajärgi seesuguse järelvalve all, milles riskikäitumine ei lõpe eluohtlikult: selleks võib olla ekstreemsport, langevarjuhüpped vms Võimalda teismelisel kogukonnas mõtestatud tegevust leida, olgu selleks kodutute inimeste või loomade varjupaigas abis käimine, vanuritele toidu viimine vms. Võimalda teismelisel ka nende tegevustega seotud muljeid avaldada ja analüüsida Võimalda teismelisel väljendada oma veendumusi ja uskumusi ning ole ka ise valmis sarnaseks mõtete väljendamiseks Räägi teismelisele ajast, mil sa ise olid teismeline, püüa luua teismelisega usaldav suhe, mille juurde kuulub vastastikune mõistmine, aita oma teismelisel kasvada endast ja teistest lugupidavaks ja vastutustundlikuks inimeseks, õpeta teda ennast valitsema, et ei tekiks kiusatusi riskikäitumiseks Emotsionaalne areng Teismeea suurimaks väljakutseks on identiteedi leidmine. Kognitiivne areng võimaldab teismelisel eneserefleksiooni teel mõista enda olemust ning unikaalseid omadusi. Identiteediga on seotud enesekontseptsioon ja eneseaustus. Need kolm nähtust on üksteisega tihedalt seotud ja ka kattuvad osaliselt. Enesekontseptsioon enda kohta käivate uskumuste kogum ehk enesekohaste tunnuste kirjeldus (st omaduste, eesmärkide, rollide, huvide, väärtuste ning religioossete ja poliitiliste uskumuste kogum) Eneseaustus enesekontseptsiooni tagasipeegeldus (hinnang enesekontseptsioonile ehk suhtumine endale omistatud tunnustesse) Identiteet sobilike sotsiaalsete rollide äratundmine ning enda koduselt ja hästi tundmine nendes rollides; psüühilise, somaatilise ja sotsiaalse terviklikkuse tunne (inimene tunneb end oma kehas mugavalt, teab, mida ta elult ootab ja keda oluliseks peab) Identiteedi kujunemise protsess hõlmab rohkeid katsetusi välimuse, hääletooni ja käitumisega. Vajalik on kujundada ka suhtlemisoskusi, et inimestega läbi saada ja sõbruneda. Emotsionaalne areng hõlmab emotsioonide äratundmise ja nendega toimetuleku, empaatia kujunemise, konstruktiivse konfliktilahendusoskuse ja koostöövaimu kujunemise. Tütarlaste emotsionaalset arengut peab sageli toetama, õpetades neid olema enesekindel ning aidates neil väljendada negatiivseid tundeid. Teismelistele on iseloomulikud kiired tujumuutused, mis toovad kaasa konflikte vanematega ja võivad põhjustada riskikäitumist, tihti esineb üksindust ja üksildustunnet. Senised suhted hinnatakse ümber ja rohkem aega pühendatakse enesevaatlusele, loovusele ja emotsionaalsele kasvamisele. Varasem emotsionaalne eemalolek vanematest võib sel perioodil saada takistuseks sotsiaalsete kontaktide loomisel. Üksildusega toimetuleku moodustena rakendatakse erinevaid võtteid: sotsiaalse kontakti otsimist (nt külaskäik või sõbrale helistamine), aktiivset üksindust (hobidega tegelemine, lugemine, muusika kuulamine), tähelepanu kõrvalejuhtimist üksilduselt (nt rahakulutamine, poodides käimine), nukrat passiivsust (tv vaatamine, istumine ja mõtisklemine)

14 Sotsiaalne areng Teismelise sotsiaalne areng sõltub tema suhtlusvõrgustikust, peamiselt aga tugineb see suhtlemisel eakaaslaste ja perekonnaga. Tabel 5: teismelise sotsiaalse arengu peamised tunnusjooned Teismelise sotsiaalses arengus mängivad lisaks eakaaslastele ning vanematele rolli veel ümbruskonna sotsiaalmajanduslik taust, peredele mõeldud tugiprogrammide olemasolu, koolipoolne toetus, kodanikeühendused, kogudused, meedia jpt. Psühhosotsiaalse arengu märksõnad: Identiteedi loomine, autonoomia saavutamine, intiimsuse ja seksuaalsuse kujunemine, saavutuste kavandamine (võimete arvestamine karjääri planeerimisel). Kiirete kehaliste muutuste mõju, enesekesksus ja väliselt kõrge enesehinnang (seesmine tegelik enesehinnang on väga madal), häbenetakse oma keha, arvatakse, et kõik seda kogu aeg jälgivad, tahetakse olla teistega sarnane ja normaalne. Ollakse altid eakaaslaste survele (mis ei ole alati üksnes negatiivse mõjuga), sõbrad muutuvad tähtsamaks kui perekond ja nende seltsis veedetakse rohkem aega. Enese mina avastatakse grupi taustal, moodustatakse kampasid ja salaklubisid. Vanemaid häbenetakse, nende eest hakatakse mõningaid asju saladuses pidama (see on normaalne nähtus, kuni pole tegemist riskikäitumisega), ometi oodatakse, et perekond oleks endiselt teismelisele suhtlemiseks avatud. Psühhosotsiaalse arengu mõju teismelisele: Sõpradega veedetakse üha rohkem aega võrreldes perele pühendatud ajaga, seejuures jäädakse küllalt kindlaks peresisestele väärtushoiakutele Seksuaalsuse teemal arutletakse üha rohkem ning uuritakse ka vanemate seksuaalelu kohta Teismeline võib hakata päevikut pidama, et oma emotsioonidega toime tulla Teismeline võib hakata oma toa ust lukustama, et rõhutada oma privaatsust Teismeline hakkab tegelema erinevate hobidega, seejuures vahelduvad tema huvid kiiresti Teismeline võib muutuda salapäraseks, andes küsimustele ebamääraseid vastuseid ( ei midagi, niisama, on ühed sõbrad ) Teismeline võib hakata vaidlema ja täiskasvanute hinnaguid kahtluse alla seadma, muutudes pahuraks ( sa ei saa nagunii aru ), kui nad oma tahtmist ei saa Seltskonnas ei soovita näidata end koos vanematega, autoga kooli või sõprade juurde sõidutades paluvad nad end paar maja varem maha panna Teismeline võib hakata vanemat kohtlema nagu harilikku inimest ning kuigi endiselt ei soovita vanema seltsis teiste inimeste silma alla jääda, pakub vanema isiklik elu ning noorusaeg teismelisele huvi 26 27

15 Näpunäiteid psühhosotsiaalse arengu ja selle mõjudega toimetuleku soodustamiseks: Julgusta teismelist osa võtma kooliga seotud ja ka koolivälistest üritustest ning soodusta vajadusel ka eduelamuse kogemist, ära heitu, kui noor muudab sageli meelt, ent soovita tal siiski tegeleda mõne asjaga niikaua, kuni tekib ka mõningane vilumus ja oskused Tunnusta ja kiida nii teismelise jõupingutusi kui ka tema võimeid, et ta ei loobuks tegevustest, millega ei kaasne silmapilkne edu Aita teismelisel uurida karjäärivõimalusi ja töökohavalikuid, luba tal assisteerida mõningaid ameteid. Esita rohkelt küsimusi, et panna teismeline aktiivselt mõtlema ning soovita tal mõelda ka nendele ametitele, mis talle kindla peale ei meeldi Võimalda teismelisel perekonnareeglites kaasa rääkida, et kujundada temas vastutustunnet Tähista teismelise olulisi elusündmusi, et toestada tema eneseväärtust Ole teadlik teismelise sõpruskonnast ja selle tegevustest ning ole kursis ka sõprade vanemate olemusega, luba sõpruskonnal ka oma kodus kohtuda, et teismelise sõpru tundma õppida Paku teismelisele turvatunnet ning struktureeritud keskkonda, teismeline võitleb nende mõlema vastu, kuid eeldab ja vajab nende olemasolu. Riskikäitumisele tuleb suuremat tähelepanu pöörata juhtudel, kus see algab juba 8-9-aastaselt, on kestev ning mõjutatud sõpruskonna eeskujust. Probleemkäitumise peamisteks näideteks on uimastite ja alkoholi tarbimine, riskiv seksuaalkäitumine (varajane suguelu, soovimatu rasestumine, suguhaigused), koolist väljalangemine või õppeedukuse langus, kriminaalsus, delinkventsus, vägivaldsus. Probleemkäitumise oluliseks soodustavaks teguriks on vaesus. Riskikäitumise vältimiseks on vajalik stabiilne ja hooliv suhe vähemalt ühega lapsevanematest või mõne teise täiskasvanuga, nii akadeemiline kui hingeline/usuline toetus ja kõrged, kuid realistlikud ootused koolitöö tulemustele, positiivne pereõhkkond, emotsionaalne intelligentsus ja stressiga toimetuleku oskused. Käitumuslik areng Arengumuutuste taustal katsetab teismeline mitmeid erilaadseid käitumisvõimalusi, misläbi sageli eksperimenteeritakse ka riskikäitumisega. Riskialti käitumise läbi püütakse vormida enda identiteeti, harjutada otsustusjulgust, kujundada realistlikku hinnangut oma käitumisele, saavutada eakaaslaste poolehoid. Mõned riskeeriva käitumise tagajärjed võivad teismelise tervise ja heaolu ohtu seada (nt liiklusõnnetused, sõltuvusainete kuritarvitamine, suitsetamine, rasestumine). Selle tarbeks, et adekvaatselt kaaluda iga teo plusse ja miinuseid ning ka riskikäitumise soovi kanaliseerimiseks mõnda sotsiaalselt vastuvõetavasse tegevusse (näiteringis osalemine, muusikatunnid, sportimisvõimalused vms) vajavad teismelised suunamist ja juhendamist

16 SUHTED VANEMATEGA Vanemate poolt teismelisele esitatavad iseseisvumise ootused peavad olema ajastatud õigesti. Liigne lapse eest otsustamine pidurdab tolle psühhosotsiaalset arengut, liiga vabade käte jätmine toob aga kaasa käitumisprobleeme. Emotsionaalse iseseisvumise baasil areneb käitumuslik iseseisvus kergemini (sama kehtib ka vastupidi), vanemad peaksid samuti jälgima, et eri tüüpi iseseisvumispüüud ei läheks omavahel vastuollu. Liigvarajane emotsionaalne eemaldumine vanematest võib põhjustada noorukis depressiivsust ning soodustada seeläbi sõltuvusainete tarvitamise alustamist. Suhetes vanematega võib teismeliste puhul eristada kolme peamist autonoomiatüüpi käitumuslikku, emotsionaalset ja väärtusautonoomiat. Käitumuslik autonoomia tähendab nooruki suutlikkust iseseisvalt toimida, reguleerida oma käitumist ja langetada otsuseid. Emotsionaalne autonoomia tähendab nooruki suutlikkust loobuda vanemate kui kõikvõimsate ja eksimatute inimeste kuvandist, vabanedes seeläbi kõiges nendele toetumisest. Vanemate de-idealiseerimise käigus mõistab teismeline, et ka tema vanemad on inimesed, kes elavad oma elu ka väljaspool kitsast vanemarolli ning võivad aeg-ajalt eksida. Väärtusautonoomia tähendab nooruki suutlikkust kujundada omaenda väärtussüsteem ja moraalne standard. Väärtusautonoomiaga on tihedalt seotud kognitiivne autonoomia oskus oma elu ise kontrollida. Hinnangud ja valikud pärinevad sellisel juhul inimese enese individuaalsetest põhimõtetest ning sõltuvad vähe kõrvalseisjate ootustest. Nooruk heitleb sageli vihkamise ja armastuse vahel oma vanemate vastu ning võib muutuda agressiivseks ja provotseerivaks või reserveerituks, hoida kõrvale ning olla salapärane, tunda, et teda ei mõisteta, et ta on mahajäetud, võõrandunud. Protsess on valulik kõigile osapooltele. Kahtlused poolt või vastu vahelduvad, ilmneb ambivalents vanemate soovide suhtes. Otsitakse inimest, keda saaks imetleda, kedagi, kellel on omadused, mida tahetakse endale, kedagi, kes tõstaks isetunnet. Imetletakse kõiki alates näitlejatest kuni vanemate kaaslasteni, kellel on elus hästi läinud, ja identifitseeritakse end nendega. Teismelise neli peamist väljakutset Konkreetse mõtlemise arenemine abstraktseks mõtlemiseks annab teismelisele võimaluse iseennast avastada. Proovides selgusele jõuda iseendas ja ümbritsevas maailmas, kerkivad teismelise ette mitmed küsimused: Kes ma olen? (seksuaalsus ja sotsiaalsed rollid) Kas ma olen normaalne? (kas ma sobin teatud seltskonda) Kas ma olen kompetentne? (kas ma oskan midagi niisugust, mida mu eakaaslased ja vanemad kõrgelt hindavad) Kas ma olen armastusväärne ja võimeline ise armastama? (kes peale isa ja ema võiks mind veel armastada) Peamisteks tüliküsimusteks vanemate ning teismeliste omavahelistes suhetes on kindlapiiriline ja üsna muutumatu teemadering nagu näiteks kohustuste täitmata jätmine, koristamata tuba, šokeeriv välimus, kojutuleku kellaaegadest mitte kinni pidamine, halbade sõpradega suhtlemine ning suitsetamine ja alkohol. Konfliktsuse peamiseks allikaks on teismeliste soov ise oma elu üle otsustada ja vanemate soovimatus sellel niipea sündida lasta

17 Tabel 6: peamised küsimused, millele teismeline vastust otsib PEREKOND Pereringist algab lapse sotsialiseerumiskogemus. Laps võtab üle vanematelt õpitud sotsialiseerumismudeli, samuti on teismeline võtnud omaks oma vanemate kasvatuspõhimõtted. Autoritaarse stiili korral on lapse identiteediotsing vähem loominguline ja väljub harvem ettenähtud rööpaist, välised moraalistandardid võetakse omaks neid internaliseerimata, eneseaustus ja enesekindlus on madalamad, iseseisva otsustamise võime võib jääda ebapiisavaks. Vanema-lapse vahelist sidet iseloomustavad järgmised komponendid: Kiindumus, seotus Soojus, hoolivus Sidusus, lähedus (vs konfliktsus) Toetus, osavõtlikkus Kommunikatsioon Järelvalve, kontroll Autonoomia, lubavus Ema ja isa iseloomuomadused Vanema-lapse vaheline side (parent child connectedness PCC) on suuresti kattuv kiindumuse mõistega, ent on sellest avaram. PCC-d iseloomustab vanema ja lapse vahel esineva emotsionaalse seotuse kvaliteet ning vastastikkuse määr ja ajaline kestvus. Kui perekonna PCC on kõrge, on perekonna emotsionaalne kliima soe, usaldav, tundmusterohke, rahuldust pakkuv ja vähekonfliktne ehk sidus. Vanemad ja lapsed naudivad ühiselt veedetud aega, suhtlevad vahetult ja vabalt, toetavad ning austavad üksteist, jagavad samu väärtushinnanguid ning on tuleviku suhtes optimistlikult meelestatud. Lapsevanema kasvatusmeetodid tulenevad nende enda haridustasemest, väärtushinnangutest ja lapsepõlvekogemustest. Viis, kuidas iga vanem oma last karistab, sõltub tema teadmistest ja isiklikest väärtushinnangutest. Uuringud on näidanud, et lapsed, kelle vanemad on neile seadnud kindlad ja järjekindlad reeglid, on sõnakuulelikumad ja vastutulelikumad. Kindlad reeglid teevad lapsele ainult head. Neist lastest, kellel on kindlad reeglid, kasvavad enesekindlad ja pädevad inimesed

18 Tabel 7: kasvatusstiilid ja nende iseloomustus VANEMLIKUD OSKUSED Toimiva perekonna oluliseks eelduseks ning teismelise terviklikku arengut mõjutavaks faktoriks on küllaldased vanemlikud oskused, arusaam vanemlusest ning kindlad vanema-lapse suhtega seonduvad uskumused. Järgnev loend on lähtepunktiks nii päritolupere kui ka lapsega teismelise vanemlike oskuste hindamisel: Õed-vennad võivad mängida olulist rolli teismelise sotsiaalses võrgustikus. Nende omavahelised suhted on enamjaolt konfliktsed, ent aitavad kaasa enesekindluse kujunemisele ja aitavad vältida üksildust. Pereliikmete seotus ja pere üldine adapteeruvus avaldavad samuti mõju teismelise arengule ja psühhosotsiaalsele kompetentsusele. Perekonna kiindumussuhte puhul eristub neli peamist dimensiooni: identifikatsioon (laps identifitseerib enese vastavalt vanemate väärtusmaailmale) konfliktide puudumine (avatud suhtlus ja ühine tõhus probleemilahendus) soojus (intensiivne, ketev ja tundmuslik side) osavõtlikkus (vanema lapsekesksuse kajastumine) 1. Lapse peamiste vajaduste mõistmine ning nende (st toitumise, riietamise, peavarju ja vaimse ning füüsilise tervise) eest hoolitsemine 2. Lapse vajaduste täitmiseks vajalike teenuste kätte leidmine 3. Teenustele juurdepääsu takistavate teguritega toimetulek 4. Lapse vajaduste täitmiseks vajalike rahaliste ressursside saavutamine ja säilitamine 5. Ressursside ning aja jaotamine lapse vajadustele vastavalt 6. Lapse vajaduste hindamise oskus ning selle oskuse pidev rakendamine 7. Oskus mõista kohatise toetuse vajalikkust ning oskus vajadusel seesugust toetust leida ning rakendada 8. Oskus kasutada ka passiivseid abi allikaid: raamatukogu, internetti, ajalehti; sh oskus kasutada abi leidmiseks vajalikke sidevahendeid: e-posti, telefoni 9. Oskus rakendada stressi maandamise tehnikaid: sportimist, õiget hingamist, hetki iseendaga, lühikesi päevaseid uinakuid jms 10. Uskumus, et usaldus on hea läbisaamise oluline komponent 11. Usalduse funktsiooni mõistmine elutervete inimsuhete toetamisel 12. Usalduse loomise mehhanismi tundmine ja rakendamine: aususe, pühendumuse, avatuse, konfidentsiaalsuse, kannatlikkuse, lojaalsuse, järjepidevuse, austuse, infolise korrektsuse, piinlike situatsioonide tekke ja alandava käitumise vältimise, kuulamisoskuse, turvalisuse ning emotsionaalse toetuse väljendamise ning andestuse arendamine endas 13. Oskus kokkuleppeid sõlmida ning nendest kinnipidamist tagada 34 35

19 14. Oskus jääda austusväärseks: mitte valetada, mitte maha vaikida ja varjata, mitte liialdada; julgeda tunnistada mitteteadmist, jagada õiget infot 15. Oskus ja julgus jagada praeguseid ning varasemaid emotsioone, mõtteid, kogemusi 16. Esitada kõigile võrdväärseid distsipliininõudeid ning olla nende esitamisel järjepidev 17. Kuulata lapse juttu vahele segamata ning kasutada positiivset kehakeelt; peegeldada, esitada küsimusi ning teha jutust vahekokkuvõtteid 18. Aktsepteerida oma last sellisena nagu ta on, deklareerida ja ka rakendada tingimusteta armastust 19. Julgus vabandada 20. Anda lapsele võimalus oma teguviisi selgitada, vajadusel anda lapsele veel üks võimalus 21. Seada selged piirid ning mitte soodustada ülearust kauplemist 22. Mitte solvata, mitte olla tähelepanematu 23. Õpetada lapsele andestamist: näidata talle eeskuju ning paluda vajadusel ka lapsel endal andestada 24. Näidata tegude ja hoiakutega, et usaldad oma last 25. Oskus küsida vajaduse korral abi naabritelt, sõpradelt või omaenda pereliikmetelt, sh mõningates olukordades omaenda lastelt 26. Mõistmine, et praegune kasvatusstiil on mõjutatud kogemustest omaenda lapsepõlves ning omaenda vanemate loodud mudelist 27. Mõistmine, et arusaam õigetest kasvatusmeetoditest on vanema ja lapse vaheliseks eluterveks läbisaamiseks vajalik 28. Teadlikkus omaenda kasvatusstiilist ning prioriteetidest 29. Kunagistest lapsepõlvetraumadest teadlik olemine ning nendega tegelemine neist paranemiseks, samade traumade põlvkondliku kordumise vältimine 30. Teadmine vanemlikest oskustest üldse ning teadmine enese tugevamatest oskustest vanemana 31. Lapsevanema ning sõbra rolli õige doseerimine 32. Teadlikkus enda piiratusest, ekslikkusest, oma puuduste ja piirangutega leppimine 33. Oma vanemlike saavutuste teadvustamine 34. Uskumus, et armastus, hoolimine ning kiindumus on vanema-lapse suhtes olulisel kohal 35. Armastusväärse-kogemise arutlemine lapsega ning temalt tagasiside küsimine 36. Kiindumuse väljendamine verbaalselt ja füüsiliselt, oma lapse nimel pingutamine 37. Kiindumuse väljendamise sageduse õige doseerimine ning väljendusviisi sobivuse hindamine vanema-lapse suhtele vastavalt (kallistamine, musitamine, hellitamine, hellitusnimega kutsumine, pea silitamine või juuste kammimine, diivanil kõrvuti istumine, käest hoidmine) 38. Lapsele aja pühendamine, talle helistamine, lapsega koos väljas käimine, koos lõunasöögi valmistamine, lapsele kingituse valmistamine, õnnitluskaardi kirjutamine 39. Armastuse, kiindumuse ja hoolivuse jagamine kõigile lastele võrdväärselt 40. Endale võimalike barjääride teadvustamine armastuse jagamise, hoolivuse ja kiindumuse väljendamise ning samasugustele tunnetele avatud olemise osas 41. Uskumus, et koos tegutsemine ja ühised tegevused on toimiva vanema-lapse suhte aluseks 42. Ühiste tegevuste reaalne rakendamine 43. Ühisteks tegevusteks piisava regulaarsusega ning küllaldase aja leidmine 44. Hoolitsemine oma kehalise ja vaimse tervise ning küllaldase energiavaru eest, et jõuaksid ühistest tegevustest osa võtta 45. Hoolitsemine küllaldaste rahaliste ressursside eest, et lisaks põhivajaduste eest hoolitsemisele oleks võimalik ka ühiseid tegevusi läbi viia 46. Oma lapse meelistegevustest (sport, poeskäigud, kirikus käimine, kunst ja käsitöö, muusika kuulamine, söömine, vestlemine, filmide vaatamine jne) teadlik olemine 47. Omaenda ja ka lapse meelistegevuste üle arutlemine 48. Huumorimeele säilitamine 49. Oluliste sündmuste tähtsustamine ja väärtustamine, tähistades olulisi edusamme ja eluetappide läbimist, pidades kinni traditsioonidest, jälgides oluliste kultuurisündmuste toimumist 50. Pühendada lapsele ka üks-ühele individuaalset aega, välistades samaaegsed segavad faktorid nagu lapse nutt, pikad telefonikõned jms 51. Pühendada oma aega kõigile lastele võrdväärselt 52. Tegeleda teismelisele osaks saava negatiivse sotsiaalse surve selgitamisega ja sellest sugenevate probleemide lahendamisega 53. Uskumus, et konfliktide vältimine ja lahendamine on oluline komponent vanema-lapse terviklikus suhtes 54. Rakendada adekvaatseid konfliktilahenduse meetodeid: baasreeglid, selged rollipiirid, vajadustega arvestamine, 36 37

20 ühiste otsuste langetamine, läbirääkimine, erinevate lahendusteede leidmine, ühistele väärtustele toetumine, süüdistamise vältimine, kompromisside saavutamine, vabandamine, andestamine, otsuste põhjendamine 55. Positiivse käitumise (sümboolne) tasustamine 56. Püüd mõista teismelise arengut ning kasvavat autonoomiavajadust 57. Võimaldada küllaldast autonoomiat 58. Mitte vangistada arenevat teismelist beebirolli 59. Õpetada lapsele eluks vajalikke oskusi ja väärtusi, et ta võiks saavutada vajaliku autonoomia (nt tööeetika, väljaminekute korraldamine, koduloomade eest hoolitsemine, tegevuste planeerimine, kokkulepete sõlmimine, efektiivne ajakasutus jms) 60. Õpetada lapsele stressi, masenduse ja vihaga toimetulemist 61. Valitseda oma konfliktust ka väljaspool vanema-lapse suhet, kuna ka see avaldab teie läbisaamisele mõju 62. Mõista konfliktide tekkepõhjuseid: kokkulepete murdmine, kohustuste täitmata jätmine, õdede-vendade vastandlikkus, rahaküsimused, uus keskkond, nääklemised, perestruktuur, hormonaalsed muutused, konkureerimine vanemate tähelepanu nimel, varasemad lahendamata jäänud probleemid) 63. Vaadelda ja jälgida lapse käitumist ning seejuures mitte pidevalt näägutada 64. Uskumus, et struktuuri loomine ning realistlike ootuste püstitamine, distsipliini nõudmine ning selle kõige pidev järelvalve on oluline komponent terviklikus vanema-lapse suhtes 65. Luua ja hoida alal vajalik peresisene struktuur 66. Tagada küllaldane füüsiline turvalisus ümbritsevas keskkonnas 67. Eristada lapse heaoluga otseselt seonduvaid ning üksnes isiklike maitseotsustustega kooskõlas olevaid ootusi, mille sead oma lapsele 68. Arutleda lapsega koolivälise aja planeerimist 69. Esitada oma nõudmised lapsele arusaadavalt ning vajadusel korrata neid küllaldase sagedusega; veenduda, et sinu nõudmised on mõistuspärased 70. Aidata lapsel vahe-eesmärkide seadmise kaudu suuremate eesmärkideni jõuda ning aidata tal regulaarselt hinnata eesmärkidele lähenemise seisu 71. Olla kursis, kus ja kellega sinu laps oma vaba aega veedab, kes on tema sõbrad, missuguste koolisiseste üritustega ta tegeleb, millised on tema huvialad, mis seisus on tema füüsiline ja vaimne tervis, kas tal esineb riskikäitumist, missugused on tema väljaminekud. Ülevaate nendest saab dubleerivalt ühistegevuste käigus ning lapse kohale sõidutamisel vastavatele kokkusaamistele 72. Mitte pidevalt kontrollida 73. Soodustada oma teismelise osalust asjalikes ja kontrollitud väärtusega ettevõtmistes 74. Reguleerida järelvalve taset vastavalt lapse vanusele ja arengule 75. Veenduda, et distsipliini eesmärgiks on õpetamine ja kasvatamine, mitte karistamine 76. Veenduda, et distsipliininõudmiste rikkumisel on ka konkreetsed põhjuslikud tagajärjed ning et need leiavad rakendust vahetult rikkumise järel, mitte päevi hiljem, mil seos juhtunuga ei ole enam üheselt mõistetav 77. Karistada ja mõista hukka teguviisi, mitte inimest. Mitte süüdistada ega halvustada liigselt 78. Kiita kordaminekute eest ning jälgida, et kiitmist oleks vähemalt sama sageli kui vajalikku karistamist 79. Mitte kasutada kehalist karistamist, samuti sarkastilisi, solvavaid, alandavaid, ahistavaid või vägivaldseid väljendeid ja väljendusviisi, mitte karjuda 80. Olla teadlik oma lähivõrgustikust, pereabigruppide ja piirkonna sotsiaaltöötajate olemasolust ning vajadusel kasutada nende abi 81. Võimaldada teismelisel olla eriarvamusel, nägemata selles automaatselt distsipliinirikkumist 82. Tunda huvi lapse seisukohtade vastu 83. Väljendada optimismi lapse ning kogu perekonna tuleviku suhtes 84. Väljendada usku lapse võimetesse ning suutlikkusse käituda korrektselt 85. Leida lapses positiivseid käitumismustreid, hoiakuid, iseloomujooni 86. Avaldada lapsele tunnustust ka avalikkuse ees, näiteks tema koolitunnistuse või spordidiplomi riputamisega seinale või külmikule 87. Uskumus, et suhtlemine on hea läbisaamise oluline tegur 88. Rakendada seda uskumust, st suhelda lapsega 89. Olla teadlik suhtlemise kolmest komponendist: sõnumi saatmine, sõnumi vastuvõtmine ning sõnumi mõistmine 90. Olla suhtlemisele avatud ning alustada vestlust ka ise, olla kannatlik, vastata küsimustele, märgata lapse tundeid, julgustada arvamust avaldama, hinnata lapse sei

21 sukohti või siis vähemasti neid mitte alahinnata 91. Kui oled hõivatud, siis leppida kokku vestluse aeg tulevikuks 92. Vestelda ka keerulisematel ning ebamugavamatel teemadel ning olla teadlik oma võimalikest emotsionaalsetest reaktsioonidest sellistes olukordades 93. Mitte muuta vestlust lapse küsitlemiseks ja ülekuulamiseks 94. Eemaldada suhtlustõkked, milleks on liigne hinnangute andmine, silmside vältimine, vahele segamine, vaenulik hoiak ning kehakeel, igavuse ilmingud, halvustamine ja alahindamine, enese esile tõstmine ning vestluse koondamine enese isiku ümber, nõuannetega liialdamine, häirivad asjaolud ümbritsevas keskkonnas, samal ajal muude asjadega tegelemine, moraaliloengu pidamine 95. Märgata suhtlemise käigus sulle saadetavaid sõnumeid ning vajadusel selgitada ja täpsustada enda arusaamist asjadest 96. Mitte esitada topeltsõnumeid, veenduda, et intonatsioon ning kehakeel on sõnumi sisuga kooskõlas 97. Rääkida enesekohaselt, mitte umbisikuliselt, kasutada mina-seisukohti 98. Veenduda, et sõnumite sisu oleks aus ning tõepärane 99. Veenduda, et laps saab esitatavast sõnumist aru 100. Kasutada lapsega suhtlemisel sobilikku sõnavara SÕBRAD Teismeeas muutub üha olulisemaks sõprade roll, nende arvamused ning hoiakud. Sel eluperioodil luuakse tähendusrikkaid ning täisväärtuslikke suhteid väljaspool perekonda, mis aitavad kaasa sõltumatuse tekkele. Teismeline noor üritab aktiivselt leida ning määratleda isiklikke eesmärke, mis on sageli mõjutatud tema keskkonnas valitsevatest eesmärkidest ja väärtushinnangutest. Vanemate ootused on sageli vastuolus eakaaslaste ootustega see paneb teismelised raskesse olukorda ning tekitab identiteedisegadust. Seega ei ole identiteedi kujunemine stressivaba protsess. Teismelise jaoks ongi tavaline kogeda identiteedikriisi perioodil seesmise segaduse tunnet, ärritust, rahulolematust, depressiivseid episoode ning madalat enesehinnangut. Sõprade mõju teismelistele on vanemate järel olulisuselt järgmine. Kaaslased ei pruugi olla samast vanusegrupist, pigem ühendab neid sarnane sotsiaalne, emotsionaalne ja kognitiivne areng. Sõprade mõju võib olla niihästi positiivne kui ka negatiivne. Ehkki kaaslaste surve üha suureneb, jääb vanemate autoriteet endiselt kehtima selle vastu protestitakse, ent samal ajal eeldatakse ja vajatakse vanemate toetust. Teismeline vajab nii vanemate kui ka eakaaslaste toetust ning kui ühest jääb puudu, kompenseeritakse see teisega, kusjuures vanemate toetuse puudujääke on eakaaslaste suurema toetusega raskem kompenseerida, ilma et see tekitaks teismelise käitumises probleeme. Teismeliste konfliktsus ei seostu tingimata häirunud suhetega: ehkki häirunud suhetele on konfliktid iseloomulikud, ei ole konfliktide taga siiski alati häirunud suhted. Arvatakse, et teismelised peavad sõpradega maha ühe tüli iga kuue tunni suhtlemise kohta ning suhtlemisel emaga tülitsevad tihedusega kord tunnis. Teismeline võrdleb sõpru vanematega, omandab sõprade kaudu hoiakuid ja väärtushinnanguid ning olulisi sotsiaalseid toimetulekumustreid (läbirääkimine ja konfliktide lahendamine, emotsioonide ja agressiivsuse kontroll), sõprade olemasolu tagab lisaks sotsiaalsele kompetentsusele ka elutervema psühhosotsiaalse seisundi: enese avamine ja väljenda

22 mine toetab emotsionaalset ja kognitiivset arengut. Iseloomulik on iidolite kultus nö pseudo-sõprade võrgustik, millest lobisemine võtab sotsialiseerumisel enamuse ajast. Iidolikultus aitab sõpruskonna siseseid sidemeid tugevdada ja on teatud määral vanematest eemaldumise järgne aseaine. Sotsialiseerumise vahendiks võivad olla ka laiemad sõpruskonnad. Grupi normid on teismelise jaoks tähtsal kohal ning gruppi kuulumine tagab talle sotsiaalse staatuse. Staatus grupi piires võib väljenduda viiel peamisel moel: populaarsus, tõrjutus (sageli uue liituja korral), märkamatuks jäämine, vastandlik meeldivus (paljudele meeldib, paljudele aga ei meeldi), keskpärasus. Grupiliikme tõrjumine võib esineda mitmeti: müksamine, tõukamine, löömine, nügimine, ignoreerimine, isoleerimine, taga rääkimine, laimamine. Poistegruppides esineb tõrjumist enamasti rohkem kui tüdrukutel. ROMANTILISED SUHTED Eelteismeeas hakkavad kujunema romantilist laadi tunded, tihti on see ühepoolne salaarmastus, mis on põimunud fantaasiaga. Nooruk pühendab nüüdsest rohkem aega armastuse tegeliku tähenduse ja suhtekäitumise üle mõtisklemisele. Selle tulemusena muutub armumise tähendus nooruki jaoks kitsamaks ja spetsiifilisemaks. Romantiliste suhete loomisel läbitakse neli faasi: 1) Nö asjasse pühendamine: puberteediga kaasnev seksuaalsete ihade teke, mille tulemusel minapilt laieneb, sisaldamaks enda kui romantilises suhtes osaleva partneri kontseptsiooni, suhetes vastassugupoolega tekib uus mõõde; 2) Staatus ja sümboolne kapital: suhetega seonduva enesekindluse kasvades nihkub tähelepanukese iseendalt enese ja teiste vahelistele sidemetele. Olulise koha võtab õiget sorti suhte loomine õiget sorti inimesega ning suhete loomise ja lõpetamise viisi muutmine sotsiaalselt sobilikuks. Romantiline suhe on selles etapis vahendiks eakaaslaste seas populaarsuse võitmisel; 3) Kiindumus: selles etapis toimub nihe suhte kontekstilt suhtele endale. Enesekindlus on kasvanud sedavõrd, et riskitakse näidata tegelikke ja tõsisemaid tundeid, grupi surve kahaneb ning suhtele keskendumise tõttu nõrgenevad ajutiselt teised sotsiaalsed sidemed; 4) Seotus: hilisteismeeas või varases täiskasvanueas hakatakse kaalutlema suhte pikaajalise kestuse võimalusi ning enese sidumist teise inimesega kogu eluks, pragmaatilised ja isiklikku laadi kaalutlused jätavad välise tagaplaanile. Kellegagi käimine ei tähista teismelistel enamasti intiimsust, vaid on noorte sotsiaalne seotus ilma eriliste vastastikuste nõueteta ning see ilmneb peamiselt teiste inimeste juuresolekul. Käimine võimaldab teismelisel kogeda uut rolli lisaks lapse, õpilase ja sõbra rollile ning toetab tema iseseisvumispüüdu, sooidentiteeti ja enesehinnagut. Selle arvelt võib aga väheneda sõpradega veedetud ning õppimisele kulutatud aeg. Tütarlaste seksuaalkäitumist mõjutab oluliselt nende identiteet ja kasvukeskkond. Teismeliste seksuaalkäitumine on suure tõenäosusega riskantne ja see muudab nad haavata

23 vaks varajase raseduse ja korduvraseduse suhtes. Alaealise raseduseni võivad viia ka nõrgad lähedussuhted, selline olukord suurendab haavatavust ning hirmu hüljatuse ees; samuti kaitsva isa ja isaeeskuju puudumine, mis suurendab haavatavust hilisema ärakasutamise ees (eriti just vanemate meeste suhtes), häirunud peresuhted nagu perevägivald ja seksuaalne ärakasutamine, puudulik informatsioon ja seksuaalkasvatus, madalad ootused tuleviku suhtes jms. Seksuaalsust nähakse enamasti kui midagi täiskasvanuisse puutuvat ja mitte noorukitega seonduvat. Teismelised alustavadki sageli suguelu selleks, et olla täiskasvanulikud, sest neile on õpetatud, et seksimine on täiskasvanute asi. Kuna paljud teismelised muutuvad seksuaalselt aktiivseks juba enne täiskasvanuiga, peavad vanematel, õpetajatel ja teistel teismelistega töötavatel inimestel olema küllaldased oskused õpetamaks neile seksuaalsust puudutavate otsustega toime tulemist. Oluline on õpetada noori oma kasvava keha ja uute tunnetega sh ka ihadega toime tulema, õpetada vastutustunnet, respekti enda ja teiste vastu. Selleks peaks olema head tervise- ja perekeasvatuse tunnid koolis, mis ei keskenduks vaid sellele, kuidas ära hoida rasedust, vaid ka sellele, mida tähendavad perekond ja lapsed ja milline on nendega kaasnev vastutus. TERVISEKÄITUMINE Teismeliste seksuaalelu alustamist mõjutavad peamiselt vanemate hoiakud, teisemelise enese areng (psühhosotsiaalse arengu järk), eakaaslaste surve ja grupiidentiteet, samuti võib tegemist olla lohutuskäitumisega ebaõnnestumiste ja masenduse korral või siis väljendatakse sel moel vastuhakku vanematele. Seksuaalsuhted on noormeestele eesmärk omaette, tüdrukutele aga paarisuhte üheks osaks. Intiimsuhete alustamise põhjuseks võib olla uudishimu, vastastikune kiindumus või täiskasvanustaatuse saavutamine. Esimene vahekord võib saabuda täiesti ootamatult ja seda iseloomustab vaikus, häbitunne ja segadus ning suutmatus toimuvast rääkida. Sagedamini tuleb vahekord küll ootamatult, aga siiski mitte täieliku üllatusena, ka siin on iseloomulik kehv kommunikatsioon, mistõttu kogemus on pigem ebameeldiv. Kolmanda võimalusena on esimene vahekord küll ette aimatav, ent ikkagi soovimatu, kuna ootused sellele on erinevad ning tüdruk ei suuda oma soove ja ootusi piisavalt väljendada, mistõttu juhtunut võidakse hiljem kahetseda. Hilisemas teismeeas on vahekord enamasti planeeritud, seda on omavahel arutatud ning see leiab aset suhte käigus ja sellest jääb positiivne kogemus. Tüdrukutel kaasneb esimese vahekorraga siiski sagedamini ärevust ja süütunnet, samuti hirmu soovimatu rasestumise ja juhtunu avalikuks tuleku ees. Tervisekasvatus ormaalne seksuaalkasvatus (tervisekasvatus) viitab koolis õpetatavale haridusele. Puudulik tervisekasvatus koolis võib kaasa tuua teismeliste seksuaalse riskikäitumise, millega omakorda võib kaasneda alaealiselt lapseootele jäämine. ormaalne tervisekasvatus ei ole ainuke tegur, mis mõjutab noorte seksuaalset riskikäitumist, kuid piisavad adekvaatsed teadmised selles valdkonnas (kõrvuti perekasvatuse ning väärtuskasvatusega laiemalt) aitaksid kindlasti kaasa ohutule seksuaalkäitumisele. Teismelistele, aga ka juba palju noorematele lastele võib rääkida, et igal lapsel on õigus olla siia ilma oodatud ja soovitud ning seetõttu peavadki vanemad ootama lapse muretsemisega senikaua, kuni nad suudavad tema eest ka hoolt kan

24 da. Seksuaalharidus peaks olema moraalne, ent mitte moraliseeriv. Teismelisele võib keerutamata öelda, et tema vanuses rasedaks jäämine ei ole kuigi lahe, küll aga ei maksaks seda serveerida ähvardavas ja hirmutavas sõnastuses. Seksuaalhariduse teemal võib õpilastele rääkima kutsuda kedagi väljastpoolt kooli see muudab olukorra nii õpetajaskonnale kui ka õpilastele mugavamaks. Noorukitele võiks pakkuda sobilikke vastusevariante keerukateks situatsioonideks, sh teha läbi rollimänge eeldatavate käitumismustrite kinnistamiseks. Üheks lisavõimaluseks on moodustada õpilastest teatritrupp, kes lavastaks koolis nii õpilastele kui ka lapsevanematele etenduse teismelise raseduse teemal, millele hiljem järgneksid ka arutelud. Mitteformaalne tervisekasvatus viitab kõikidele teistele informatsiooniallikatele ning seda võib jaotada perekonnasisesteks, eakaaslaste poolt antavateks ning sotsiaalseteks (perekonnavälisteks) allikateks. Sõpradelt saadud teadmised on sageli ebaadekvaatsed, sest eakaaslastel võivad olla ebapiisavad teadmised, nende antud informatsioon võib sisaldada ohtralt müüte ning valeandmeid. Vanemad on oma lapsele eeskujuks, neilt õpitakse vaatluse ja jäljenduse kaudu. Samuti mõjutab noorte sotsiaalset ja emotsionaalset arengut vanemate kasvatusstiil, näiteks range kasvatusstiil vähese toetusega võib lõppeda probleemkäitumisega teismeliseeas. Lisaks annavad vanemad lastele edasi oma väärtushinnangud ja moraalsed tõekspidamised, sealhulgas teadmised sellest, missugune on aktsepteeritav (riskivaba) käitumine. Ka on vanemad olulised informatsiooniallikad seetõttu on mitteformaalne peresisene väärtuskasvatus väga oluline. Niisiis õpivad lapsed ja noored vanemate reaktsioonidest, suhtumistest seksuaalküsimustesse ning käitumise jälgimisest. Kui lapsel või noorel on vanematega ja perega lähedane suhe, on vähem tõenäoline, et ta alustab varajast seksuaalelu. Kui laps avastab varases nooruses, et seksuaalteema on perekonnas tabu, siis loobub ta selleteemaliste küsimuste esitamisest ka teismeeas. Sotsiaalmajanduslik taust ja seksuaalsuhete alustamine on enamasti seotud pöördvõrdeliselt: mida suuremas puuduses elatakse, seda varasemasse ikka jääb esimene vahekord. Peresuhted ning vanemate hoiak mõjutab samuti esimese vahekorra toimumise aega. Kui perekonnas on ema alustanud varakult seksuaalsuhteid ning õed-vennad on samuti seksuaalselt aktiivsed, alustab teismeline ka ise suguelu varem. Olulist rolli mängib vanemate haridustase: kui see on kõrgem, kantakse ka teisemlisele edasi väärtused, mis eeldavad oma võimete realiseerimist, paremaid tulemusi koolis ning töökoha leidmist. Vanemate kontroll on samuti tähtis: kui see täielikult puudub või on vastupidi väga range, alustatakse suguelu varem, kui kontroll on mõõdukas, lükatakse esimene vahekord edasi. Seksist rääkimine oma lastega on enamjaolt emade ja tütarde vaheline asi, isaga seksist rääkimine on haruldasem. Esimese vahekorra toimumist mõjutava faktorina ei saa kindlasti alahinnata eakaaslaste survet. Varajase suguelu alustamise põhjuseid: Eakaaslastest kiirem füüsiline küpsemine ja endast vanemate sõprade seltskonda sattumine Vanemapoolse toetuse ja hoolitsuse puudumine (vanema puudumine) Elamine üksikvanemaga peres, samuti peres, kus vanemad on hiljuti lahutanud Vanema õe (harvem venna) mõju, kui viimane on alustanud suguelu või juba lapsevanemaks saanud Arusaam, et kõik eakaaslased on juba seksuaalsuhetes (isegi kui see teadmine on ekslik) Delinkventsetesse sõpruskondadesse ja gruppidesse kuulumine: üheskoos tarvitatakse sõltuvusaineid, tehakse koolist poppi ja saadetakse korda pisikuritegusid (poevargused jt) ning nende tegevuste taustal peetakse normiks ka varakult suguelu alustamist Halvad tulemused koolis Vaesus Vaimse tervise häired Seksuaalne väärkohtlemine lapsena või vägistamine: niisugustel teismelistel on tavaliselt ka rohkem partnereid ning rasestumisvastaste vahendite kasutamist esineb harvem Riskikäitumine Alkoholi ja uimastite tarbimine: ainete mõju all luuakse kergemini rohkeid seksuaalsuhteid ning loobutakse turvaseksist Hilise suguelu alustamise põhjuseid: Seksist hoidumise tähtsustamine Range kasvatus, ranged vanemad Eesmärgile orienteeritus Head tulemused koolis Usupõhimõtted ning tugev side oma kogudusega 46 47

25 Riskiva seksuaalkäitumise peamised tagajärjed: STLI ehk sugulisel teel levivad infektsioonid (gonorröa, süüfilis, klamüüdia, HIV jt): kondoomi alati ei kasutata ja kuna suhted on iseloomult lühemaajalised kui täiskasvanutel, siis luuakse ka selle võrra rohkem seksuaalsuhteid Rasedus Teismelisena lapsevanemaks saamine Mida võiksid teha vanemad: Olla kursis oma teismelise probleemide ja elusündmustega, suhelda avatult ja aktiivselt Jagada adekvaatset infot seksisse puutuva osas; sõprade käest kuuldu, ajakirjast loetu ning interneti ja televisiooni vahendusel saadav info on sageli moonutatud. Teismelised arutavad seksiküsimusi niikuinii parem siis juba koos oma vanematega Mitte rääkida teismelisega seksiteemadel üleolevalt ega liialt targutavalt Rääkida väärtushoiakutest ja ootustest, mida seatakse oma teismeealisele lapsele, tutvustada talle võimalikke olukordi, mis kohtingutega võivad kaasneda, ning sobilikke käitumisviise vastassooga suhtlemisel Aidata teismelisel selgelt mõista, et inimkäitumine põhineb otsustel, valikutel ja valikutega kaasnevatel tagajärgedel Uurida välja, kui oluliseks peab teismeline oma eakaaslaste hinnangut ning kuidas kaaslaste väärtussüsteem sobib perekonnast saadud väärtushinnangutega Teismeliste ja noorukite rasedus on seotud mitmete negatiivsete teguritega, eriti vaesusega. Probleemid, mida omistatakse noorukieas sünnitanud naiste lastele, ongi enam põhjustatud vaesusest ja isafiguuri puudumisest kui ema vanusest. Teismelise raseduse kaasnevaid negatiivseid tagajärgi ei saa niisiis lugeda automaatseks: palju sõltub perekonnaliikmete, sotsiaalabi jms asutuste ning eakaaslaste suhtumisest ja toetusest. Piiratud ressursid ning sotsiaalne ebastabiilsus väljenduvad vähestes vaba aja veetmise võimalustes ning kõrges töötusmääras, mis mõjutab teismelise vanemate toimetulekut. Ebasoodne kasvukeskkond võib suurendada riski varaseks raseduseks juhul, kui kujunevad madalad ootused oma võimete suhtes. Varajase raseduse peamised riskifaktorid Madal enesehinnang varase emaduse põhjuseks võib tihti olla ka puudulik suhtlemisoskus ning oskamatus öelda ei ; sageli seksuaalvahekord lihtsalt juhtub. Ebaadekvaatsed suhted omaealistega tõrjutus, vähesed interpersonaalsed oskused. Ootused tuleviku suhtes paljud alaealised emad on pärit vaestest ning toimetulematutest perekondadest, kus erinevad valikuvõimalused on olnud piiratud. Sellistest perekondadest pärit tüdrukutel on madalad ootused oma tuleviku suhtes ning tihtipeale ei ole nende eesmärkideks akadeemilised saavutused. Teismelised, kellel on kõrgemad tulemused koolis ning kindlad eesmärgid haridustee jätkamiseks, lükkavad seksuaalelu alustamist suurema tõenäosusega edasi ning samuti omavad paremaid teadmisi raseduse ärahoidmisest, st turvalisest seksuaalkäitumisest. Keskmisest kehvemad tulemused koolis ning madalad ootused tuleviku suhtes on üheks faktoriks, mida on seostatud alaealiste rasedusega. Puudulik perekasvatus Vähene rasestumisvastaste vahendite tarvitamine vähene informeeritus ning üksnes partneri peale lootmine. Lahendamata tunded paljud teismeliste rasedused võivad olla ka lahendamata tunnete ning käitumise tagajärjeks, mis on tekkinud varasema seksuaalse ärakasutamise tulemusena. Otsus alustada seksuaalelu või saada laps võib olla loogiline ning ootuspärane vastus seksuaalsest kuritarvitamisest tulenevale stressile või abitustundele. Probleemsed ema-tütre suhted emapoolne tõrjumine, pidev eemalviibimine. Ema negatiivne käitumismudel näiteks seksuaalselt aktiivse ema eeskuju, kes vajab enda kõrvale kaaslast, ning loob sobimatuid seksuaalsuhteid. Kui varajane lähedussuhe emaga on olnud puudulik, võib sellega kaasneda problemaatiline teismeiga, mil otsitakse leevendust muredele läbi seksuaalelu. Seksuaalsuhete loomine kompenseerib omal moel läheduse vajadust, kuid sageli on teismeliste tütarlaste suhted loodud mõtlematult ning rajatud vääratele alustele. Isa olemasolu ka isa olemasolu või isa puudumine mängib olulist rolli tüdrukute psühholoogilises kohanemises teismeeaga kaasnevate füüsilise muutustega. Kauged ja probleemsed suhted isaga võivad olla üheks noo

26 rukite raseduse põhjuseks. Isa mõju lapsele ei lõppe lapsepõlvega: isa annab tütrele ettekujutuse vastassugupoolest, kujundab tütre suhtumise meestesse ja suhteid meestega. Isa puudumine või isapoolne hooletussejätmine on seotud söömishäiretega, depressiivse käitumise ja varajase rasedusega. Noorukieas ja ka täiskasvanuna on naise suhted meestega mõjutatud enam nende suhtest isaga kui emaga. Soojad ja lähedased suhted isaga aitavad tütrel paremini ületada puberteediea raskusi. Pärinemine düsfunktsionaalsest perest pingelised suhted kodus, laste kuritarvitamine, hooletusse jätmine, varajane isa kaotus ning nõrk kontroll vanemate poolt. Seksuaalvägivald või pealesunnitud seksuaalvahekord võib teismelisel tüdrukul põhjustada edaspidi mitmesugust riskikäitumist: (1) alkoholi, tubaka jt sõltuvusainete tarvitamist, (2) toitumis- ja kaaluprobleeme, (3) seksuaaltervisega seotud riskeerivat käitumist, sh seksuaalelu alustamist nooremana kui 15 aasta vanuses ja läbikäimist paljude seksuaalpartneritega, (4) planeerimatut rasestumist, (5) suitsiidimõtteid või enesetapukatseid. Efektiivne tervisekasvatus koolis, lapsevanematele suunatud teavitustöö, seksuaaltervist puudutavate teemade, sh hoiakute ja väärtuste kajastamine meedias, alaealiste rasedusega kaasnevatest probleemidest avalikult rääkimine aitavad kaasa teismeliste turvalisemale ja riskidest hoiduvale seksuaalkäitumisele. Võimalikke põhjuseid, miks teismeline noor ei kasuta vahekorra ajal kaitsevahendeid: Arvab, et ta ei jää rasedaks Kardab minna arsti juurde, et rasestumisvastaste vahendite kohta infot saada Ei ole kursis, kust rasestumisvastaseid vahendeid hankida saab Ei saa võimaldada lisaväljaminekut rasestumisvastaste vahendite ostmiseks Kardab, et vanemad saavad teada Kardab partneri arvamust rasestumisvastaste vahendite kohta Arvab, et rasestumisvastaste vahendite kasutamine võib ka tulevikus rasestumist takistada Seksuaalvahekord tuleb ootamatult Rasestumisvastaste vahendite tõhus kasutamine on käitumisviis, mis koosneb mitmest faasist: rasestumise tähenduse ja raseduse vältimise kohta käiva korrektse info mõistmine ja meelde jätmine; seksuaalsuhete loomise võimalusega arvestamine; sobilike rasestumisvastaste vahendite hankimine; partneriga kaitsevahendite kasutamisest rääkimine; valitud kaitsevahendi õige kasutamine. Teismeliste teadmised rasestumisvastastest vahenditest on küllalt head, ent ometi ei kiputa neid tihti kasutama. Teadmised rasestumisvastastest vahenditest paranevad vanusega ning tütarlaste teadmised neist on enamjaolt paremad. Ometi on teismeliste teadmised rasestumisvastastest vahenditest pinnapealsed ning rasestumise olemus põhjuse-tagajärje seosena ei ole neile lõpuni selge (samuti raseduse olemus uue elu tekke ja pöördumatu edasikestmisena, mis nõuab vastutustunnet arenguks vajalike tingimuste loomiseks). Rasestumisvastaste vahendite kättesaadavus ning seksuaalsed katsetused ei ole omvahelises põhjuslikus seoses. Kaitsevahendite kättesaadavuse piiramisel ei kasva seksist hoidujate hulk ega seksi edasilükkamine. Sarnaselt ei ilmne seost kaitsevahendite kohta informatsiooni jagamise ning seksuaalse aktiivsuse kasvu vahel, nooremas eas seksimise alustamise ega ka suurema partnerite hulga vahel. Kaitsevahendeid kasutatakse kas valesti või ebajärjekindlalt peamiselt nooremas teismeeas, mil püsisuhteid esineb harvem ning suhted on enamasti pinnapealsemad. Selles vanusegrupis (14-aastastel ja noorematel) võib sagedamini ette tulla soovimatut seksuaalvahekorda, samuti ei pruugita arengust lähtuvalt veel enesele oma seksuaalkäitumist lõplikult teadvustada, reaalsust (sh vahekorraga kaasnevaid tagajärgi) tajuda ning täiel määral mõista rasestumise ja rasestumisvastaste vahendite omavahelist seost. Ometi puudub ka selge seos kaitsevahendite kohta käivate teadmiste olemasolu ja nende teadmiste rakendamise vahel: noor võib küll teada, kuidas end vahekorra ajal tõhusalt kaitsta, kuid sellegipoolest ei kaitse ennast

27 RASEDUS JA EMADUS Eestlaste puhul on nii aastaste kui ka aastaste sündimus aastatel vähenenud rohkem kui 2,5 korda. Eestlaste kõige nooremas vanuserühmas on sündimuse vähenemine peatunud, samal ajal aga iseloomustab aastasi jätkuv langustrend. Mitte-eestlaste puhul on nooremate eagruppide sündimuse langus olnud väiksema ulatusega ja viimastel aastatel stabiliseerunud aastal oli sünnitajate keskmine vanus Eestis 28,4 aastat ja naise keskmine vanus esimese lapse sünnil 25,1 aastat. Kümme aastat tagasi sünnitanuga võrreldes on praegune esmasünnitaja keskmiselt kaks aastat vanem. Võrreldes EL teiste liikmesriikidega saadakse Eestis emaks küllaltki noorelt, vaid Lätis ja Leedus olid esmasünnitanud nooremad. Kõige hiljem saadakse esimest korda emaks Hispaania, Itaalias, Saksamaal ja Suurbritannias, kus esmasünnitanu keskmine vanus on üle 29 aasta. Euroopa Liidu liikmesriikide seas oli alla 20-aastaste sündimustase Eestis üks kõrgemaid. Veelgi kõrgem oli see Suurbritannias, ulatudes 26 sünnini tuhande tüdruku kohta. Seevastu näiteks Taanis ja Hollandis sünnitas viimastel aastatel tuhandest aastasest tüdrukust vaid 6 üks madalaim näitaja selles vanuses noortel Euroopas. Emaks saamine ja emadus on ühiskonnas väärtustatud nähtus. Alaealiste emadust 2 käsitletakse aga kui probleemi, millega kaasnevad toimetulekuraskused ning erinevad riskid nii emale kui ka lapsele. Emadus nõuab vastutustunnet, pühendumist, ohverdamist ja küpsust teismeline ei anna endale seejuures sageli aru, et see nii on. Teismelise silmis on lapsevanema roll sageli ilustatud kujutelm. Teismelisele, kes unistab täiuslikust maailmast koos oma beebiga, ei tule pähegi, et lapsevanemaks olemise reaalsus tähendab pidevat ränkrasket tööd, kus on ööpäevaringsed kohustused. Vastustus ja kohustused, mille emadus kaasa toob, eeldavad emotsionaalset, majanduslikku ning intellektuaalset valmisolekut: ^^ ^ ^ ^ ^ ^ ^ ^ ^ ^ Lapsele riiete muretsemine Lapse juhendamine Lapsega mängimine Kõikjale lapse kaasa võtmine Kodu olemasolu tagamine Koju haige lapse juurde jäämine pidutsemise asemel Mähkmete, mänguasjade, turvahälli, söögitooli, beebitoidu, lapsevoodi jms ostmine Ööpäevaringselt lapse eest hoolitsemine Karjäärist loobumine lapse kasvatamise nimel Lapse kõndima õpetamine, rääkima õpetamine ja teiste lastega läbi saama õpetamine Hommikusöögi valmistamine, lõunasöögi valmistamine, õhtusöögi valmistamine, päevast päeva jne Joonis 5: vanemluse päike emaduse sümboolne maksumus Lapsepõlves ja kasvueas läbib naise suhtumine emadusse mitu faasi. Päris pisikese tüdruku jaoks on see mõistatus ja mäng: ta leiab nukus objekti ja aimab tulevases lapseski seda, mida omada ja valitseda. Koolieas näeb ta emaduses ähvardust oma kallihinnalise isiku puutumatusele ja suhtub sellesse raevuka eitusega. Hiljem võib tüdruk emadust ühtaegu karta ja soovida, see võib viia rasedusfantaasiate ja kõikvõimalike ängideni. Naised, kelle jaoks nende ema on olnud eeskujuks, naiseideaaliks, kohanevad paremini raseduse ja emadusega ning tunnevad ennast sünnitusel kindlamalt. 2 Vastavat sihtgruppi ning teemat on seejuures küllalt vähe uuritud ning kajastatud. Pideva ennetustöö abil oleks võimalik alaealiste sünnitajate arvu veelgi vähendada

28 Teismelised ei võta ennast sageli rasedana arvele, neil on halvad toitumisharjumused; kui nad veel ka suitsetavad ning alkoholi tarbivad, suureneb oht sündiva lapse tervisele märgatavalt. Teismeliste raseduse tagajärjel katkeb enamasti nende haridustee, väheste vanemlike oskuste tõttu esineb lastel terviseprobleeme, ka imikusuremust, samuti võivad rasedused korduda. Teismelistel lapsevanematel võib esineda sõltuvusprobleeme, nad jäävad tihti kõrvale tööturult (lõpetamata haridus vähendab karjääriväljavaateid) ning sõltuvad seega pika perioodi vältel sotsiaaltoetustest. Emadus on teismelistele tütarlastele (13-19 a) mõnevõrra sobimatu, sest neil pole piisavalt oskusi vanemaks olemiseks ning nad pole psüühiliselt võimelised teise inimese eest hoolitsemisele keskenduma ajal, mil nad ise alles leiavad oma identiteeti. Ideaalses vanuses esimese lapse sünniks on kahekümnendates aastates naised (20-29 a), seda nii psühholoogiliselt kui sotsiaalselt. Küpsemas eas esimese lapse sünnitajad (30-39 a) on finantsiliselt ja sotsiaalselt stabiilsed ning neil on piisav elukogemus, et olla kompetentne lapsevanem; ometi võib neil olla rohkem karjääri/ema rolli konflikte ja vähem psüühilist energiat. Kuigi fertiilseks eaks peetakse naistel vanust eluaastani, ei ole tütarlapsed üldjuhul enne 19. eluaastat saavutanud veel emaduseks vajalikku sotsiaalset ja enne 16. eluaastat piisavat psühholoogilist küpsust. Alla 18-aastastelt emadelt sündinud lapsed põevad esimesel kahel eluaastal ägedaid haigusi 1,5 korda sagedamini kui aasta vanuselt emalt sündinud lapsed. Emarolli saavutamist mõjutavad personaalsed ja kontekstuaalsed olukorrast sõltuvad faktorid: personaalsed faktorid nagu psüühiline tervis, endast lugupidamine, sünnituse kogemus, kohusetunde tase ja kompetentsus ning kontekstist sõltuvad mõjutused nagu sotsialisatsioon, eraldatus imikust, sotsiaalne toetus ja sotsiaalne emarolli väärtus. Ka ema vanus on otsustav faktor emarolliga kohanemisel. Emaduse ja iseäranis lapsehooldusajaga kohanemisele avaldab mõju ka raseduse planeeritus, see, kas laps on oodatud ja soovitud ühe või mõlema vanema poolt või mitte. Planeeritud rasedusega kaasneb tavaliselt väiksem ärevus lapse ootuse ajal, vähem hirmu ning ka edukas toimetulek sünnitusega. Erinevusi esineb ka soovitud ja soovimatute laste tervises ja arengus, kuna see, kas järeltulija on perre väga oodatud või üldse mitte, võib mõjutada vanemate ja lapse suhteid ja hoolduse taset. Emaduse kujunemist soodustavad: Üheksa kuud kestev rasedus naine tajub oma üsas kasvavat last pidevalt, harjub ja kohaneb tema peatse sünniga Sünnitus naise valu ja vaev teevad lapse eriti kalliks Nabaväät nähtus, mis lähendab ema ja last Imetamine sellele reageerib positiivselt kogu naise organism Emainstinkt ema tajub nii füüsilist kui ka psüühilist vastutust (lapse kasvamise ja arengu, kogu tema elu eest) Teismelise raseda toimetulekut mõjutavad teda ümbritsevad sotsiaalsed suhted. Seega on teismelisele parimaks õppimisviisiks, kuidas tulla toime emadusega ning sellega kaasnevate raskustega, suhtlemine teiste samas olukorras olevate eakaaslastega. Sotsiaalsed faktorid, mis mõjutavad teismeliste rasedaks jäämist, on kasvukeskkond, haridustase, sõprade eeskuju ja tervisekasvatus nii kodus kui ka koolis. Seda on püütud põhjendada teismelistele omaste psühholoogiliste eripäradega teismelisena ei planeerita elu pikalt ette, tegude ja otsuste tagajärgi ei osata ette näha. Võimalus soovimatult lapseootele jääda või haigestuda tundub teismelistele neid mitte puudutav ja kauge. Aspektid, mis mõjutavad teismeeas noorukite lapse planeerimist: Täiskasvanu staatus ja sotsiaalne identiteet soov olla aktsepteeritud kui täiskasvanu ja vastutusvõimeline ühiskonna liige Mina laiendamine oma elule uue tähenduse leidmine, eluprogrammi jätkamine Moraalsed väärtused vähem isekust, ohverdama õppimine, ühiskonna arengule kaasa aitamine Vajadus kiindumuse ja seotuse järele vajadus väljendada kiindumust ja saavutada intiimsust teise inimesega, samas olla ka ise samasuguste tunnete saajaks Stimulatsioon ja lõbu vajadus kogeda huvi ja elevust, mis lastega kaasneb Saavutused ja loovus vajadus eneseteostuse ja loovuse järele, mis saadakse laste omamise ja kasvatamisega ning nende kasvamise jälgimisega 54 55

29 Võim ja mõjutamine vajadus mõjutada kedagi kolmandat Sotsiaalne võrdlus vajadus tunnustuse järele, mida saavutatakse enda laste võrdlemisel teiste lastega Majanduslik kasulikkus vajadus tööjõu järele perekonnas, suurendamaks perekonna sissetulekut Vanemaks olemine on roll, karjäär, kindel tegevus, seetõttu mõjutab see identiteeti. Seega emadus ning emaks olemine viitab ka teatud saavutusele. Kui tütarlapsel puuduvad elus eesmärgid, siis lapse saamise ning kasvatamise fakt ainuüksi tundub käegakatsutav ning nähtav saavutus. Lapse ootamine võib mõne noore naise puhul olla enesekindluse allikaks ja paljude uute võimaluste avanemiseks. Eriti noortele naistele, kellel puuduvad selged hariduslikud ja ametialased eesmärgid, võib emaduse valik olla teadlik: emadus oleks sel juhul parim aktsepteeritav sotsiaalne roll. Emaks on niisiis tahetud saada paljudel erinevatel põhjustel: igatsusest meeldiva kaaslase järele, soovist hoida kinni partnerit, sellepärast, et sõpradel on juba lapsed, tahtmisest eluprogrammi jätkata ja teostada, aga ka lihtsalt igavusest ja soovist leida objekt oma vajaduste rahuldamiseks. Mõnikord lepitakse lapse tulekuga kui paratamatusega. Mõnikord võetakse teda kui Jumala kingitust. Teismelise rasedus, tuues kaasa terviseriski, on ühtlasi teismelise jaoks psühholoogiliselt stressirohke läbielamine ning ka väljakutse kogu ühiskonnale. Alaealiselt lapsevanemaks saamine seostub lühema haridusteega: teismeline ema jätab kooli pooleli ning selle tulemusel on võimalus leida tasuvat ja mõtestatud tööd palju väiksem. Alaealiste emade lapsed sünnivad suure tõenäosusega väljaspool seaduslikku abielu ja see võib põhjustada lapse ja ka üksikema enese häbimärgistamist ja ebavõrdset kohtlemist. Alaealisena abiellumise korral omakorda on suur tõenäosus, et abielu ei jää püsima. Niisiis selget lahendust teismeealise lapsevanema jaoks ei olegi. Sünnitamine tuleb ema jaoks ootamatult ja vanemarolliks ei olda veel valmis; lapsest loobumine on samuti raske valik, põhjustades kaotusvalu ja süütunnet. Aga isegi juhul kui raseduse alguses oli tulevane ema, tema partner ja lähedased raseduse teadasaamisest šokis ja sünnitamise vastu, siis raseduse viimastel kuudel on tulevane ema enamasti ise väga rahul oma olukorraga ning ootab sünnitust, et saaks last juba näha. Teismeliste emadus on olnud ühiskonnas stigmatiseeritud ning taunitud, noored lapsevanemad seisavad silmitsi mitmete raskustega, mis kaasnevad lapse saamisega nt lapse tervise probleemid (madal sünnikaal), toimetulekuraskused (madal elatustase, sõltumine sotsiaalhoolekandest), psühhosotsiaalsed aspektid (stress, depressioon, sotsiaalne deprivatsioon) ning lapse kasvatamisega seotud probleemid (väärkohtlemine, range kasvatusstiil). Sünnitusega kaasnevad komplikatsioonid ja abordid on maailmas peamisteks surmapõhjusteks alla 20-aastaste naiste seas. Teismelised emad on sageli madalama haridustasemega ning elavad halvemas majanduslikus olukorras. aktorid, mis mõjutavad teismelise nooruki valikut sünnitada laps: Partner soovib last Hirm abordi protseduuri ees Aborti võrdsustatakse kui endast osa kaotamisega Perekonna vastuseis abordile Abiellumine Alaealise rasedus seondub sotsiaalse, kultuurilise ning haridusliku taustaga ja samuti isikuomadustega (nt madalam enesehinnang, väline kontrollkese, minnalaskev suhtumine elusündmuste osas). Sageli on alaealine ema jätnud lõpetamata kohustusliku kooliprogrammi, tema eesmärgid elus on tagasihoidlikumad ning ta eelistab kohest väiksemat tulemust ja tasu pikaajalisele suurele. Tihti on esinenud sarnane muster ka nende päritoluperekonnas

30 LAPSE HEAOLU Teismelistele emadele väljaspool abielu sündinud laste arvu madal tase aitab kaasa laste heaolu kasvule. Kui vanemad on sotsiaalselt küpsed, lapse sünniks valmis ning võimelised lapse eest hoolt kandma, väheneks laste vaesus, väljaspool abielu sündivate laste arv, sõltumine sotsiaalhoolekande süsteemist ning mitmed muud sotsiaalsed probleemid. Lapse kasvatamine ei ole lihtne, teismeealisele on lapse kasvatamine aga veelgi suurem väljakutse. Lapse kasvatamise kõrvalt on vaja mõelda töö leidmisele ja kooli lõpetamisele, peale selle jätkub veel ju ka teismelise enese areng. Olukorra teeb raskeks ka ümbritsevate inimeste stereotüüpne suhtumine alaealiselt lapse saanud tüdrukusse: kahtluse alla seatakse tema moraalne standard, vanemlikud oskused. Probleeme võib esineda ka lähivõrgustikus, eriti kui eelnev suhe on kestnud vaid lühikest aega ning poiss-sõber lapsest kuuldes jalga laseb. Lapse kasvatamisel ei oota noor ema niigi enamasti abi, kuid rahalist toetust on sellegipoolest hädasti vaja. Kui lapse isa oma abi ei paku, võib abi olla ka vanavanematest ehk teismelise enda vanematest, siin aga on oht, et lapse kasvatamine võetakse sootuks üle ning tekivad muud laadi suhtlemisprobleemid. Töökoha otsimise, töötamise, õppimise ja muude tegevuste kõrvalt ei jää kuigi palju aega lapse kasvatamiseks, ometi on oluline, et noor ema ei jääks kasvatamisest täiesti kõrvale ega laseks ennast veenda, et ta selleks suutelinegi pole. Emarolli omandamist, mille käigus ema õpib maailma nägema oma lapse vaatenurgast, peetakse täiskasvanuikka kuuluvaks. Lapse areng sõltub sellest, kui hästi on naine emarolliga kohanenud. Edukas vanem suudab ennast asetada lapse rolli ja tajuda, et ühiskond kiidab heaks tema kasvatamismeetodi. Teismeliste võimekus emaks olla varieerub tugevalt. Teismeline võib olla nii halb kui ka vastupidi, väga hea ema. Siiski on välja toodud teatud jooni, mis iseloomustavad teismelisi emasid. Teismelistel on rohkem ebatõenäolisi ootusi oma lapse arengu suhtes. Nad ei räägi oma lastega nii palju kui küpsemad emad ning nende mängud lapsega on vähem kognitiivsed ja tundlikud. Sellist suhtumist võib võtta kui teismelise arenguetapilist omadust, teismelised on isekamad ja sissepoole suunatud. Teismeliste mõtlemine võib erineda nendest paar aastat vanematega võrreldes. Samuti võib neil olla raske teha plaane pikemaks ajaperioodiks, seostada põhjust ja tagajärge. Paljudel teismelistel puuduvad plaanid ja soovid tulevikuks, mis on tingitud peamiselt nende ebaküpsest mõtlemisprotsessist. Väikelapse arengus on tema esimesed eluaastad väga tähtsad. Kasvueas emadel võivad puududa teadmised lapse normaalsest arengust ja sellest, milliseid kasvatusstiile kasutada. Puudused võivad ilmneda ka teadmistes verbaalsest ja mitteverbaalsest suhtlemisest. Kasvueas emad ei pruugi kannatada väikese lapse nuttu ja nende kodune keskkond ei soosi väikelapse arengut. Noored emad ei oska tihti oma lastele piisavat toetust ja stimulatsiooni pakkuda. Teismelisest vanem on raske olla, sest emotsionaalset arengut silmas pidades on nad veel teismelised ja nad ei ole läbinud kõiki arenguetappe. Kuna vanemad peavad oma laste kõrvalt lahendama oma probleemid ja vajakajäämised teismeliseks olemisel, siis võib lapse emotsionaalne areng selle all kannatada. Missugune on hea ema? Noorele ja juba ka keskmisele põlvkonnale on heaks emaks lapsega suhtlev, armastav ja last mõistev ema, kes suhtub lapsesse kui isiksusse. Seevastu vanem põlvkond näeb emas lapse toidu ja riietuse eest hoolitsejat, kes ise nõuab lastelt ja õpetab ka lastele töötegemist. Raseduse ja sünnitusega noorukieas seonduvad ka mitmed meditsiinilised riskid nii lapsele kui ka emale. Et suuta sünnitada ja üles kasvatada terve laps, peab naine olema füsioloogiliselt küps. Keha saavutab füsioloogilise küpsuse 18. ja 21. eluaasta vahel selles vahemikus lõpeb naise enese kasv ja areng. Oodates last enne 18. eluaastat, mil vajatakse veel ise kasvuks vajalikke aineid, tõuseb organismi koormus mitmekordseks, mistõttu noore ema enese kasv võib känguda ning ta võib haigestuda. Noorukieas sünnitanud naistel on lapsega rohkem konflikte ja probleeme kui vanematel emadel, kuna noorukiiga on olemuslikult egotsentriline, suunatud peamiselt omaenda arengule ning intellektuaalsete ja interpersonaalsete oskuste suurendamisele. Samas on vanemlus justnimelt teisele arengu soodustamisele suunatud. Nooruk on olemuselt isekas ja 58 59

31 enesekeskne, vanemlus on aga ennastsalgav ning teisele indiviidile keskenduv. Seetõttu need lahendused, mis tagavad heaolu noorukile, teevad seda sageli lapse arengu hinnaga. Noorukitest emade ja täiskasvanud emade käitumine lapse söötmise ja temaga mängimise ajal on erinevad: noorukitest emad naeratavad toitmise ajal oma lapsele vähem, on vähem ilmekamad ja räägivad vähem kui täiskasvanud emad. Noorukitest emad on mängimisel vähem kannatlikud, vähem leidlikud ning suhtuvad mängu negatiivsemalt kui täiskasvanud emad. Samuti on noorematel emadel ebarealistlikumad ootused oma lapse arengule, sageli alahinnatakse lapse kognitiivseid, keelelisi ja sotsiaalseid võimeid. Noorukieas ema võib tajuda last kui mänguasja, millega võib mängida siis, kui parasjagu tuju on, mõistmata, kuidas see mõjub lapsele. Sünnitusvanuse kõrval mängivad olulist rolli ka taustakarakteristikud nagu sünnitaja abielulisus, perestruktuur, perekonna sotsiaalmajanduslik staatus. Kõige otsesemas seoses ema sünnitusvanusega on leitud olevat lapse lugemistestide tulemus, aga ka mõned käitumuslikud iseärasused (kaklemine), samuti lapse madal sünnikaal. Noorukieas lapsevanemaks saanud emade suhtlemine lapsega on erinev võrreldes vanemate emadega. Esineb kolm põhilist interaktsiooni tüüpi: Mitteverbaalne interaktsioon lapse peamised füüsilised vajadused täidetakse, kuid lapsega ei räägita Jagatud interaktsioon ema räägib imikuga, samal ajal temaga tegutsedes Suunamine ema käsib lapsel teha asju, laskmata neil iseseisvalt uurida ja avastada Mida noorem on ema, seda rohkem ilmneb mitteverbaalne interaktsioon. Mida vähem stressi vanem kogeb, seda suurema tõenäosusega on vanema reageering lapse vajadustele tähelepanelikum ja tundlikum. Tundlik ja hell kasvatus suurendab lapses emotsionaalset kindlustunnet, iseseisvust ja sotsiaalset küpsust. Masenduses ja stressis emade kodune keskkond on sageli lõhestav, vaenulik. Kõik see on lapse arengule ebasoodne. Sõltuvalt emade sünnitusvanusest on lasteaialaste uurimisel ilmnenud erinevusi nende Kognitiivses arengus ning teadmistes Keeleoskuses ja kommunikatsioonis Õpivalmiduses Emotsionaalses heaolus ning sotsiaalsetes oskustes üüsilises heaolus ja motoorses arengus 60 61

32 KOOSELU JA ABIELU Eesti aastaste noorte leibkondlikus kuuluvuses on suuri erinevusi. Selles vanuses alustatakse oma elu ja lahkutakse vanematekodust. Mehed ja naised käituvad selles suhtes erinevalt. Tütarlapsed lahkuvad vanematekodust kiiremini ja alustavad ka paarilisega kooselu varem kui noormehed aastastest tütarlastest elab juba koos elukaaslasega 13%, noormeestest ainult 5% aastastel paarina elavatel neidudel on ka laps juba 10%-l, noormeestel vaid 4%-l. Üksinda elab 2% rohkem mehi kui naisi. Vanematekodust lahkumise mediaanvanus on püsinud 20,5 aasta juures aastasi noori iseloomustab teistsugune leibkondlik kontekst kui aastasi aastal elas 38% aastastest naistest ja meestest vanematest eraldi. Rasedus ja abielu teismeeas tähendavad lisaks uute kohustuste tekkimisele takistust isiksuse täielikule arengule. Selge identiteeditunne, elutarkus, küpsus ja mõistmine ei saabu abiellumisel, vaid üksnes ajaga. Teismelisel lapsevanemal ei ole aga jäänud küllalt aega, et lõplikult välja areneda ning olla valmis suuri kahjusid kandmata seisma silmitsi raskustega, mis kaasnevad abielu ning vanemaks olemisega. Ühiskond sageli ootabki noorelt inimeselt abielu edasi lükkamist seni, kuni on välja kujunenud sotsiaalsed oskused, küpsed emotsioonid ning selged väärtushinnangud. Varane abiellumine takistab ka koolitee jätkamist ning majandusliku kindlustatuse saavutamist. Kui koolitee ei katke abiellumise tulemusel, saab sellele takistuseks vajadus raha teenida. Kuna aga haridus on poolik, puudub väljavaade heale teenistusele ning vähese sissetulekuga kolmeliikmelist peret toita on suur väljakutse, mis võib osutuda ületamatuks ning lõppeda abielu lagunemisega. Kui lapse isa poolne rahaline tugi ära langeb, muutub noor ema sõltuvaks oma päritoluperekonna ning riigi toetusest. Keerukama sotsiaalse taustaga noored mehed eelistavad varakult tööle asuda ja pere loomist hilisemasse perioodi jätta, sarnase taustaga noored naised aga eelistavad pere loomist ja abielu akadeemilisele või tööalasele karjäärile, millele esimese lapse sünd ka sageli kriipsu peale tõmbab. Teismelise ema puhul on tema suhted oma abikaasa või elukaaslasega sageli ebastabiilsemad kui vanematel sünnitajatel ja see võib mõjutada nende last. Kui noor ema on abielus või elab koos oma lapse isa või uue partneriga, on tema enesehinnang, majanduslik olukord ja psühholoogiline seisund parem võrreldes emadega, kellel puudub kontakt oma lapse isaga või pole partnerit. See tuleneb sellest, et tema toetuse ja kindluse vajadus on rahuldatud. Paljud mehed ei taha majanduslikel põhjustel noores eas abielluda või alustada kooselu, seega olid need pered, kes on abiellunud või elavad koos, juba varem majanduslikult paremas olukorras ja on võimalik, et kokku kolimine ei ole majanduslikku olukorda parandanud. Teismelise isadus, nagu ka teismelise emadus, kordub põlvkonniti ning teismelised isad elavad tõenäolisemalt vaesuses. Ka täiskasvanud mehed, kellel on laps teismelise emaga, on tõenäolisemalt vaesunud. Lahutusriski mõjutab abiellumisvanus mida nooremalt abielluda, seda suurem see risk on. Eestis on suurim lahutamistõenäosus alla 20-aastaselt abiellunud naistel ja meestel aastal abiellunud alla 20-aastastest naistest olid aasta lõpuks lahutanud 57%, meestest 61%. Vanemalt kui 25-aastaselt abiellunutest oli aga lahutanuid alla 22%. Nii meeste kui naiste puhul on keskeriharidusega inimeste osatähtsus lahutanute seas suurem kui abielus rahvastikus üldiselt. Sama saab öelda keskharidusega inimeste kohta, kuigi siin oli erinevus naiste puhul väiksem kui meestel. Nimetatud grupid (kesk- ja keskeriharidusega) olid seega kõige suurema lahutusriskiga. Lahutanute seas oli palju vähem alla keskharidusega inimesi kui kogu abielus rahvastikus. Neil ja kõrgharidusega meestel on seega lahutuse risk kõige väiksem. Abiellumise õige ajastamine on oluline. Paljud uuringud näitavad, et pere luuakse enamasti pärast hariduse omandamist. Ka on leitud, et pereloomine õpingute ajal suurendab haridustee poolelijätmise riski ja seetõttu lükatakse see edasi, kuni haridus on omandatud. Haridust alles omandavad mehed ei abiellu nii sageli kui haridust omandavad naised. Abieluväliste sündide suure osatähtsuse poolest on Eesti Euroopas esirinnas. Viimastel aastatel sündis Eestis väljaspool seaduslikku abielu 58% lastest. Keskmiselt sünnib Euroo

33 pas väljaspool abielu iga kolmas laps. Viimastel aastatel suureneb vabaabielust sündinute osatähtsus 2-3% aastas. Samas oli abieluväliste sündide sagedus viimastel aastatel stabiilne aastal jäi isa tuvastamata igal üheteistkümnendal lapsel. Teismelised abielluvad peamiselt rasestumise tõttu, aga ka selleks, et toonitada oma iseseisvust ja saada ametlikult täiskasvanuks. Teismeliste abielude suurimaks komistuskiviks on seejuures tõsisasi, et kohe algusest peale eeldame me selle nurjumist, suutmata sellele omistada õnne ja stabiilsust. Teismelise vanema olukord on iseäranis raske: lapsena neid enam ei kohelda, täiskasvanuna aga samuti mitte. TEISMELINE LAPSEVANEM Eestis on alanud aastatuhandel emaks saanud igal aastal umbes 300 alaealist (alla 18-aastast) 3. Kõigist sündidest kokku moodustavad alaealistele sündinud lapsed veidi enam kui 2%. Viimastel aastatel on nende osatähtsus vähenenud. Tõenäosus saada alaealisena emaks on veidi suurem maal elavatel tüdrukutel. Teismelisi emasid on igas ühiskonnas ja tegemist ei ole hiljutise nähtusega. Kasvueas emad peavad korraga läbima nii teismeeaga kaasnevad arenguetapid kui ka emaks saamisega seonduvad psühholoogilised muutused. Haridustee lõpetamine sageli lükkub edasi või jääb pooleli. Materiaalselt lisanduvad suured väljaminekud ajal, mil noored ei ole jõudnud veel alustada iseseisvat elu. Teismelistest emadest ei ole Eesti ühiskonnas palju räägitud. Selle probleemi teadvustamine ja uurimine on samm edasi, et saaks välja töötada vastavad sotsiaalteenused teismeliste emade abistamiseks. Vanemahüvitise rakendamise eel oletati, et noored ja vähekindlustatud hakkavad rohkem sünnitama, et tagada endale aastaks vanemahüvitisest sissetulek. Praegu saab tõdeda, et vanemahüvitise rakendumise järel aastal peatus sündimuse vähenemine alla 20-aastaste seas aastal sünnitas tuhandest alla 20-aastasest naisest 22, aastal 21. Naise soovil tehtud abortide suhtarv noortel naistel aga märkimisväärselt ei vähenenud aastal tegi tuhandest alla 20-aastasest naisest abordi 26. Noorte hulgas on abortide arv endiselt sündide omast suurem. Andmed näitavad, et aastatel alguse saanud tendents sünnitust vanemasse ikka edasi lükata ei ole praeguseks veel lõppenud. Endiselt suureneb sündimus aastastel ja väheneb aastastel naistel suureneb sünnitajate keskmine vanus. Lapsevanemaks saamine teismelise eas võib kaasa tuua vaesuse, töötuse, madalapalgaliste tööde tegemise. Võrreldes teismelistega, kes on oma lapsed ära andnud, on oma last ise kasvatavatel teismelistel halvemad tulemused koolis, nad abielluvad varem ja saavad ka teise lapse varem. Teismeliste lapsed on samuti riskis, kuna nende vanemad ei ole emotsio- 3 Teismeealisi ehk kuni 19-aastaseid emaks saanud tütarlapsi on igal aastal üle tuhande (vt tabel 12b) 64 65

34 naalselt valmis lapsevanema kohustustega toime tulema. Teismelised emad peavad korraga läbima nii teismelise arenguetapid kui ka emakssaamisega seonduvad psühholoogilised muutused. Kuna nad on noorelt lapse saanud, ei ole nad tõenäoliselt lõpetanud kooli ja nad ei ole akadeemilises mõttes tööle minekuks valmis. Neil on olnud väga vähe aega, et ümber korraldada oma sotsiaalne elu ja väga harva suudavad nad endid ise ülal pidada. Teismeliselt emaks saanud noore edasine areng ja toimetulek stressiallikatega lähtub sellest, milline on tema olukord raseduse ja lapse sünnitamise hetkel. Kui noort ema toetatakse ja ühiskonna hoiak on positiivne, saab ka noor ema paremini iseenda ja lapsega hakkama. Kui ümbritseva keskkonna suhtumine on aga ebasoodne, tekib ka teismelisel emal enam probleeme olukorra lahendamisel. Teismelistel lapsevanematel on palju rohkem stressifaktoreid võrreldes täiskasvanud lapsevanematega, kuna nad saavad ühel ajal nii täiskasvanuks kui ka emaks või isaks. Kokku võivad langeda mitmesugused sündmused: lapse sünd, tööle minek, uude elukohta kolimine või uus kool. Piiranguid seavad teismelise erinevad rollid teismeline peab üheaegselt toime tulema nii ema, elukaaslase, tütre, sõbra kui õpilase või töötaja rolliga. Noorte emade stressi võivad esile kutsuda nõuanded, mida ei taheta ja mida ei ole palutud, kriitika ning negatiivsed märkused. Palju stressi toovad kaasa ka ebareaalsed ootused inimestelt nende ümber ja konfliktid partneriga, sotsiaalne eraldatus, materiaalsete ressursside nappus (raha, transpordi puudumine). Noorel emal võib olla raskusi leppimaks lapse saamisega kaasnevate muutustega ning tal võib olla raskusi täita kõiki lapse kasvatamisega seonduvaid vajadusi. Kuigi teismeiga mängib stressi tasemes rolli, on veel suuremaks stressifaktoriks peetud sotsiaalsetesse klassidesse kuulumise erinevust. Siinjuures ei mängi rolli, kas halvem sotsiaalmajanduslik olukord on päritud vanematelt või on tegu mööduva nähtusega, stressitase sotsiaalmajanduslike raskustega peredes on suurem ja kergemini märgatav. See võib tuleneda asjaolust, et mitmed stressi tekitavad sündmused on pereliikmete kontrolli alt väljas ja vastu tuleb astuda mitmetele probleemidele samaaegselt. Mõned teismelised kohanevad emaksolemisega paremini kui teised. Selles arengus on väga tähtsal kohal teismelist ümbritsevad inimesed, kelle hulka kuuluvad lapse isa, samuti nii lapse ema kui ka isa vanemad ja sõbrad nende inimeste positiivne toetus on keskse tähtsusega teismelise ema arengus. Kui teismeline saab lapse kasvatamisel abi, on tema stressitase väiksem ja sellel on positiivne tulemus tema lapsevanemlikele oskustele. Vanemluse viis põhilist rolli: Eluks ettevalmistaja õpetab eristama, mis on hea, mis halb; hooldaja, argielu oskuste õpetaja, eeskuju andja, väärtuste vahendaja, käitumise ja kombestiku edasikandja, sotsiaalsete oskuste õpetaja Turvalisuse pakkuja armastuse ja helluse andja, lohutaja, kaitsja, heakskiitja või arvustaja Suhtlemise õpetaja vestleja, kuulaja, probleemide lahendaja, innustaja, andeksandja ja andeks paluja, iseseisvuse toetaja, inimsuhete mudeli andja Hooldaja toidutegija, riietaja, ergutaja ja rahustaja, turvalise keskkonna eest hoolitseja, põetaja Piiride seadja füüsilise puutumatuse tagaja, turvalisuse looja, reeglitest ja kokkulepetest kinnipidamise järgija ja jälgija, ei-ütleja, ööpäevarütmi eest hoolitseja Vanemliku küpsusega on seotud mitmed tegurid, millest olulisemad on: Inimese isiksuslik areng kuidas ta ise on läbinud puberteediea Sisemine heaolu milline on läbisaamine ja suhe iseendaga; selles mängivad suurt rolli lapsepõlves kogetud suhted täiskasvanutega Lapse sündimise põhjus kas laps oli oodatud kui uus indiviid ja isiksus või taheti lapse sünniga lahendada mõnd probleemi (partnerit kinni hoida, tõendada oma vanematele, et ollakse juba täiskasvanu) Abikaasade omavahelised suhted kas need on korrastatud (naise ja mehe rolliga kohanemine, sh ka ema ja isa roll, kodu olemasolu, väljakujunenud seksuaalsus emotsionaalse küpsuse taustal) Alaealised emad võitlevad selle nimel, et leida tasakaal erinevate rollide vahel: lapsevanemaks olemine, partnerlus ning kool või töö. Teismeline peab kõiki neid rolle täitma nii arengulistel kui ka praktilistel põhjustel. Vanemaks olemisega kaasneb vältimatult konflikt, sest teismeiga on egotsentriline periood, mis on keskendunud muutusele ja enese intellektuaal

35 sete ning muude oskuste arendamisele. Samas tähendab vanemaks olemine lapsele keskendumist ning tema arengu soodustamist. Alaealised emad vajavad normaalse ema-lapse suhte kujunemiseks julgustust ja tuge. Teismeealine lapsevanem on võrreldes täisealise emaga lapse eest hoolitsemisel väiksemate oskustega ega oska lapse arengut küllalt toetada. See seab suuremasse ohtu ema ning lapse heaolu, lisaks ema haridustee ning terviseseisundi. Samas avaldab peale ema vanuse mõju ka rida muid tingimusi: majanduslik seisund ja kultuuritaust, perekonna ja partneri toetus neil on vähemalt sama oluline roll lapse optimaalses arengus. Teismeliste vanemate kasvatusstiilid võivad varieeruda, teismeline ema võib olla vägagi energiline, kannatlik, veeta lapsega rohkem aega koos, nö kasvada koos ja seeläbi saavutada lapsega tugevam side. Teismeline lapsevanem ei suuda aga tihti pakkuda lapsele stabiilsust, majanduslikku kindlust ja materiaalset heaolu. Parema läbisaamise korral partneriga need probleemid mahenevad, samuti ei avalda siis noorele emale liigset survet tundmus, et laps piirab tema vabadust ja hoiab ta eemal haridusest. Lapse saamine võib avaldada ka positiivset mõju, andes elule uue mõtte ning suuna, sundides muutma väärtushinnanguid. Emarolliga harjumine, uute oskuste õppimine, teadmiste omandamine ning positiivse mõju ilmnemine motiveerib noort ema ning annab eduelamuse. See omakorda võib soodustada edu tööl või koolis. HARIDUSTEE 4 Koolitee läbimisel peaksid ideaaljuhul olema niisugused mõjud: Õpilasest kujuneb intellektuaalselt reflekteeriv isiksus (kirjalik ja suuline väljendusoskus, teadmised kunstist, matemaatikast, teadustest) Õpilane omandab oskuse leida ja teha tööd seda nii majanduslikel põhjustel kui ka eneseteostuse eesmärgil Õpilasest kasvab hea kodanik (hääletamas käimine, keskkonnast hoolimine, erinevate kultuuride austamine, oma rahva ajaloo mõistmine) Õpilasest kasvab eetiline inimene (oskus eristada head halvast ning hea kasuks otustamine) Õpilasest kasvab füüsilist ja psüühilist tervist väärtustav ning füüsiliselt ja psüühliselt terve inimene Lisaks akadeemilise hariduse andmisele pakub kool ka sotsialiseerumise võimalust nii grupi kui ka ühiskonna tasandil, ka rahvuse huvides on anda noortele edasi ühtlane teadmiste pagas, sarnased vaated ja veendumused ning selle läbi muuta ühiskond homogeensemaks. Eduka õppimise tulemus on hea töökoht, mis tekitab indiviidis sotsiaalse kuuluvuse tunde ja seotuse kaaslastega. Töö olemasolu suurendab enesekindlust, endast lugupidamist ja rahulolu. Töölkäimisega paraneb inimese elukvaliteet, kasvab sotsiaalne sidusus ning kahaneb sotsiaalse tõrjutuse ja terviseprobleemide oht. Juurdepääs haridusele ja õppimisvõimalustele on seega sotsiaalse tõrjutuse vähendamise ja sidususe suurendamise tingimus. Õigus haridusele on sama tähtis kui teised inimõigused. Kui sotsiaalne keskkond (eelkõige perekond) ei toeta õpinguid ja kooliskäimist, on lapsel raske haridusteed jätkata. 4 Teismeiga leidis omaette eluperioodina selgema väljenduse koolihariduse kohustuslikuks muutmise tulemusel. Lapstööjõule seatud piirangud, koolikohustus ning noorukite õigusrikkumiste eraldi käsitlemine kujundas teismelisest kuvandi kui noorest inimesest, kes vajab jätkuvat juhendamist enne tööturule ning ühiskonda integreerumist. Teismeiga on seeläbi kui psühholoogiline moratoorium, täiskasvanuks saamisega õigustatult viivitamine

36 Põhjuseid koolist välja langemiseks on peretaust, kooliga seonduvad põhjused või koolivälised faktorid. Nõrgema sotsiaalmajandusliku taustaga õpilased langevad koolist kergemini välja, kuna neil enamasti puudub positiivne vanemlik eeskuju ja kodune hoiak. Rasedus ning halvad peresuhted on samuti levinud põhjusteks koolitee katkemisel. Ülevaatlikult Rahvusvahelises võrdluses on eestlased hariduse poolest kõrgel kohal 89%-l aastastest on vähemalt keskharidus. See on Euroopa Liidu keskmisest 19 protsendipunkti kõrgem. Murettekitav on aga tõsiasi, et koolilõpetamisikka jõudnud keskhariduseta noorte arv on küllaltki suur aastaste seas oli aastal vähemalt keskharidusega eestlasi 82%. EL on püstitanud eesmärgi, et aastaks peaks 85% Euroopa 22-aastastest noortest olema vähemalt keskharidusega. Keskhariduseta noorte arv on seotud haridussüsteemist väljalangemisega. Rahvusvaheliselt mõõdetakse varajast haridussüsteemist väljalangemist indikaatoriga, mis vaatleb aastaseid noori, kellel on põhi- või sellest madalam haridus ja kes haridussüsteemis enam ei osale. Eesmärk on, et aastaks 2010 oleks selliste noorte osatähtsus Euroopa Liidu riikides alla 10% aastal oli ELi keskmine 15%, Eestis aga 13%. Kolme viimase aastaga on haridussüsteemist välja langenud noorte osatähtsus Eestis 1,4 protsendipunkti tõusnud, sealjuures ELi keskmine on sama ajaga 1,2 protsendipunkti langenud. Eesti õpilased jätavad õpingud pooleli tunduvalt kergekäelisemalt kui Põhjamaadest ja endistest sotsialismimaadest pärit noored. Perekasvatus koolis Kui teismeline on kord juba lapseootel, ei peeta kooli meeskonnas juhtunut enam koolisiseseks probleemiks, kuna kool on esmalt ikkagi haridusasutus, mitte sotsiaalteenuse pakkuja. Sellist suhtumist tasuks siiski revideerida, kuna koolist väljalangevuses on suur roll mängida just lapseootel tütarlastel. Erinevates uuringutes on teismelised ise välja toonud kõige mõjuvamad viisid, kuidas kool saab neid mõjutada haridust jätkama: rasedad ja noored sünnitanud tahaksid, et koolis arutataks läbi nende mured ja hirmud, et pakutaks üldist vastutulelikkust ja julgustamist, mitte kohtumõistmist, et nad saaksid täiel määral osaleda kogu protsessis ja niisuguste valikute tegemisel, mis võimaldavad neil haridust jätkata. Vaja oleks koos noore emaga läbi arutada tema õppimisvõimalused kuni sünnitamiseni ning võimaliku individuaalse õppeplaani koostamine peale lapse sündi, et vastne noor ema ei jääks sotsiaalsete kontaktideta, et tal ei katkeks õpiharjumused ja et kooli tagasitulek kui laps saab jääda koju koos hoidjaga või läheb lasteaeda oleks võimalikult kerge. Tuues paralleeli töötutega: kes kord on jäänud pikalt tööta, on neil raskem naasta taas tööle, kuna tööharjumused on kadunud, nad on jäänud isolatsiooni sarnased on lood ka kooliga. Haridustase ja sissetulek Teismelised emad on laiemas plaanis kogu ühiskonna mure: ühelt poolt majandusliku maksumuse tõttu, sest enamus noori emasid vajab riigi rahalist abi, teisalt muretsetakse nende valmisoleku ja võimekuse pärast olla vanemad. Noorelt lapse saanuna on neil raskem haridusteed lõpetada, neil on olnud väga vähe aega korraldada ümber oma sotsiaalne elu ja väga harva suudavad nad endid ise ülal pidada. Mida madalam on inimese haridustase, seda väiksem on tema aktiivsus ühiskonnas ning seda suurem on oht langeda depressiooni ja üksindusse ning osutuda sotsiaalselt tõrjutuks. Madalama haridustasemega kaasnev sotsiaalne tõrjutus toob kaasa ka halvema tervisliku seisundi. Madalama haridustasemega noortel on üha raskem tekkinud olukorrast välja tulla, sest vahe eakaaslastega suureneb ja seetõttu on neil edaspidi raske tööturule siseneda või haridusteed jätkata. Sellised inimesed kohanevad tööturu muutustega keskmisest halvemini, satuvad majanduslanguse tingimustes esimesena löögi alla ning võivad toimetulekuks vajada riigi abi: vähesed teadmised ja kehv õppimisharjumus ei võimalda neil negatiivsete majandusstsenaariumite puhul õigel ajal asjakohaselt reageerida. Põhiharidusega või sellest madalama haridustasemega naised ja mehed said aastal keskmisest madalamat sissetulekut. Madalaima haridustaseme puhul ei sõltunud sissetuleku suurus soost meestel oli see krooni ja naistel krooni aastas. Põhihariduses soolist eristu

37 mist ei esine. Kuni üheksanda klassini käib poisse ja tüdrukuid koolis peaaegu ühepalju, kuid poiste väljalaangevus enne põhihariduse omandamist on suurem: 2003/2004 aastal langes enne põhihariduse omandamist koolist välja 1235 poissi ja 547 tüdrukut. Väljalangejate määr on suurim põhihariduse ülemisel astmel (7.-9. klass). Enamik väljalangejaist katkestab õpingud koolikohustusliku ea lõppemise tõttu. Probleemid koolis võivad olla tingitud nii õppetööst kui ka läbisaamisest koolikaaslaste ning õpetajatega. Kooliprobleemide ära hoidmiseks ja lahendamiseks peavad kool ja kodu tegema koostööd. Vanemad võtavad õpetajaga ühendust reeglina siis, kui on juba tekkinud suured probleemid, siis aga on probleeme juba raskem lahendada. Õppiv ema Suureks takistuseks koolis käimisel peetakse väheseid võimalusi lapsehoidja leidmisel ning palkamisel. Paljud emad ei ole nõus kooli minema, kui nad ei saa oma last jätta nende poolt eelistatud lapsehoidja või asutuse hoole alla sellel ajal kui nemad koolis on. Emad ei taha oma last jätta paremuselt teise või kolmanda hoidjatädi-variandi hoolde, sest oma lapsele soovitakse pakkuda vaid kõige paremat. Kõige tähtsamad faktorid hea lapsehoiuteenuse juures on, et laps ei oleks emast kaugel, eriti juhul kui ema veel imetab. Peamised põhjused, miks kool pooleli jäetakse või akadeemiline puhkus võetakse, on raskused koolis käimisel rasedana. Raske on toime tulla rasedusest tingitud väsimusega (sageli ka halvenenud tervisega) ja lisaks on lapse kasvatamise kõrvalt raske koolis käia topeltkoormuse tõttu: raskused ilmnevad ka lapsehoidja leidmisel ning tema tasustamisel. Kokkuvõttes on peamised raskused koolis käimisel pigem tervislikud ja isiklikud põhjused kui koolipoolsed takistused. rasestumist positiivne kogemus kooliga, on peale lapse sünnitamist kergem kooli tagasi minna. Umbes pooled õpilastest, kellel enne rasestumist oli negatiivne kogemus, on peale lapse saamist nõus tagasi kooli minema ja nende õppeedukus on paranenud. Paranenud õppeedukus võib tuleneda sellest, et peale lapse saamist tähtsustavad noored emad haridust rohkem, sest soovivad oma lapsele paremat tulevikku kindlustada. Mida rohkem noort ema toetatakse kodus ja koolis, seda rohkem tahab ta kooli tagasi minna ning seda kergem see talle on. Emaks olemine toob endaga kaasa stressi ja seda lisab juurde lapse kasvatamise kõrvalt hariduse omandamine. Noortele emadele tuleb ühiskonnast segaseid signaale: ühelt poolt kiidetakse heaks, kui ema jätab kooli pooleli, et kogu olemasolev aeg lapsele pühendada; kui ema noore lapsega otsustab kooli minna, siis peetakse teda vastutustundetuks. Teiselt poolt arvatakse, et noor ema ei peaks koju jääma ja oma haridusteed pooleli jätma, kuna koolis käies kindlustab ta enda ja lapse tulevikku. Noortel, kelle vanemad on madalama haridustasemega, on suurem risk jääda murdeeas rasedaks. Samuti on mõjuvaks faktoriks teismeliste vanemate ootused oma lapse haridusele. Mida kõrgemad on ootused lapse karjääri suhtes, seda väiksem on teismelise võimalus rasedaks jääda. Madalamat haridustaset ei peeta ainukeseks põhjuseks, miks noorelt sünnitanutel on oht sattuda vaesusesse. Oluline tegur sissetuleku suurendamisel on ometi haridustase. Mida kõrgem on omandatud haridus, seda tõenäolisem on vaesusest pääseda. Korduv muster Paljudel teismelistel, kes on lapse sünnitanud ja kasvatavad oma last, on kõrgem koolist väljalangemise protsent ja nende õppeedukus koolis on halvem võrreldes eakaaslastega, kes saavad lapse hiljem. Uuringud näitavad seost pikaajalise vaesuse, sotsiaalse tõrjutuse ja teismeliste rasestumise vahel. Suur on tõenäosus, et teismeliste vanemate õppeedukus koolis oli samuti halb. Teismelisena emaks saamine võib takistada kooli lõpetamist ja tulevikus on raskem leida tööd. Õpilastel, kellel oli enne Teismeliste emade lapsed võivad suurema tõenäosusega saada ise samuti noorelt emadeks, kuna nende vanemad on madala haridusega ja selle läbi on nende vanematel vähem võimalusi, et oma laste haridusteed toetada. Lapsed, kes on kodust palju toetust saanud, saavad koolis paremaid tulemusi. Teismelised, kellel on head hinded ja kes plaanivad oma haridusteed jätkata, on teadlikumad rasestumisvastastest vahenditest ja nad on rohkem nõus lapse saamist edasi lükkama. Kuigi abielus või kooselus olevate noorte emade majanduslik olukord on parem, väheneb sellega seoses tõenäosus, et 72 73

38 nad kooli lõpetavad. Täpset selgitust sellele ei ole, kuid arvatakse, et partnerid õhutavad emasid poppi tegema kartuses, et noor ema võib koolis endale uue partneri leida. Nö sotsiaalne kangas ehk taust, milles nooruk ja tema perekond elavad, avaldab mõju kooliga seotud saavutustele: olulised on vanemate endi kooliga seotud saavutused, haridustase, varanduslik seis ning laste käekäigu vastu tuntav huvi. Eesti haridussüsteem soodustab sotsiaalse ebavõrdsuse edasikandumist vanemalt lapsele seega ei ole kõikidel lastel ellu astudes võrdseid võimalusi. Vaeseimasse viiendikku kuuluvate vanemate lastest astub pärast põhikooli lõpetamist gümnaasiumisse 57%, rikkaima viiendiku puhul 85%. Huviharidust sai aastal 33% vaeseima viiendiku ja 55% rikkaima viiendiku alla 15-aastastest lastest. Sotsiaalse sidususe seisukohalt määrab ühiskonnas toimetuleku tihtipeale rahvastikurühma haridusstruktuur, mis paljuski kujundab valikuvõimalused tööturul. Sidusust mõjutab aastaste haridustaseme oluline langus: kui aastal oli keskhariduse omandanute osatähtsus selles põlvkonnas üle 30%, siis aastal ei küündinud see isegi 20%-ni. Loomulikult on selle taga keskastmes veedetud aeg haridusaastate arv rahvaloendustevahelisel perioodil kasvas. Seetõttu ei saagi näiteks eeldada, et nüüdisaegse 12-aastase keskkooli puhul oleks keskharidus 19-aastaselt käes. Üldeesmärgid teismelise lapsevanema haridustee jätkamiseks 1. Propageerida haridustee jätkamise vajadust (põhikool; keskkool; ülikool) 2. Veenda noort lapsevanemat, et rasedus ja sünnitus ei välista hariduse omandamist ja edasisi saavutusi elus, parandada enesehinnangut, toetades noort ema ning kaasates teda oma individuaalse õppeplaani koostamisse (arvestades sellega, et õppiva ema koormus on küllaltki suur kodus, kui puudub lapsehoidja N: kontrolltöödeks, eksamiteks õppimine) 3. Võimaldada emarolli ja õpingute ühildamist (ajakasutus, õpiabi, ettevamistusklassid, karjäärinõustamine), soodustada nii kodu- kui ka koolipoolset jätkuvat tuge ning omavahelist koostööd. Selleks luua noorele õppivale emale kooli poolt tugirühm, mis käib regulaarselt koos ja kuhu kuuluksid kooli sotsiaaltöötaja või sotsiaalpedagoog, koolipsühholoog, klassijuhataja, kooli medõde (kui on), pedaogoog (aine õpetaja, milles õppival emal esineb probleeme) see aitaks vältida haridussüsteemist väljalangemist 4. Teavitada noort lapsevanemat kõigist olemasolevatest (sotsiaal)toetuse ja abi kanalitest 5. Arendada noore ema vanemlikke oskusi, tugiisiku või grupi abil luua võimalus parema elu kujundamiseks nii lapsele kui ka emale endale, st mitte keskenduda vaid lapse toetamisele ja aitamisele. Nt lapse arenguks vajalik kodune keskkond, tervislikud eluviisid, eelarve koostamine, arvete maksmine, toiduvalmistamine jms 6. Toetada noore ema sotsiaalsust, sõprussidemete loomist ja hoidmist, suhtlemisoskust 7. Soodustada lapsele pühendumist ning emadusega kohanemist ja edukat (rahulolu pakkuvat) toimetulekut täiskasvanurolliga 8. Julgustada noort lapsevanemat säilitama aktiivset hoiakut, et lõpetada kooliharidus, langetada mõistlikke otsuseid, realiseerida oma võimete potentsiaal suurimal määral ning panustada edaspidi ka omapoolselt ühiskonda, milles nad on kasvanud 9. Taastada isikliku vastutuse võime ja toimetulek suurimal määral 10. Kujundada positiivne ellusuhtumine tugigruppide programmi või mentorite abil (mentor kui positiivne eeskuju ja rollimudel, sealhulgas ka need naised, kes on ise alaealiselt lapsevanemaks saanud) 11. Katkestada alaealise (soovimatu) raseduse põlvkondlikult korduv tsükkel 12. Luua kogukonnasisesed toimivad partnerlussuhted: nt kool, lastepäevahoid, mtü-d, kirik, vabatahtlikud (nn endised saatusekaaslased, tuutorid jt nõustajad, lapsehoidjad, koolitajad, sotsiaalsete ürituste läbiviijad, projektikirjutajad / rahataotlejad jne) 13. Parandada teadlikkust alaealiste emadega seonduvast, harida ka võrgustikuvälist kogukonda üldisemalt 74 75

39 TOIMETULEK Teismeline vajab järgmisi ressursse, et saada täisväärtuslikuks täiskasvanuks: 1. Side inimestega (Connection) turvalisus, struktureeritus ja kuulumistunne, lähedussuhted 2. Enesekindlus (Confidence) eneseväärtus, iseseisvus, oma elu üle kontrolli saavutamine, koostöövõimelisus 3. Karakter (Character) eneseteadlikkus, kompetentsus, toimetulekuoskused: Kognitiivsed oskused suuline ja kirjalik väljendusoskus, loovus, analüütilised võimed ja probleemilahendusoskus, õppimisvõime ning saavutusvajadus Ametivalik teadlikkus erinevatest valikutest elus, oskus samm-sammult tulemusteni jõuda; perekonna, tööelu ja puhkeaja väärtustamine Terviseteadlikkus teadmised, käitumishoiakud ja oskused, mis tagavad tervise säilimise ning heaolu Sotsiaalsed oskused enesedistsipliin, emotsioonide äratundmine, oskus inimestevahelisi suhteid juhtida, sõprussuhete loomine, suhtlemisoskus, läbirääkimisoskus, kaastunne, koostöövõime, kohanemisvõime, vastutustunne, planeerimisoskus, otsustusvõime jms Kodanikuoskused rahvuslike väärtuste ning ajaloo mõistmine, kultuurierinevuste aktsepteerimine, üldise hüve saavutamisele kaasa aitamine Peale sünnitust võib noorel emal olla väga raske nii emotsionaalsel kui ka majanduslikul tasandil. Võib ilmneda hirm, et neid ei peeta piisavalt headeks emadeks ja et laps võetakse neilt ära. Samuti kardavad noored emad, et neisse suhtutakse halvasti. Et seda ei juhtuks, püüavad nad näidata ametnikele olukorda paremas valguses ning loobuda abi küsimisest. Niimoodi võivad ametnikel võimalikud ohusignaalid märkamata jääda ja ema ei saa oma probleemidele leevendust. Sotsiaalne tugi on alaealise ema interaktsioon pereliikmete, sõprade, eakaaslaste ja sekundaarse tugivõrgustiku liikmete vahel, mille tulemusena paraneb ema toimetulek. Sotsiaalne tugi võib koosneda erinevatest aspektidest (positiivne tagasiside, informatsioon, emotsionaalne ja majanduslik toetus) ning ta võib pärineda erinevatest allikatest (perekond, partner, eakaaslased, professionaalid), olla erineva sageduse (nt igapäevaselt, korra nädalas) ja erineva kestusega (nädalad, kuud). Alaealine ema vajab väga erinevat tuge: tuge haridustee jätkamisel (motiveerimist, koolipoolset toetavat suhtumist, lapsehoidu) majanduslikku abi (eriti lapse hoidmisel) abi lapse eest hoolitsemisel, lapse hoidmisel (praktilisi nõuandeid) informatsiooni lapse arengu ja lapse arendamise kohta (nt vastavad loengud) informatsiooni erinevate võimaluste ja teenuste kohta (laste päeva või tunnihoiud, emade tugirühmad) abi emotsionaalsete probleemide lahendamisel, vaimse tervise eest hoolitsemisel: emadusega kohanemine, stress, depressioon, stigmatiseerimine, enesehinnang (sotsiaaltöötaja, sotsiaalpedagoogi, psühholoogi abi) Tugev võrgustik aitab kaasa alaealise ema edukale toimetulekule ning leevendab alaealiste emadusega kaasnevaid riskifaktoreid. Mida tugevam on perekonnapoolne emotsionaalne abi emale, seda tugevam on ema ja lapse side ning noor ema suudab oma lapsele rohkem tuge pakkuda. Teismelised vajavad seda rohkem abi, mida noorem laps neil on. Kui laps kasvab suuremaks, saavad noored emad ka ise hakkama, sest ärevustase on langenud ja nad on suutnud uue olukorraga juba harjuma hakata. Rohkem abi vajavad nooremad emad. Võrreldes teismelisi emasid emadega, kes on juba vanemad, kannatavad noored emad sagedamini depressiooni all. Mida noorem ema, seda tugevam on tema depressioon. Seos vanuse ja abistamise positiivse tulemuse vahel on samuti olemas. Mida noorem on ema, seda positiivsemalt mõjub talle pakutud abi. Noored emad on ise välja toonud, et kõige rohkem oleks neil vaja sugulaste ja sõprade emotsionaalset tuge, majanduslikku abi, usaldusväärset lapsehoidjat, lapse arengu alast informatsiooni, nõustamist töö otsimisel ja juhendamist rahaga ümber käimisel. Paljud noorelt sünnitanud emad on hiljem leidnud, et neil puudus piisav informatsioon neile mõeldud sotsiaalteenuste kohta ning nad ei teadnud, milliseid toetusi on neil õigus saa

40 da. On emasid, kes usuvad, et kui nad oleks teadnud teismelistele emadele mõeldud rühmast ja neis osalenud, siis oleks nende sotsiaalne ja majanduslik toimetulek parem 5. Tugivõrgustiku roll alaealise ema toimetulekus Sotsiaalvõrgustik inimest argielus ümbritsevad sotsiaalsed suhted, mis on vajalikud inimese eksisteerimiseks ühiskonnas. Ühiskonnaga kohandumine toimub enamasti sotsiaalvõrgustikus. Sotsialiseerumisprotsessi võtavad inimesed kaasa need väärtused, normid ja reeglid, mis kehtivad gruppides, kuhu nad kuuluvad. Tugivõrgustik sotsiaalvõrgustiku see osa, mis pakub indiviidile otsest sotsiaalset tuge. Tugivõrgustiku mõiste hõlmab nii isikuid kui ka nendevahelisi kontakte. Primaarne tugivõrgustik on mitteformaalne võrgustik ehk nn tutvusringkond: vanemad õed-vennad sugulased sõbrad Mitteformaalse tugivõrgustiku puhul ei ole niisiis tegemist ametlikult organiseerunud grupiga. Sekundaarne tugivõrgustik koosneb erinevatest professionaalidest, kes kuuluvad võrgustikku teatud formaliseeritud kanalite kaudu. Näiteks võivad alaealise ema puhul kuuluda sekundaarsesse tugivõrgustikku: perearst ja lastearst erinevate institutsioonide, nt haigla, sotsiaaltöötajad omavalitsuse lastekaitsetöötaja erinevad terapeudid, nõustajad kooli sotsiaalpedagoog noorte emade tugigrupid jne 5 Seda aga ei saa kuidagi kontrollida, sest selliseid oletusi on andnud teismeliselt sünnitanud emad aastaid hiljem. Võib oletada, et isegi kui nad oleks teismelistena teadnud sellistest rühmadest, ei oleks nad sinna ikkagi läinud, seda nii sildistamise kartuses kui ka piinlikkusest, et nad sellises grupis käivad. Primaarne tugivõrgustik mõjutab oluliselt alaealise ema toimetulekut. Sekundaarne tugivõrgustik võib mõjutada alaealise ema suhteid primaarse tugivõrgustikuga ning sekundaarsest tugivõrgustikust võib kujuneda alaealise ema primaarne tugivõrgustik. Primaarse ja sekundaarse tugivõrgustiku koostöö on oluline. Mida laiem on alaealise ema tugivõrgustik, seda parem on tema ja ta lapse toimetulek. Alaealised emad vajavad väga erinevat tuge (emotsionaalset ja materiaalset tuge, tuge lapse eest hoolitsemisel, informatiivset tuge jms), et toime tulla uue rolliga ning samas jätkata ka normaalseid teismelisele omaseid rolle. Alaealiste rasedusega kaasnevad probleemid on tõsised, kuid enamik neist on lahendatavad tugeva ja laia primaarse ning sekundaarse tugivõrgustiku toel. Alaealiste emade puhul avaldab ka kuulumine tugigruppi positiivset mõju toimetulekule. Sotsiaalselt nõrk perekond (nt alkohoolikutest vanemad) annab alaealisele emale negatiivset eeskuju ega suuda pakkuda vajalikku tuge. Sellisel juhul omandabki olulisema rolli sekundaarne tugivõrgustik. Ka professionaalid võivad rohkemal või vähemal määral muutuda abivajaja isikliku tugivõrgustiku liikmeteks nende vahel võivad tekkida mitteformaalse iseloomuga suhted, nt sõprussuhted. Mida nõrgem on primaarne tugivõrgustik, seda suuremat tähtsust omab sekundaarne tugivõrgustik. Puudulikus tugivõrgustikus elamine tähendab pidevat turvalisuse, armastuse, positiivse tagasiside ja identiteedi tunnustamise puudumist. Võrgustikust võivad alguse saada ka erinevad halvad harjumused nagu suitsetamine ja alkoholi tarbimine. Primaarse tugivõrgustiku roll alaealise ema toimetulekus Perekond on alaealisele emale tihti peamine toe allikas. Perekonna toetust on seostatud noore ema üldise ja majandusliku rahuloluga ja ka suurema tõenäosusega, et alaealine ema jätkab haridusteed. Lähedastest sugulastest lahus elamine on suur riskifaktor, mis võib hiljem põhjustada lapse väärkohtlemist ja ema tõsiseid vaimse tervise probleeme

41 Peamise toetusallikana lisaks lapse vanaemale nähakse ka lapse isa. Abielu või kooselu lapse isaga aitab kaasa ema paremale majanduslikule toimetulekule ning kõrgemale enesehinnangule. Ent abielu või kooselu lapse isaga on seostatud ka alaealise ema haridustee katkemisega. Seega lapse isa mõju alaealise ema toimetulekule on väga vastuoluline ning sõltub paljude tegurite koosmõjust. Sõbrad aitavad kaasa noore ema vaba aja sisustamisele, annavad positiivset tagasisidet ja nõu. Suhetes sõpradega ei kaasne enamasti konflikti, mis võib esineda ema-vanaema suhte puhul. Sõbrad võivad pakkuda tuge perekonnaga seotud pingete ja probleemidega toimetulekul. Suurem sõpruskond võib viidata alaealise ema paremale sotsiaalsele kompetentsusele sotsiaalsed oskused, mis on vajalikud sõprussuhete säilitamisel, võivad oluliselt kaasa aidata ema-lapse suhtele tulevikus. Gruppikuuluvus Inimesed tahavad olla gruppide liikmed selleks, et ühiselt saavutada teatud sihte. Gruppidel on eriline ülesanne: anda liikmetele toetust, poolehoidu ja inimlikku soojust, võimalust kohaneda, areneda ja oma oskusi kasutada. Siinkohal on oluliseks teguriks gruppikuuluvustunne. ormaalsete gruppide sees kujunevad sageli välja mitteformaalsed grupid, nt kujunevad välja sõpruskonnad, mis põhinevad vastastikustel tunnetel, teineteisele meeldimisel. Erinevatesse gruppidesse kuulumine rahuldab inimeste erinevaid vajadusi. Grupi liikmeks olemine vähendab kindlusetust, ohtu, enesekahtlusi ning suurendab vastupanuvõimet probleemsituatsioonidele. Kuulumine gruppi annab tunde, et ollakse keegi, kuulutakse teatud süsteemi, mis annab tunnustuse ja staatuse. Grupiliikmeks olemine suurendab enesest lugupidamist, tõstab enesehinnangut. Kuulumine gruppi täidab inimeste sotsiaalseid ja psühholoogilisi vajadusi. endasarnaste tüdrukutega. Tugigrupi põhieesmärk on noorte vanemate abistamine, aidates täiendada ja tugevdada vastutustundlikku lapsevanemaks olemist, aidata kaasa eneseteostusele ning pakkuda inimlikku lähedust ja tuge. Eestis oleks vaja pakkuda tugigrupi teenust laiemalt. See aitaks oluliselt leevendada eri piirkodades elavate alaealiste emade pingeid, stressi ja toimetulekuraskusi, mis lapse saamisega kaasnevad. Tugigrupp aitaks kaasa ema-lapse suhte normaalsele kujunemisele, millega on alaealistel emadel sageli raskusi. Alaealiste emadusega võib kaasneda sageli ka korduvrasedus tugigrupp saaks seda efektiivsete seksuaalteemaliste loengute ning teraapiagruppide abil vähendada. Võimalusi tugigrupi töö eesmärkide paremaks saavutamiseks Tugigrupi planeerimise etapis võiks kaasata planeerimisprotsessi ka endisi tugigrupi liikmeid tugigrupis osalenud, täiskasvanuks saanud emad oskaksid anda nõu, milliseid teenuseid pakkuda alaealistele emadele ning milliseid töömeetodeid kasutada Liikmed võiksid tugigrupis osaleda vähemalt lapse kolme-aastaseks saamiseni see on aeg, mil alaealise ema toimetulek on reeglina enim raskendatud Suuremat tähelepanu võiks pöörata alaealistele emadele haridusega seonduva õpiabi pakkumisele tugigrupi töösse võiks kaasata koduõpetajaid Panna suuremat rõhku korduvraseduse vältimisele, pakkuda süstemaatilist väärtuskasvatust Vältimaks tugigrupi töö lõppedes alaealiste emade negatiivseid tundeid seoses grupikaotusega, võiks läbi viia süstemaatilisi järeltegevusi Otsida koostööpartnereid, et laiendada sarnaste tugigruppide tegevust üle Eesti Teismelistele emadele mõeldud tugirühmad on heaks võimaluseks noortele emadele kuuluda gruppi ja suhelda teiste 80 81

42 MÕTLEMISEKS Tänapäevateismelised elavad maailmas, mis jätab lahtiseks abielulisuse, seksi ja lapseootamise omavahelise seose ning õige järjestuse. Keskkond, milles nad kasvavad, on hüperseksuaalne ning provotseerib neid seksuaalsusele juba hällist alates. Mitmed teismelised, kes pole seksuaalsuhteid alustanud, tunnevad end ebapopulaarse ja kõrvalisena, neid on vaja tunnustada ja toetada. Rasestumisvastastest vahenditest informeerimise kõrval on oluline roll ka abstinentsi kasuks otsustamise sõnumi edastamisel. Teismeliste teadmised turvaseksist ja suguhaigustest on oluliselt paremad kui nende teadmine täisväärtuslikest lähedussuhetest ning nende loomisest teadmised peaksid olema tasakaalus. Teismeliste otsuseid seksisse puutuva osas mõjutavad kõige enam nende vanemate hoiakud, seda ka teismeliste endi sõnutsi. Olulist rolli mängivad siiski ka sõbrad ning seksi glamuursust toonitav meedia. Suurem osa teismelistest ei pea süütust häbiväärseks. Suur osa seksikogemusega teismelistest soovib, et oleks esimest vahekorda edasi lükanud. Poistel on seksuaalelu alustamise oluliseks motiiviks vastamine mehelikule kuvandile (st nad arvavad, et neilt oodatakse seksuaalset aktiivsust). Seksuaalselt aktiivne teismeline tüdruk jääb kaitsevahendeid mitte kasutades 90% tõenäosusega ühe aasta jooksul rasedaks. Rasestumisvastaste vahendite hankimata jätmise ja seetõttu mittekasutamise peamiseks argumendiks on hirm, et vanemad saavad seksuaalsuhetest teada. Rasestumisvastaste vahendite laiem kasutamine on peamisi tegureid, mis on aidanud teismeliste rasedusi ära hoida ning on viinud teismeliste sünnituste arvu madalamale. Valdav enamus teismeliste rasedustest on planeerimata. Teismeliste raseduse määr on arenenud maadest suurim Ameerika Ühendriikides (edestab Ühendkuningriike kahening Jaapanit kaheksakordselt). Teismelistele sündivad lapsed on sagedamini madala sünnikaaluga. Teismelisena sünnitanud tüdrukute akadeemiline karjäär on tagasihoidlik võrreldes naistega, kes sünnitavad hilisemas eas. Kõige otsesem viis teismeliste raseduse ärahoidmiseks on seksuaalelu hilisem alustamine ning seksuaalsuhetes olles rasestumisvastaste vahendite kasutamine (seda ka esimese seksuaalvahekorra ajal). Seksuaalelu alustatakse varem olukorras, kus teismelise kaaslane on temast kolm või enam aastat vanem, tema sõbrad on juba seksuaalselt aktiivsed, tema õde või ema on saanud emaks teismelisena või ta pärineb kõrge töötusmääraga vaesest keskkonnast. Tüdrukutel on seksuaalelu alustamise oluliseks motiiviks arusaam, et poiste kütkestamine ja seksikas välimus on peamine, mida neilt oodatakse. Teismeliste rasedust (ja inimelu algust) käsitlevad telesaated ja -seriaalid paneksid teismelisi võimalikule rasestumisele tõsisemalt mõtlema. Seksuaalharidus ning HIV-alane teave ei mõjuta seksuaalset aktiivsust kasvu suunas, pigem vastupidi tõhusate programmide tulemusel noorukite seksuaalne aktiivsus kas väheneb või lükatakse hilisemasse aega; samuti on leitud positiivne mõju turvalisele käitumisele. Teismelistel emadel jääb suure tõenäosusega haridustee pooleli ning suure tõenäosusega saavad nendest 82 83

43 puudust kannatavad ükskvanemad, kes sõltuvad sotsiaalhoolekandest. Suur osa nendest faktoritest esineb niihästi tagajärgede kui ka põhjustena, mis raseduseni viivad. Lõivu teismelise vanemluse eest maksab eeskätt sündiv laps (leibkonna madala majandusliku ning haridusliku seisukorra tõttu). Soovimatu raseduse korral toidab ema last rinnaga väiksema tõenäosusega ning see mõjutab negatiivselt lapse tervist, samuti ema ja lapse lähedussuhet. Soovimatul, planeerimata või halvasti ajastatud rasedusel on negatiivne mõju ema vaimsele tervisele. Teismeea rasedus võib algatada noore ema seriaalse partnerivahetamispöörise, mis omakorda võib põhjustada järjekordse lapseootele jäämise soovimatust isakandidaadist. Lootus lapse abil partnerit kinni hoida või suhte kvaliteeti tõsta ei ole põhjendatud emadusega kaasnevad nõudmised saavad nõrgale suhtele sagedamini just hukatuslikuks. Planeerimata rasedus seevastu võib kaasa tuua suuremat teineteisele pühendumist. STATISTIKA Teismeliste sünnitajate hulgas (15-19 aastat) on võrreldes ülejäänud vanusegruppidega läbi aastate olnud enim hiv-nakatunuid aastast alates kuni aasta 2. juunini on registreeritud 144 hiv-kandlusega aastast teismelist (mõlemast soost). Legaalselt indutseeritud abortide arv kuni 14-aastaste tütarlaste hulgas oli aastal 20, aastastel 490 ja aastastel 809; nendes vanusegruppides kokku seega Alates aastast on näha teismeliste abortide langustendentsi

44 86 87

45 RETSEPTID Lapsega rääkimise nipid 1. Kuula, kuula, kuula. Kui laps näeb, et tema jutt ei paku huvi, siis ta ka ei esita küsimusi ega räägi endaga toimuvast. 2. Näe võimalusi jutu alustamiseks. Ära oota, et sinu poole pöördutakse selgesõnaliste küsimustega. Alusta ise juttu pikema autosõidu ajal, telerit vaadates või mõne loetud ajaleheartikli peale. 3. Kuula ka ridade vahelt. Laps ei pruugi leida õigeid sõnu oma mõtete väljendamiseks või ei suuda seksisse puutuvat vestlust algatada. 4. Väldi hinnangute andmist, ära hirmuta. Järsk hukkamõist ja kriitika annavad tulemuseks suhtlusprobleemi. 5. Anna võimalus emotsioonide väljendamiseks. Teismelise omalaadsed seisukohad võivad vanemate väärtushinnangutest õigete lahenduste ja isikliku seisukoha loomise protsessis lahkneda. Väljenda omaenda seisukohti nõusoleku kui ka eriarvamuse korral ning põhjenda oma seisukohti. 6. Ära targuta. Laps tahab vestluse käigus samm-sammult tulemusteni jõuda, mitte võtta automaatselt omaks valmislahendusi. Väldi näägutamist ja moraalijutlusi. Esita teismelisele küsimusi, millele vastust otsides ta jõuab ise õigete mõttekäikudeni. Ära unusta, et suhtlemise ainsaks eesmärgiks pole alati kiired vastused, vaid suhtlemiseprotsess ise. 7. Vasta konkreetselt. Ära alusta pikka juurteniulatuvat loengut üheainsa küsimuse peale. Küsi teismeliselt, kuidas ta sinu vastust mõistis ning kas midagi jäi veel lahtiseks. 8. Toeta teismelise eneseväärtust. Mõistlike otsuste langetamiseks on vajalik eluterve enesekontseptsioon. Eneseaustus on tõhusa rasestumisvastase toimega. 9. Ole siiras. aktide edastamisega vähemalt võrdväärselt oluline on maneer, kuidas sa fakte esitad. Teismeline ei pruugi seda välja näidata, kuid sinu seisukohad, väärtushoiakud, juhendamine ja piiride seadmine on tema jaoks olulised

46 Näpunäiteid teismelisele Seksi kasuks ei tasu otsustada vaid seetõttu, et Tundub, nagu kõik ülejäänud seksiksid Seksimine võib teha inimese populaarsemaks Poiss lihtsalt räägib su ära ja sa ise tegelikult ei ole veel valmis Seksist keeldumise korral võidakse sind maha jätta Seksimine teeb sinust tõelise naise Karakteristikud, mis iseloomustavad tõhusaid tervisekasvatuse programme 1. Keskendumine käitumismustritele, mille tagajärgedeks on kas soovimatu rasedus või mõni sugulisel teel leviv haigus 2. Selliste teoreetiliste lähenemiste kasutamine, mis mõjutavad positiivselt mitmeid tervisega seonduvaid riske 3. Selgete sõnumite edastamine koos riskikäitumise vastaste hoiakute pideva rõhutamisega 4. Elementaarse, tõepärase informatsiooni jagamine kaitsmata seksuaalvahekorra riskide ning turvaliste käitumisversioonide kirjeldamine 5. Sotsiaalse surve analüüs seksuaalkäitumise olulise mõjutajana ning vastavad jõustavad tegevused 6. Suhtlustreening, läbirääkimiste ning keeldumise harjutamine rollimängude kaudu 7. Õppemetoodika, mis aitab grupiliikmetel saadava informatsiooni enesekohaseks muuta 8. Õppemeetodite ning eesmärkide kohandamine õpilaste eale, seksuaalkogemusele ning kultuuritaustale vastavaks 9. Küllaldaselt pikk toimumisaeg kõige vajaliku läbiviimiseks 10. Koolitajate regulaarne täiendõpe ning koolitajatele esitatav veenvuse nõue Teismeliste raseduse ennetamise strateegia peab olema kompleksne: Igal aastal kasvab peale uus põlvkond teismelisi ning seetõttu peab olema tervisekasvatus koolis järjepidev, mitte ühe projekti või üksikute teematundidega piirnev Vajalik on mitmete komplementaarsete programmide samaaegne läbiviimine ja pidev uute ennetusmeetodite leiutamine Vaja on kaasata mitmeid erinevaid partnereid, sh ka ettevõtteid; seniseid partnereid on vaja kaasata ka uuel moel Toetust tuleb avaldada ka lapsevanematele, kuna nende sõna teismelise elus on maksval kohal Strateegiate loomisesse võib kaasata lapsevanemaid, aga kindlasti ka teismelisi endid Kuna rasedus ei ole ainuüksi tütarlaste probleem, vaid selleks on vaja kahte osapoolt, tuleb ennetustööd teha ka noormeeste seas 90 91