Palverändurid tänapäeva Csíksomlyó frantsiskaanide kirikus ja nende suhe neitsi Maarjasse

Átírás

1 Tartu Ülikool Filosoofiateaduskond Soome-ugri osakond Siiri Erm Palverändurid tänapäeva Csíksomlyó frantsiskaanide kirikus ja nende suhe neitsi Maarjasse Magistritöö Juhendajad PhD Tõnu Seilenthal, PhD Merili Metsvahi, PhD Tamás Mohay Tartu 2010

2 Tänusõnad Magistritöö valmimisel olid mulle suureks abiks nii juhendajad, ülikoolikaaslased kui ka sugulased, sõbrad ja tuttavad. Kõigepealt tänan oma kolme juhendajat. Dr. Tamás Mohay ELTE ülikoolist, Budapestist andis mulle juhtnöörid kätte, missugust kirjandust lugeda, millele töö kirjutamisel sisulise poole pealt tähelepanu juhtida ning kuidas materjale koguda ja millele seejuures tähelepanu pöörata. Loodan, et kunagi tekib mul veel võimalus temaga kohtuda ning töö üle muljetada ja hea nõu eest tänada. Kui kaitsmine läbi, saadan talle vähemalt tänumeili. Dr. Merili Metsvahi Tartu ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule osakonnast nägi töö juhendamise ajal tõenäoliselt niisama palju vaeva kui ma ise. Suur tänu kulutatud aja, mõttetöö ning suure kannatlikkuse eest! Dr. Tõnu Seilenthal Tartu ülikooli soome-ugri osakonnast andis töö kirjutamise ajal üldiseid kasulikke juhtnööre ning oli väga leplik töö esitamise kuupäevade osas. Tema oli see, kes teema valiku heaks kiitis. Suur tänu! Teiseks tänan ungarlastest töökaaslasi, hr suursaadik József Vigi, I sekretäri, hr. Sándor Mózes it ning majandusnõunik hr. János Rékas it koos abikaasa, pr. Gabriella Uhliga mõistva suhtumise eest minu töö- ja õpinguteaja jaotamisel ning mind nõu ja jõuga toetamisel. Töö valmimise seisukohast olid väga olulised ka sõbrad-tuttavad. Ungarlastest tänan kõige rohkem Csabat, kes abistas mind nii välitööde käigus kui ka hiljem helisalvestiste litereerimisel. Ungari-eesti sõpruskonnast saadan tänusõnad Andile, Vitkale, Marcellile, Keiule, Helenile ja Leale perega, kes mulle alati vajadusel öömaja pakkusid ning lõbusa meeleolu kindlustasid. Kodustest kiidan ema-isa, vendi ja teisi lähedasi, kes minusse usku ei kaotanud ja lootust sisendasid, ning elukaaslast Jaaku, kes mind vaatamata kõigele välja kannatas ja alati rahulikult juhendas. Viimasena, kuid mitte vähem tähtsana pikad paid ja kallistused Sukile, meie pruunile neljajalgsele sõbrale, kelle hea tuju ja lõputu mängulust ka kõige keerulisemas olukorras naeratuse näole tõi! 2

3 Sisukord Tänusõnad... 2 Sisukord... 3 Sissejuhatus... 5 Magistritöö ülesehitus ning koostamispõhimõtted... 7 Terminoloogia ja tõlkimine... 7 Neitsi Maarjaga seotud kalendritähtpäevad Csíksomlyó: ajalooline taust ja tänapäev Csíksomlyó aastasadade jooksul käsikäes frantsiskaanidega Imettegev Maarja kuju Nelipühade protsessioon Csíksomlyó ja moldva ungarlased Palverännakute ajalugu ning tänapäev maailmakultuuris ja Ungaris Palverännakud maailmakultuuris Palverännakute struktuur ja juured Palveränduri vaatepunktist. Communitas, ajend ja lunastus Neitsi Maarja roll katoliku kirikus, kultuse algupära ja käekäik Imed ja neitsi Maarja Palverännakute sotsiaalne ja ühiskondlik külg ajaloos ning tänapäeval Palverännakute kultuur ungarlaste seisukohast Ajalooline ülevaade Neitsi Maarja, imed, kingitused ja muu religioosne käitumine Ungari usulises kontekstis Palverännakud viimase saja aasta jooksul Intervjuude tegemise taust, meetod ja töökäik Välitöödel nähtu, kogetu ja kogutu Informantide vanus, sugu, arv, üldiseloomustus Vanad lood ajaloost, mida informandid tunnevad Informantide endiga juhtunud lood Mida käsitletakse ime all? Imede ootus Suhtumine Maarjasse ja Maarja kujusse Maarja jalgade silitamine Pühadekombestik Mis on tuleku ajend? Muud tähelepanekud. Marmortahvlid, hõbeesemed, palve-tänuraamat Maailmapilt Analüüs Csíksomlyó jumalaemakultus kui osa muistsest maaemakultusest, paganlikud jooned kaasaegses traditsioonis Palverännak kui osa maailmakultuurist Tänapäeva palverännakud: kas jalgsi või liiklusvahendiga?

4 5.4. Kujule keskendunud kultus Ime ootus Imeliste tervenemiste meditsiiniline taust Vanad legendid ja kultuse seotus tänapäeva koha tähtsusega Palverännaku jaotus Kogukond kui ungarlased või kui katoliiklased? Palverännak üksikisiku tasandilt Kirikupühad uusi järgijaid, usklikke tootev nähtus Csíksomlyó tähendus tänapäeva ungarlastele, rahvusliku identiteedi looja Järeldused Allikad Pilgrims at Current Day Franciscan Church of Csíksomlyó and Their Relationship to Virgin Mary. Summary Csíksomlyói zarándoklatok és a Szőz Mária kultusz. Összefoglalás Lisa Csíksomlyó lindistused Lisa Foto Csíksomlyó neitsi Maarja kujust lapsega Lisa Kaart

5 Sissejuhatus Valisin magistritöö teemaks Palverändurid tänapäeva Csíksomlyó frantsiskaanide kirikus ja nende suhe neitsi Maarjasse, kuna aastate esimesel poolel Ungaris elades ja õppides tekkis minus suur huvi katoliku kultuuri ilmingutesse tänapäeva Ungari ühiskonnas. Enne seda olin keskmise eestlasena vaid väga põgusalt olnud tuttav katoliku kiriku teeside ning dogmadega, nende praktiseerimise kohta teadsin samuti vähe. Esialgne huvi lähtus pigem üldisest tutvumisest katoliiklusega kui osaga Ungari kultuurist ning ajaloost. Veendusin, et nende paremaks mõistmiseks tuleb mul katoliku kiriku eluga end palju paremini kurssi viia. Sest kui saan aru ungarlaste seas domineerivast konfessioonist, omandan ka parema pildi ungarlasest endast. Miks ta selline on, miks tema kultuur ja ajalugu on just nii kujunenud, nagu me seda nüüd tunneme. Hiljem, kui olin teemaga juba mõnda aega vähem või rohkem teadlikult tegelenud, jõudsin veendumusele, et kord tuleb ka minul osaleda ühel õigel Ungari kirikupühal, búcsúl. Hakkasin avatud silmadega ringi vaatama ning uurima, kuhu oleks mõttekas kirikupühale minna. Ei läinud kuigi kaua aega veendumaks, et pean minema Csíksomlyósse Transilvaanias, mille kuulsus oli selleks ajaks jõudnud suurema osa ungarlaste kõrvu. Mõistsin, et tegemist on rahvusliku tähtsusega pühakohaga. Sealt edasi hakkasin selleks juba teadlikult võimalusi otsima. Töö eesmärgiks püstitasin ühest küljest selgusele jõudmise küsimuses, milles peitub Csíksomlyó kui Maarja pühakoha võlu, mis on see magnet, mis on sinna ajast aega meelitanud rahvahulki. Teisalt soovisin vaadelda küsimust tänapäeva seisukohast, kuidas käitub kaasaja ühiskond niisuguste vanade traditsioonidega, miks need säilivad ja neid säilitatakse, mis on nende koht praegusaja Ungari kogukonnas. Samuti seadsin algusest peale sihiks kogu nähtuse laiemas kontekstis vaatlemise, et asetada see nii üldisemale religioossele kui ka ilmalikule tähendusväljale, leidmaks võimalikult palju huvipakkuvaid seoseid ka selle eestlase jaoks, kes on samas seisus kui mina tol ajal, kui ma alles esimesi kordi hakkasin pikemalt mõtlema katoliikluse kui nähtuse üle. 5

6 Eesmärgiks oli seega ka tõestada, et suur hulk nähtusi, mis seostuvad Csíksomlyó ja katoliikluse praktikaga, on tegelikult universaalsemad ning neid võib täheldada erinevate usundite ja ühiskonnailmingute juures. Töö meetodiks otsustasin valida osalusvaatluse ning välitööde käigus informantide küsitlemise, millega olin varemalt kokku puutunud rahvaluuleõpingute käigus Tartu Ülikooli eesti ja võrdleva rahvaluule õppetoolis. Teiseks kaalukeeleks sai usundilise taustaga teema valik ja analüüs samuti rahvaluule tõttu, sest oma bakalaureusetöö olin aastal kirjutanud 20. sajandi esimese poole rannarootslaste usundilisest maailmapildist. Välitöödele järgnes kogutud materjali, st peamiselt helisalvestiste litereerimine, mille puhul üritasin informantide juttu võimalikult täpselt üles tähendada, et ka paberil võiks saada mingigi arusaama tegelikust vestluse käigust. Nende põhjal sai seejärel hakata tööd kirjutama. Arutluse aluseks valisin tänu headele juhendajatele Eestis ja Ungaris antropoloogist maailmaklassik, Victor Turneri palverännakute analüüsi, millele lisasin Ungari usundiloolasest folkloristi, Gábor Barna jpt folkloristide ning etnoloogide seisukohti. Loetud autorite hulka jäi mitmete teoreetikute kirjutusi, samuti suurel hulgal rohkem või vähem teaduslikku kirjandust Csíksomlyó ning mõningate muude palverännakukeskuste kohta. Lõpuks jõudsin kergelt tutvuda ka teemat puudutava ilukirjandusliku žanri esindaja, Tiina Sepa palveränduri päevikuga. Mõningast vürtsi töö valmimisele andis ka osavõtt Szegedi rahvausu teemalisest konverentsist aasta oktoobris ning vestlused folkloori- ning etnoloogiaprofessoritega Debreceni (Elek Bartha), ELTE (Tamás Mohay), Pécsi (Éva Pócs) ning Szegedi (Gábor Barna) ülikoolis. Magistritöö valmis kolmes järgus, millest esimese kahe õnnestumist ei saanud ma hiljem enam mõjutada. Kolmas järk, loetud teooria ja kogutud materjali põhjal töö enda kirjutamine, sh materjali analüüsimine venis pikale, sest ühest küljest on palverännakute ja Maarja kultuse teema lai, teisest küljest on Csíksomlyót ennast palju uuritud, mistõttu selle kohta ka palju kirjutatud. Loodan siiski, et olen suutnud teha mõistliku valiku ning valminud töö on kompaktne, informatiivne ja huvitav lugeda. 6

7 Magistritöö ülesehitus ning koostamispõhimõtted Magistritöö on üles ehitatud kolmes suuremas osas: sissejuhatav ning piirkonda ja sealset Maarja kultuse ajalugu tutvustav osa; teoreetiline osa, mis annab ülevaate palverännakutest ja Maarja austamisest nii maailmakultuuris kui ka Ungari ühiskonnas; analüüsi osa, kus esimeses pooles kirjeldatakse välitööde tulemusi, teises aga analüüsitakse neid, toetudes teooriapeatükis toodule. Neile lisandub järelduste osa, kasutatud materjalide loetelu, inglisekeelne kokkuvõte ning lisa helisalvestiste litereeringutega. Viimane neist koosneb aasta septembrini Csíksomlyós korraldatud välitöödel kogutud materjalide kasutuskõlbuliku osa litereeringutest. Kuna uurimisteema puudutab muistset Ungari ala, kus tänini ungari keelt kõneldakse ning ka koduungarlased sealset piirkonda oma kultuuri osana näevad, on magistritöös kasutusele jäetud muistsed ungarikeelsed koha- ning isikunimetused, kuigi paljusid neist tunneb eesti lugeja pigem rumeeniakeelsetena. Kultuurilise eripärana kõnelevad informandid lugusid rääkides türklaste vallutustest, mis on nende tekstides ning viidetes neile ka muutmata kujul niimoodi jäetud. Mujal tekstis on türklaste vallutusretkede ning Türgi aja asemel kasutusel väljend osmanid ning sünonüümina ottomanid ja vastavalt osmanite/ottomanide vallutused, osmanite/ottomanide aeg, mida tänapäeva Ungari ühiskonnas rohkem soovitatakse kasutada, et jääda poliitiliselt korrektseks. Terminoloogia ja tõlkimine Töö kirjutamise juures puutusin kokku paljude mõistetega, mille selgitamist ning tõlkimispõhimõtteid pidasin vajalikuks eraldi välja tuua. Järjestasin põhimõisted ja nende tõlked vastavalt keelele, milles nad esinesid. Kuna nii mõnegi katoliku terminoloogia mõiste eesti keelde tõlkimisel tekkis mitmeid küsitavusi, otsustasin oma valikud töö alguses koos originaalkeelse väljendiga üles loetleda, et lugejal oleks selge, millest on kirjutamisel lähtutud. Seetõttu esinevad terminid loetelus kohati nii ungari, inglise kui ka eesti keeles, sama termin erinevates keeltes esineb vajadusel nii inglise kui ka ungari keeles, mispärast võib selle leida mitmes erinevas kohas. Nimetatust johtuvalt ei kohtu lugeja tekstis kõigi toodud väljenditega, vaid sageli on kasutatud 7

8 sõnaseletuses toodud eestikeelset terminit, mille kasutamine tundus loetavama teksti huvides parema valikuna. Terminite tõlkel ja sobiva eestikeelse väljendi leidmisel olid lisaks klassikalistele sõnaraamatutele abiks ka kodulehekülg Katoliku Kirik Eestis, samuti Eesti Nõukogude Entsüklopeedia ning Eesti Entsüklopeedia viimase trüki köited 4 7 (ENE ja EE ), Fanny de Siversi Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles (Sivers 1997) ning Loomingu Raamatukogu sarjas ilmunud Tiina Sepa Peregrina päevik (Sepp 2007). Kuna mõistete tähendust tuli kontrollida mitmest erinevast allikast, ei leidu iga termini taga kirjandusviidet, et vältida teksti liiga kirjuks muutumist. Mitmed tõlketerminid esinevad tekstis ainult eestikeelsetena, kuid lugejale parema üldpildi loomiseks on need toodud siin ka muudes eelpool nimetatud keeltes, mõistmaks, millest on töö kirjutamisel lähtutud. apparition (ingl. k.) ilmutis divine (ingl. k.) jumalik dormitsioon neitsi Maarja viimne uni, mil ta taevasse viidi entsüklika paavsti ringkiri piiskoppidele mõne aktuaalse küsimuse kohta búcsú (ung. k.) 1. patukustustus, indulgents, 2. pühakupäev või kirikupüha kiriku või kirikliku haldusala kaitsepühaku või kiriku sisseõnnistamise mälestuspäev, 3. palverännak búcsújárás (ung. k.) palverännakul käimine ehk palverändurlus, palverännak hüperduulia ehk mariolaatria Maarja eelistav austamine, eriti omane katoliiklusele inkarnatsioon lihakssaamine, inimesekssaamine inkulturatsioon kultuurile kohandamine, nt ristiusu kohandamine rahvapäraste kommete ja kultuuriga jumal vs jumalus, teised püha perekonna liikmed suure tähega Jumal tähendab töös kristlikku ainujumalat, väikese tähega jumal üldiselt erinevaid jumalaid, jumalus väiksematähenduslikke jumaldatavaid müstilisi olendeid. Samuti on tekstis suure tähega püha perekonna liikmed, kui neist ainuisikuliselt räägitakse: Isa, Poeg, Neitsi, Ema jt sarnased väljendid 8

9 juubeliaasta püha aasta, mil paavst kutsub üles erilisteks palveaktideks katoliiklik üldine või üleilmne, ühiselt jagatud andide hulka kuuluvad usk, sakramentaalsed armud, kasu üksteise erilistest andidest (karismadest), armastus üksteise vastu, armastusega andmine ja ühiskondlik hool kálvária (ung. k.) 1. vabas õhus asetsev ristitee, 2. Jeesuse ristitee kegyhely (ung. k.) (ingl. k. shrine) pühakoht, katoliikluses imelise sündmuse toimumiskoht, mida seepärast väga austatakse keresztút (ung. k.) ristitee, meditatiivne palve, mis põhineb Jeesuse kannatustel, 14 pildist või skulptuurist koosnev Kristuse teekond Pilaatuse paleest Kolgata ristile, Kristuse kannatusterada, mis aitab usklikul palvetades ja mediteerides läbi elada Kristuse kannatusteteed Kolgatale, viimasel ajal lisatakse ka 15., mis kujutab Jeesuse ülestõusmist kiriku kolmikjaotus võitlev kirik (kõik kristlased maa peal), kannatav kirik (õiged, kes kannatavad puhastustules), võidukas kirik (pühad, kes näevad Jumalat) körmenet (ung. k.) protsessioon, katoliku ja ortodoksi kirikus laulu ja ususümbolite kandmisega seotud pidulik rongkäik (ümber kiriku) martüürium krüpt või kabel märtri hauaga marianism neitsi Maarja austamine, eriti katoliku kirikus miracle (ingl. k.) (ung. k. csoda) ime neitsistsünni dogma kristliku kiriku dogma, et Jeesus Kristus sündis neitsi Maarjast oikumeenia liikumine, mis töötab Kristuse kiriku ühtsuse taastamise nimel omnipotents kõikvõimsus patriarh ülempiiskop pilgrimage (ingl. k.) (ung. k. zarándoklat) palverännak pärispatuta eostumine algpatuta eostumise dogma katoliku kiriku dogma neitsi Maarja puhtast eostumisest, mis pole sama Jeesuse neitsistsünnist dogmaga reliikvia usundiline säile, pühaku osa või pühakule kuulunud ese roosikrants palvehelmed ehk roosihelmed (ung. k. olvasó, rózsafüzér), mida kasutatakse palvete lugemisel 9

10 roosipärg katoliku palve, mis koosneb 15 meditatiivsest Jeesuse Kristuse ja neitsi Maarja ainelisest müsteeriumist ehk saladusest (5 rõõmurikast, 5 valurikast, 5 aurikast), tavaliselt loetakse selle esimesed viis müsteeriumi, lugemisel on abiks roosihelmed ehk palvehelmed ehk roosikrants (ung. k. olvasó, rózsafüzér) shrine (ingl. k.) (ung. k. kegyhely) pühakoht, katoliikluses imelise sündmuse toimumiskoht, mida seepärast austatakse skisma kirikulõhe zarándoklat (ung. k.) (ingl. k. pilgrimage) palverännak vezeklés (ung. k.) patukahetsus, meeleparandus vision (ingl. k.) (ung. k. vizitáció, jelenés) nägemus, ilmutis, ilmutus, ilmumine vigiilia öine valvejumalateenistus, vaiksel laupäeval süüdatakse vigiilia ajal tuled, mis sümboliseerib Jeesuse võitu surma üle, surmast ellu pöördumist votiivkuju pühenduskingitus, mis on kuju, pilt või tahvel tänusõnadega saadud abi eest, riputatakse pühakoja seinale Neitsi Maarjaga seotud kalendritähtpäevad Kuna kogu katoliku kiriku aastaring on üles ehitatud kirikupühadele, millest suure osa moodustavad Maarjaga seotud tähtpäevad, on vajalik neid uurimustöö alguses tutvustada, et edasisel lugemisel vähem küsitavusi tekiks. Katoliku kirikus on ligi 20 neitsi Maarjaga seotud tähtpäeva (EE 6, 1992: 79). Siinkohal on esile toodud need pühad, mis töö mõistmise seisukohast omavad suuremat tähendust. 25. märts Maarja kuulutamise päev ehk paastumaarjapäev, ung. k. Gyümölcsoltó Boldogasszony napja. Sellest päevast olevat Maarja hakanud paastuma, millega ta alustas pärast seda, kui peaingel Gaabriel teatas talle lapsest (/ 2. juuli Maarja koduotsimise päev ehk heinamaarjapäev, ung. k. Sarlós Boldogasszony napja. Sel päeval kohtus Maarja Eliisabetiga. Päeva tähistamine pärineb aastast. Frantsiskaanid pühitsesid seda kui kuuendat päeva enne Johannese sünnipäeva, aastast laienes päeva tähistamine kogu katoliku kirikule

11 aastani pühitseti Maarja kojutuleku püha 31. mail ja saksakeelses kultuuriruumis 2. juulil (/ 15. august Maarja taevaminemise püha ehk Issanda ema Maarja päev ehk külvimaarjapäev ehk rukkimaarjapäev, ung. k. Nagyboldogasszony napja. Seda püha peetakse maarjapäevade seas tähtsaimaks aastal kinnitas paavst Pius XII, et Maarja võeti sarnaselt Jeesusega otse kehalikult taevasse (/ 8. september Maarja sündimise päev ehk ussimaarjapäev ehk väike maarjapäev, ung. k. Kisboldogasszony napja. Kuna Maarja sündimine on tuntud üksnes apokrüüfide kaudu, siis tunnustati püha aeglaselt, ehkki näiteks Kreeta püha Andreas pühitses 9. sajandil päeva mitmete jutlustega, et põhjendada 8. septembrit Maarja sünnipäevana. Veel 9. sajandil polnud jumalaemakultus laialt levinud. Jumalaema sündimist tähistavad erinevad kirikud erineval ajal. Näiteks tähistab idakirik püha 12. septembril, kopti kirik aga 1. mail, selle katoliiklik haru omakorda 10. septembril. (/ septembri vaheline pühapäev Maarja nimepäev, ung. k. Mária neve napja. 15. september neitsi Maarja seitsme valu päev, ung. k. Boldogságos Szőz hét fajdalmának ünnepe. 8. oktoober ung. k. Magyarok Nagyasszonyának napja. 8. detsember Maarja saamise päev ehk nigulamaarjapäev, ung. k. Szeplıtelen fogantatás napja aasta 8. detsembril kinnitas paavst Pius IX uue katoliku kiriku dogma, et Jeesuse ema, Maarja, on Annas pärispatuta eostatud. 11

12 1. Csíksomlyó: ajalooline taust ja tänapäev 1.1. Csíksomlyó aastasadade jooksul käsikäes frantsiskaanidega Székely s, Csíkszereda külje all paikneva väikese Transilvaania küla, Csíksomlyó ajalugu ja kaasaeg on ühte põimunud usundilooga, mis on küla käekäiku otsesel või kaudsel kujul mõjutanud aastasadade, võimalik, et isegi aastatuhandete jooksul. Tõenäoliselt juba eelkristlikul ajal pühakoha staatuses olnud paigal on siiani säilinud tugevad religioossed tunnused, mis suunavad igapäevaselt kohalikku elu. Csíksomlyó katoliikliku aastaringi suuremateks sündmusteks on protsessioonid nelipühadel, heinamaarjapäeval, Maarja nimepäeval ja püha Frantsiskuse päeval, mil küla täitub märkimisväärse palverändurite hulgaga. Ka muul ajal aastast lõimub elu usundiga kohalikud ja kaugemalttulnud usklikud seavad sammud ja palved Csíksomlyó kiriku ja selles asuva neitsi Maarja kuju suunas, sidudes oma igapäevaelu sündmused paiga usundilise jõuga. Kogu székely vaimne pärand on tihedalt seotud frantsiskaanidega, laiemalt võttes on nendega seotud ka kogu Transilvaania ja moldva vaimne kultuur. Järgnevalt annan lühiülevaate frantsiskaanidest ning nende tegemistest Csíksomlyó ja ungarikeelsetel aladel laiemalt sajandi vahetusel elas Assisis (tänapäeva Itaalia) Frantsiskuse nimeline mees, kes asutas ordu, mille liikmed austasid vaesust ja rasket tööd. 14. sajandil lõhenes frantsiskaanide ordu kaheks konventuaalseteks frantsiskaanideks, kes leidsid, et kloostril võib olla lisaks hoonele ka veidike vara, ning rangemateks ehk observantseteks frantsiskaanideks, kes pidasid ainsaks munkade varaks kloostrit ennast, loobudes kõigest muust maisest. Csíksomlyóga on seotud ordu rangem pool. Samal ajajärgul, 14. sajandil, mainiti esmakordselt ka Csíksomlyót (1334. aastal paavsti kümnisemärkmetes) ning samuti on teada pool sajandit hiljem valminud esimene kirjalik dokument, mis viitab Csíksomlyó frantsiskaanidele (29. oktoobrist 1400), kui paavst Bonifacius IX andis bosnialasest Bertalan Alvernaile loa nelja frantsiskaani kloostri asutamiseks, millest üks võis olla tänapäeva Csíksomlyó kloostri 12

13 eelkäija. 19. sajandil elanud kroonik Leonard P. Losteiner peab aga Csíksomlyó frantsiskaanide kloostri asutamisaastaks juba aastat, mil kohalik valitseja toetas kloostri asutamist. Samast aastast räägib ka frantsiskaanist ajaloolane, Elek Gegı, kes väidab, et juba aastal elasid Csíksomlyós frantsiskaani vennad vitstest onnides. (Tánczos 1990) aastast pärinev paavst Eugenius IV bulla viitab ka sellele, et kirik või klooster võis olla asutatud aastal 1400 või veelgi varem. Antud dokument kirjeldab kiriku halba seisukorda ning kuulutab ühtlasi välja seitsmeaastase patulunastuse välja kõigile neile, kes külastavad Csíksomlyó kirikut heinamaarjapäeva protsessiooni ajal ning teevad kiriku taastamiseks annetuse. Kuna bulla räägib kiriku uuestiehitamisest, on tõenäoline, et tegemist oli 14. sajandi ehitisega. (Barna 2001: ) Tasapisi hakkas frantsiskaanide tähtsus Csíksomlyós suurenema. Sellega on tihedalt seotud väejuht János Hunyadi nimi, kes lasi praeguse kiriku kohale ehitada gooti stiilis kiriku. Hunyadil oli tarvis oma vägedesse ustavaid ning korrale hästi alluvaid mehi. Seetõttu on igati loomulik, et János Hunyadi võitles 15. sajandi keskel Ungari alade suunas laieneva osmanite impeeriumi vägedega tihedas koostöös observantidest frantsiskaanidega, kes osalesid sõjas nii poliitilises kui ka sõjalises mõttes. Vastutasuks osutatud abi eest toetas Hunyadi igal võimalikul moel teda abistanud ordude tegevust, nt kiriku uuesti ülesehitamiseks abikäsi saates. Sellegipoolest olid frantsiskaanid sunnitud kiriku taastamiseks/ehitamiseks paavsti poole pöörduma ja eelmainitud, aastal paavsti bulla näol abi ka saabus. Kõigi nende annetuste ja abikäte toel sai praeguse kiriku kohal seisnud gooti kirik lõpuks valmis ning pühitseti sisse aasta heinamaarjapäeval. See päev on tänaseni jäänud Csíksomlyó tähtsaimaks pühaks aastas. (Tánczos 1990) Allpool järgnevas, Maarja kuju käsitlevas peatükis puudutan lähemalt antud tähtpäeva tähenduslikkust csíksomlyólastele ja teistele kohta külastavatele usklikele. 16. sajand tõi nii Ungarisse üldiselt kui ka Csíksomlyósse rasked ajad. Osmanite võiduga aastal Mohácsi all hakkas mungaordude ja sh frantsiskaanide olukord riigis järjest halvemaks muutuma. Enamus kloostritest suleti, alles jäid vaid mõned üksikud aastaks oli Ungarisse alles jäänud neli frantsiskaanide piirkonda: Csíksomlyó, Gyöngyös, Szakola ja Szeged. 13

14 Teiseks ohuks osmanite rünnakute kõrval tuleb frantsiskaanide ja laiemalt kogu Transilvaania katoliikluse allesjäämise seisukohast pidada reformatsiooni. Reformatsiooni tagajärjel kinnitasid Transilvaanias vaevalt kolme aastakümne jooksul kanda Martin Lutheri (luterlik kirik), Johann Calvini (kalvinistlik kirik) ja Franz Davidi (unitaristlik kirik) järgijate hulgad. Kolozsvári parlamendi aasta otsusega suleti paljud kloostrid, preestrid saadeti minema ning kloostriruumides hakkasid tegutsema koolid. Uusi preestreid enam praktiliselt peale ei kasvanud. Ainuke piirkond, kus uutest seadustest väga kinni ei peetud, oli Székely. Csíksomlyó klooster jäi ainukeseks frantsiskaanide kantsiks piirkonnas, mis jätkas toimimist. (Tánczos, 1991) Vana usulahu pooldajad jäid vähemusse. Katolikuordudest jäid ainukesena Transilvaanias tegutsema frantsiskaanid. Nad ei lahkunud riigist ka pärast aasta parlamendi otsust, vaid tegutsesid edasi, maskeerudes eksitavasse riietusse. Lõpuks jäi neid nii väheks, et nad otsustasid koguda oma väed Székely sse, et seal ühiselt tegutseda ning abistada preestrite puuduses vaevlevat piirkonda. Ainuke koht, kus frantsiskaanid said vabalt tegutseda, oli Csíksomlyó. Selle eest, et Csíksomlyó klooster jäi viimse katoliku kantsina alles, tuleb tänulik olla csíki ja gyergyó székely lastele, kes pidasid aastal hertsog Zsigmond Jánosi vägede vastu maha võiduka lahingu. Rahvas seostas võitu Neitsi Maarja abikäe osutamisega. Sellest alates on Csíksomlyós tugevnenud kiiresti Maarja kultus, temalt saadavasse vahendusning abivõimesse on hakanud uskuma ka kaugemate piirkondade elanikud. Pikemalt kirjeldan antud sündmust ja selle tähendust Csíksomlyó usuelule allpool järgnevas eraldi peatükis. Csíksomlyó kannatas lisaks mainitud aasta lahingule veel korduvalt reformimeelsete rünnakute all aastaks oli kloostrisse alles jäänud ainult üks pime ilmikvend. Püha tool tahtis selle uudise peale Csíksomlyósse kaputsiinid saata, kuid see mõte ei meeldinud ungarlasest kardinal Péter Pázmány ile ning Transilvaania katoliiklastest juhtidele. Lõpuks saadeti Csíksomlyósse olukorda päästma mõned ungarlastest preestrid (paatrid), kes kloostrielu uuesti elule äratasid. (Tánczos 1990) aastatest hakkasid frantsiskaanid tasapisi uuesti jõudu koguma ning tähtsust omandama aastaks oli Transilvaania iseseisvaks frantsiskaanide piirkonnaks muutunud, mille keskuseks oli Csíksomlyó. Sealtkaudu hakati asutama ka teisi 14

15 piirkondlikke kloostreid, kuigi ka Csíksomlyó enda klooster polnud heas seisukorras. 17. sajandil tuli korduvalt võidelda tatarlastega, millest teab rahvas tänaseni rääkida aastal langes Csíksomlyó tatarlaste rünnaku ohvriks, mille käigus põles ka klooster. Nimetatud lahingu ajal, mil pasa Ali piirkonda ründas, põgenes mitu tuhat elanikku kloostrisse varjule. Pühad isad, kes kloostrimüürest väljapoole jäid, hukati või võeti vangi. Klooster ja kirik hävitati pea maatasa, kuid taastati heade inimeste abiga juba aastaks. Viimane tatarlaste rüüsteretk jäi aastasse, mil khaan Mirza ründas kogu oma kaheteisttuhandese väesalgaga Csíksomlyó piirkonda. Eelnevalt oli vangistatud üle seitsme tuhande mehe. Pärast esimest rünnakut tatarlased taandusid, jättes mulje lõplikust lahkumisest, kuid kolme päeva pärast nad naasesid. Maad kaitsenud relvis mehed olid selleks ajaks juba koju saadetud. Appi tuli kloostri belglasest munk, Franz P. Nizet, kes osavasti kõik kohalikud, meestest naiste-lasteni, mäenõlvadel üles rivistas, jättes kaitsvast väehulgast märgatavalt suurema mulje. Trummide põrinal, hädakisa kuuldavale lastes, väheste laskudega suudeti vaenlane ära ehmatada ning khaan oma vägedega põgenema sundida. Lõplikult taastus frantsiskaanide staatus ühiskonnas alles 17. sajandi lõpuks (Tánczos, 1991). 18. sajandil, pärast osmanite alt vabanemist, tugevnes aegamööda kogu riigis katoliiklike ordude võrgustik. Transilvaaniasse tekkis sajandi alguse neljale frantsiskaani kloostrile lisaks veel üheksateist. Peagi oli raske leida kohta, kus poleks olnud frantsiskaane. 18. sajand tähendas Csíksomlyó frantsiskaanidele ja kohalikele elanikele esialgu aga kannatuste jätku. Vabadussõja ajal, mida juhtis Ferenc Rákoczi, rüüstasid kloostrit saksa sõdurid. Mikháza ja Csíksomlyó vahel avati aastal Székelyudvarhely s kolmas klooster kui tugipunkt, mille elanikud vaevlesid aastani tohutu näljahäda ja katku käes. (Tánczos 1990) aastatest alates hakkasid ordude tegevust piirama monarhid. Maria Theresia ei lubanud enam uusi vaimulikke kloostri liikmeks võtta. Tema poliitikat jätkas poeg Joseph II, kes keelas kirikul suhted välismaaga, saatis osa ordusid laiali ja võttis ise kirikujuhtimise üle. Lõplikult taastuti olukorrast alles aasta revolutsiooniks, mille järel algas uuesti katolikuordude õitseng. 15

16 Pärast suuri kannatusi hakkas elujärg ka Csíksomlyós tasapisi paranema. Munkadele oli aja jooksul selgeks saanud, et kirikuhoone on teenindatava rahvahulga jaoks väike. Hoonet oli juba 18. sajandi teisel poolel laiendatud, kuid see ei osutunud siiski piisavaks. 19. sajandi alguseks oli selge, et tuleb ehitada uus ja suurem kirik. Ainuke võimalus uue hoone ehituseks rahastust leida oli annetuste kogumise teel. Kui enamasti oli tavaks sellistes küsimustes aadlike poole pöörduda, siis vabade székely laste seas seda klassi ei eksisteerinud. Pühad isad uskusid, et mida suuremate oma elanike pingutuste ja abiga hoone valmib, seda kallimaks ta neile saab. Sellest oli siiski vähe. Ehitustööd algasid aastal ja kestsid erinevate takerduste, raha ja tööjõupuuduse ning poliitiliselt segaste olude tõttu seitsekümmend kaks aastat. Vahepeal tuli leida uusi arhitekte ja töödejuhatajaid. Kiriku lõplik sisseõnnistamine jäi aastasse. Tänapäeval loetakse kiriku ja kloostrihoonet Transilvaania kõige esinduslikumate barokk stiilis hoonete hulka. Head ja rahulikud ajad lõppesid 20. sajandi pöördeliste sündmuste saabumisega. 28. augustil 1916 kuulutas Rumeenia Ungarile sõja. Juba enne seda oli kloostrielanikke sõduriks võetud. Sõjakuulutusele järgnes massiline põgenemine Transilvaania sisealadele. Maarja kuju jäi esialgu kirikusse, kuid teada saades, et rumeenlased pole veel Csíksomlyósse jõudnud, taotleti sõjaväe eriluba ning septembri alguses toodi ta paari päevaga Székelyudvarhely sse. Järgmisel päeval olid rumeenlased juba Csíksomlyó vallutanud. Hiljem viidi kuju edasi Kolozsvári, kus ta leidis endale koha peaaltari juures kuni aasta juulini. (Barna 2001: 183) Rüüstatud ja põletatud Csíksomlyó kloostris tegutses sõja ajal sõjavägi. Sõja järel taastati hooned suurte ühispingutustega. Esimene suurem katoliiklaste kogunemine toimus Csíksomlyós alles aastal. Kahe maailmasõja vahel edendasid Transilvaania katoliiklust peamiselt frantsiskaanid, kes hoidsid töös 26 kloostrit ja kahte kirjastust ning andsid lisaks välja mitut ajalehte (Tánczos, 1991). Sel ajal (1927, 1939) korraldati Csíksomlyó kirikus kaks korda suuremaid katoliiklaste suurkogusid (Tánczos, 1991), samuti tekkis mitmeid kodanikualgatusi. Tähelepanuväärseks sündmuseks on jäänud aastal esmakordne preestri ametiseisusesse õnnistamine Csíksomlyós. 16

17 Kommunistide võimuletulekuga taastati aga 16. sajandiga võrreldav olukord. Riigistamisega kaasnes nii suure hulga kinnisvara kui ka kunstiväärtuste ja raamatukogude kadu. Katoliiklikud koolid riigistati, paljud vaimulikud vangistati. Keelati noorte ordusse astumine. Aastaid pidasid kloostreid ülal üksikud vananevad vaimulikud. Mida varasemad korrad ja valitsejad polnud suutnud, seda suutis kommunism: ohustada frantsiskaanide säilimist (Tánczos, 1991). 20. sajandi lõpus aset leidnud korramuutuse tagajärjel saabusid lõpuks siiski vabamad olud, mistõttu on frantsiskaanide staatus Csíksomlyós sellest ajast üha kindlamaks ning tähtsamaks muutunud. Tänapäeval on kloostri ja kiriku uksed taas kõigile huvilistele valla ning paiga külastatavus suurem kui kunagi varem Imettegev Maarja kuju Vilmos Tánczosi järgi on ungarlased Euroopas tõenäoliselt kõige rohkem Maarjat austav rahvas (Tánczos 1990). Kui Püha István järglasteta suri, olevat ta riigi Maarja hoole alla usaldanud. Nõnda olevat neitsi Maarjast saanud ungarlaste suur kaitsepühak, a magyarok Nagyasszonya, a Boldogságos Szőz. See seletavat põhjust, miks ungarlased on aastasadade jooksul nii palju kordi Maarja poole pöördunud, tema auks kirikuid, kujusid, altareid püstitanud ning nende juurde alati palves, protsessioonidel ja palverännakutel pöördunud. Transilvaanias asub mitmeid Maarja kujusid (nt Gyulafehérváris, Kolozsváris, Fogarasis), kuid ainukesena neist on kirikuhärrad imettegevaks tunnistanud Csíksomlyó oma (1798. aastal) (Tánczos 1990). Paater Árpád-Lukács Daczó kirjeldab Csíksomlyó Madonna kuju imettegevat väge tulenevat esmajoones koha enda erilisusest ehk siis Csíksomlyó ise on tähenduslik koht. Siinkohal on sobiv meenutada, et juba eel-kristlikul ajal olevat Csíksomlyó olnud maajumalanna austamiskohaks. Daczó tähtsustab ka kirikuhoone ülesehitust: üsnagi väikesemõõdulisest uksest sisse minnes satub siseneja peale eeskoja läbimist kõrgusessepürgivate imposantsete seinte ja kaaristu vahele. Daczó: Saadavast elamusest hüppab sisenejal süda rinnus, hing soojeneb, nägu tõmbub naerule, paljudel 17

18 pudeneb silmist ka rõõmupisar ja ta liigub kui nõiduse võimuses edasi, kuni jõuab kujuni. Sel puhul märkavad paljud Maarja näol naeratust. Ta naeratab rõõmust, et saab taas üht oma lapsukest kallistada. Maarja kui kuju seisab kõrgel alusel, kuid hinges kummardub ta sealt alla, et armastuses vastu võtta üks koju saabunud laps. Kes selle kogemuse osaliseks on saanud, talle pole rohkem tarvis selgitada, miks on Csíksomlyó Maarja pühakuju eriline. (Daczó 2002) Paater Dr. Fortunát Boros i käsitluses, kellelt ilmus aastal Csíksomlyó ajalooline ülevaade, austab lihtrahvas Maarja kuju kui imeliste sündmuste vahendajat, usklik inimene võtab teda kui aastasadade pikkust usu kinnitust ja kindlat kohta, kui varjupaika, mille juurde on alati saanud ohu eest pakku tulla. Boros i arvates näevad kunstiajaloolased temas Transilvaania Madonna kujudest imelisimat ja viieteistmiljoniline ungari rahvas aga oma rahva säilitajat ning kultuuri ja kunsti kandjat. (1943, viidatud Boros 1994: 48 järgi) Csíksomlyó Maarja on välimuselt 2,27 m kõrgune pärnapuust voolitud kuju, mis hoiab käes väikest Jeesust. Tema jalge all on maapind, millel on poolkuu ja sellel seisab inimfiguur. Maarjat katab pikk, keha ligi hoidev riie, keskkohal on vöö ning kõige peal volangidega rüü. Oma paremas käes hoiab ta kuningakeppi, vasakus paljasjalgset Jeesust. Nägu on naeratav, lahtiselt langevad juuksesalgud katavad naise õlgu. Peas kannab ta rasket krooni. Samuti on kroon väikese Jeesuse peas, kes on oma parema käe õnnistamiseks üles tõstnud ning vasakus hoiab roosi. Kuju on tänapäeval valget värvi, varemalt säras ta aga purpurpunase ja kuldse värvi segus. (1943, viidatud Boros 1994: 53 järgi) Maarja kuju päritolu on uuritud mitu aastasadat, kuid täit selgust pole selles osas siiani saavutatud. Kunstiajaloolane Jolán Balogh on öelnud, et vahetult enne renessanssi elati aastasajal, mil Csíki piirkonnas õitses tiibaltarite ja kujude valmistamine, ei toodud neid mitte välismaalt, vaid pühaesemeid valmistasid kohalikud meistrid (15. sajandi keskelt Csíkszenttamási Madonnast aasta Csíkmenasági hilisgooti kujuni). Kunstiliselt kõrgeim tase saavutati aasta paiku. Sellest vahemikust pärineb ka Csíksomlyó Madonna. Kõigil säilinud töödel on näha Csíkile omane rahvuslik joon ja omapära, mille kõrval tõendab tööde paljusus Baloghi arvates seda, et tegemist on 18

19 kohalike meistrite loominguga. Ajale omaselt polnud meistri esiletoomine oluline. (Balogh 2000) Kunstilisi mõjutusi saadi tol ajal Lääne-Euroopa kunstivooludest, mille sissetoojaiks võib pidada erinevaid sakslaste hõime, rändkaupmehi, vanderselle jt. Tunda on Albert Düreri ja Veit Stossi mõju. Csíksomlyó jaoks lähimad altaritöökojad asusid Bártfas, Kassas, Szebenis ja Brassós. Csíki piirkond võis ja sai oma suhtelise eraldatuse juures neilt kõigilt mõjutusi. Välistada ei saa mingil juhul ka seda, et Csíki meistriteks olid Csíksomlyó frantsiskaani mungad ise, kes olid ka mujal silma paistnud oma käsitöö- ja töötegemisoskustega, nt kirikuehitusega Kolozsváris. Esimene kirjalik märge kuju kohta pärineb aastast, mil kroonik kirjeldab kiriku sisemust tatarlaste rüüsteretke järel ning märgib ka kuju olemasolu. Too kroonik kirjeldab ka kuulsat lugu tatarlaste väejuhist, kes kuju vihas saabliga olevat rünnanud. Torge ja muud kriimustused on siiani kujul säilinud. On andmeid ka selle kohta, et juba aastal korraldati kuju juurde palverännakuid ja protsessioone, samuti väidetakse, et kuju olevat austatud juba enne Mohácsi kaotust aastal (Tánczos 1990). Seega jääb Baloghi arvates kuju kõige tõenäolisemaks valmimisajaks aasta vahemik, hiljemalt aasta Arvatavalt oli meistriks mõni Veit Stossi õpilane või siis ka kohalik frantsiskaani munk. (Balogh 2000) Csíksomlyó kloostri ajalugu ülestähendav Historia Domus sisaldab hulgaliselt andmeid imeliste sündmuste ja imejuhtumite kohta, mille tõttu võib Tánczose arvates pidada kuju siiani imeliseks ning imettegevaks. Tánczos peab imeks ennekõike seda, et kuju üleüldse on tervena säilinud, vaatamata paljudele sõdadele ja tulekahjudele (Tánczos 1990). Kujuga koos on alati pääsenud ka ümbruskonna rahvas, kes on kuju päästmisel välja näidanud ebainimlikku julgust ja pühendumust. Imejuhtumeid uuris 18. sajandil mitu erinevat kirikukomisjoni, kuni lõpuks aastal nimetati kuju imeliseks, imedega silmapaistvaks. (Tánczos 1990). Komisjon pidas üheks tõendiks kuju näo puhtust, mis kunagi ei määrduvat, mida kunagi polevat tarvis puhastada. Paljud on vandunud, et kuju nägu aeg-ajalt muutub. 18. sajandi lõpus väitis seitse tunnistajat, et nägid kuju naermas. Samuti on palju tõendeid selle kohta, et enne kurbi 19

20 sündmusi (kloostrielaniku surm, sõda vmt) on kuju nägu tõsiseks muutunud. On olnud tunnistajaid, kes on väitnud, et ohu lähenedes kuju näo värv muutub. Kui tatarlane teda saabliga näkku lõi, olevat nägu sinakaks muutunud. Paljud olevat näinud enne ohu saabumist kuju öösel säramas. Hulgaliselt üleskirjutusi on nii vaimse kui ka füüsilise abi saamise kohta, mida tõendavad ka kirikule ja kloostrile toodud tänukingitused. Enamik juhtumeid on aset leidnud 17. ja 18. sajandil. Kui õnnetus hakkas lähenema, olevat kirikus alati üks inglikuju, kes käes krooni hoidnud, selle krooni maha pannud ja pilgu maha suunanud. Tervenenute kohta annab tunnistust suur hulk hõbeande: käed, jalad, silmad, südamed jm ( sajandist umbes 70 eset) aastal olevat Csíksomlyó Maarja pildi laubale asetamisega üks ootamatult surnud laps ellu äratatud. (Tánczos 1990) Maarja kuju näol olevaid arme ja kriime on püütud värvida ja muul moel katta, kuid ükski värv ei olevat ta näole püsima jäänud. Rahvas usub, et see polevatki võimalik Nelipühade protsessioon Kuigi Csíksomlyó õige protsessioonipäev on heinamaarjapäev, 2. juulil, kogunevad suuremad hulgad kirikupühale nelipühade ajal, et Kis-Somlyó mäge ristikäiguga ringikujuliselt ületades väljendada oma ühtekuuluvust ning usku neitsi Maarja halastusse. Nelipühade protsessiooni ajalugu ulatub tagasi 16. sajandisse, mil hertsog Zsigmond János, kes korduvalt usku vahetades oli lõpuks unitaarluse kasuks otsustanud, hakkas Transilvaania katoliiklusega võitlema aastal otsustas Torda parlament, et ka Csíki, Gyergyó ja Kászoni piirkond tuleb muuta katoliiklikuks. Kui Zsigmond János nägi, et keegi vabatahtlikult unitaarlust üle ei võta, otsustas ta kasutada jõudu. Esimesed, kes ohule reageerisid, olid Gyergyó preestrid. Istváni nimeline Gyergyóalfalu preester, teada saanuna, et kogu Udvarhelyszéki on hertsogi väed vallutanud, kutsus kõik oma piirkonna usklikud kokku, rääkis neile ähvardavast ohust, rahustas nad maha ning palus, et ühiselt mindaks nö risti all Csíksomlyósse Maarja kuju juurde ja palvetataks seal ühiselt Püha Vaimu poole, et see neid ohu eest kaitseks. 20

21 Üleskutsest oli kasu. Mitte ainult Gyergyó külade elanikud ei läinud, vaid liikumine muutus üleüldiseks, haarates endaga kaasa kogu Csíki piirkonna ning Háromszéki. Kõik see toimus enne aasta nelipühasid. See oli esimene kord, kui székely rahvas ühiselt Kis-Somlyó mäenõlvale kogunes. Frantsiskaanid andsid neile olukorrast ülevaate, jagasid neile kloostri relvi, saatsid mehed Nagyerdı metsadesse vaenlasele vastu ettevalmistustöid tegema, naised-lapsedpõdurad aga suunasid nad kirikusse võidu eest palvetama. Mehed raiusid metsas puud ühel ja teisel pool teed pea täielikult läbi, nii, et need vaenlase saabudes mõlemalt poolt kiiresti teele saaks langetada. Kui vaenlane saabus, korraldati üllatusrünnak ja ta sunniti kiiresti põgenema. Võidu saavutamise juures peeti tähtsaks neitsi Maarja abistamise osa ning sellest päevast peale tähistatakse Csíksomlyós nelipühade laupäeval Nagyerdıs saavutatud võitu unitaarlaste üle. Ajaloost selgub aga, et Kis-Somlyó mäe jalamile nelipühiti kogunemise komme on vanem. Selle kohta on andmeid juba 15. sajandist. Ent on väga tõenäoline, et kogunetud on sinna kui kultuskohta ka juba eel-kristlikul ajal, mida toetavad erinevad rahvaluulelised uurimused. (Tánczos 1990) Omaette nähtuseks on moldva csángóde osavõtt Csíksomlyó protsessioonidest, kes on kohale tulnud alati, isegi rasketes poliitilistes oludes, kuni 18. sajandini ka teiselt poolt piiri. Eraldi käsitlen nende seost Csíksomlyóga järgnevas peatükis. Kokkusaamise peamiseks sündmuseks on nelipühade laupäeva pärastlõunal kella kolmest algav protsessioon, kui kõik kohaletulnud, nö risti all saabunud, siirduvad Kis- Somlyó mäele, moodustades osalejate suure hulga tõttu mäe ümber sõõri. Varem peeti protsessiooni esimese püha hommikul, kuid kaugelt tulnute varasema kojupääsemise huvides on nüüdseks tseremoonia laupäevale tõstetud. Kommunismi ajal oli protsessioon keelatud, lubatud olid vaid üritused, mis jäid kirikumüüride sisse. Sellele vaatamata oli osalejaid palju. Väikestes rühmades käidi ka siis ümber Kis-Somlyó mäe. Kuigi protsessiooni ei toimunud, oli kokkusaamine igale kohaletulnule nii isiklikust kui ka kogukondlikust seisukohast tähenduslik. Üksikisikuna vabanes tulnu pattudest, sai hingepuhastuse osaliseks, osana rahvast aga võimsa ungarlaste ühtehoidmise, ühise tseremoonia võrra rikkamaks, mis tugevdas rahvuslikku 21

22 identiteeti (Tánczos 1990). Siinkohal on sündmust ehk paslik võrrelda ka meie nõukogudeaegsete laulupidudega ja tundega, mida ühesolemine ja tegemine tekitas. Identiteeti tugevdavat mõju tunnetasid ka kohalikud võimuorganid, kes pärast I maailmasõda nelipühade protsessioonid mõneks aastaks ära keelasid. Samuti püüti diktatuuri ajajärgul, II maailmasõja järel kokkutulemist igati keeruliseks muuta. Viimane traditsiooniline protsessioon enne pikka keeldu toimus aastal, mis oli selle poolest eriline, et seal osales ka veel piiskop Áron Márton. Rahva kõrvu oli juba jõudnud kuuldus võimuorganite soovist piiskop vahistada, mistõttu otsustasid nad teda kaitsta, ümbritsedes püha mehe mitmekordse meesteringiga, et keegi talle ligi ei pääseks. Piiskop vahistati mõni aeg hiljem. Uuesti hakati nelipühasid klassikalisel moel pidama alles pärast korravahetust aastal. Nüüdseks on osalejate suure hulga tõttu protsessioon viidud Kis-Somlyó mäele. Nelipühadest osavõtt on populaarsem kui kunagi varem, kandes endas ka tugevat rahvuslikku märki Csíksomlyó ja moldva ungarlased Moldova piiri ääres segarahvuselisel alal elavate moldva ungarlaste jaoks on Csíksomlyó pea ainuke koht, kus nad saavad tänapäeval emakeeles palvetada ja laulda. Csíksomlyós käimine tähendab nende jaoks mitmesaja-aastast kommet. See on saanud Moldva ja kodu-ungarlaste pühaks kohtumispaigaks. Moldvas, Bákó külas, tegutses kunagi Csíki klooster (asutati aastal). Kuna kloostrit haldasid 16. sajandist alates Csíksomlyó mungad, kujunes kahe piirkonna vahel välja tihe suhtlus ning Székely st Moldvasse mineva tee äärde Ungari asustuse rida (Barna 2001: 174). Kui klooster reformatsiooni tulemusel suleti, jäid kloostriruume kasutama misjonärid, õpetajad ning preestrid. 17. sajandist töötas Bákó piiskopiresidentsina, kus frantsiskaanid vaid külalistena käisid. Misjonäridest preestrid külastasid Moldva katoliiklaste külasid sageli. 17. sajandist alates kutsusid nad katoliiklikku preestrit Ungari preestriks, isegi, kui ta polnud seda. Samas ei või piirkonda ka rangelt frantsiskaanide halduses olnuks nimetada, sest frantsiskaanide kõrval külastasid aeg-ajalt Moldvat ka jesuiidid. (Barna 2001: ) 22

23 19. sajandil jooksis Moldva ja Transilvaania vahel range riigipiir, mis raskendas tunduvalt moldvalaste Csíksomlyós käimist. Olukord paranes mõningal määral pärast Transilvaania Rumeeniaga liitmist. Ka aastatel käisid Csíksomlyó preestrid moldvalaste juures, kuid järjest raskem oli seda korraldada, sest algas moldvalaste romaniseerimine ning székely lastest äralõikamine. Ühest küljest on ajaloo jooksul Moldva ungarikeelne elanikkond pidevalt vähenenud, teisest küljest suurenes see sajandini toimunud pidevate väljasaatmiste tõttu Moldvasse, mis kindlustas nendele sideme ungarikeelse maailmaga (Barna 2001: ). Tõenäoliselt on moldvalased Csíksomlyó kirikupühadel osalenud aastatest alates. Moldva ungarlaste osalus palverännakutel sai alguse ajal, mil Csíksomlyó ja Bákó kloostrid toimisid üheskoos, st 16. sajandil. 18. sajandi teisest poolest on teada 5000 moldvalase osalemine Csíksomlyó nelipühade pidustustel, hiljem on nende osalus peamiselt keerulise bürokraatia tõttu vähenenud. (Barna 2001: ) Miks käivad moldva ungarlased siiani nii hoolega Csíksomlyó nelipühade protsessioonil? Lisaks tihedatele ajaloolistele sidemetele Csíksomlyóga, võib põhjuseks olla moldva legend, mille kohaselt olevat Maarja kuju kunagi Bákó kõrval Barátosis olnud, sealsel Baráti mäel seisnud (Barna 2001: 182). Moldvalased järgivad siiani oma ajaloolisi protsessioonitraditsioone, mille osaks on mh Maarja kuju igapäevaste riietusesemetega või ka Kis-Somlyó mäelt murtud kaseviha või lilledega puudutamine. Usutakse, et Maarja abistav vägi kandub ka neile esemeile üle. Antud traditsioon on levinud ka mitmete teiste Csíksomlyó palverändnurite seas, kuid nende puhul on komme siiani niivõrd elujõuline, et nad puudutavad lisaks Maarja kujule protsessiooni käigus igal pool kõiki pühakujusid ning paitavad pilte ja riste. Moldvalastele on omane nelipühade ajal Csíksomlyó kirikus ööpäev läbi laulmine, mille vahel peetakse missasid aastatel oli neil kombeks osaleda keskööprotsessioonil. Moldvalased ööbivad ja ka einestavad kirikus. Nad läbivad pühapäeva hommikul, enne koitu ka Jeesuse kurus oleva järsu ristitee. Seejärel kogunevad moldvalased Kannataja (Szenvedı) kabeli juurde Päikest välja võluma. Nad külastavad mäe otsas asuvat Kannataja ja Salvatori kabelit. Moldvalaste traditsiooniks on Salvatori kabeli altari alt 23

24 põlvili läbi roomamine. Olles altarilaua alla jõudnud, palvetavad nad lühidalt, et oma salapalved ära ütelda. Samuti läidavad nad kabelis küünla ning viskavad kabeli keskel asuvasse kirstu annetusi (Barna 2001:186) aastatel, kui suur protsessioon oli keelatud, peeti seda vähendatud vormis püha Peetruse ja Pauluse aias, mis toimus laupäeva pärastlõunal ning millel osalejaiks olid peamiselt just csángód (Barna 2001:187). Tänapäevani on aga nende osalus nelipühade protsessioonil suur ja tähenduslik, kuna ühest küljest kannavad nad jõuliselt edasi vanu traditsioone, teiselt poolt ühendavad kõige kaugemate piirkondade ungarlasi emamaa ungarlastega, täiendades niimoodi mõlema kultuuri ja rahvuslikku iseteadvust. 24

25 2. Palverännakute ajalugu ning tänapäev maailmakultuuris ja Ungaris Palverännaku kui nähtuse juured ulatuvad kaugesse minevikku, mis on aja jooksul eri kultuurides erinevaid vorme omandanud ning on vaatamata mõningatele tagasilangustele tänaseni säilinud. Järgnevalt annan ülevaate palverännakute ajaloost maailmakultuuris, kirjeldan neitsi Maarja kultuse algupära ning kujunemist aegade jooksul kuni tänapäevani ja eraldi alapeatükis käsitlen palverännakute ning neitsi Maarja tähendust ungari kultuurile Palverännakud maailmakultuuris Palverännakute struktuur ja juured Palverännak on nähtus, mis esineb juba hõimurahvastel ning on olemas kõigi peamiste religioonide juures hinduism, budism, judaism ja kristlus. Sõltumata kultuurist on talle omane kindel struktuur, mille alusel ta toimib. See on vorm, mis on omane kõigile palverännakutele, kuid erineb vaid usuti oma sisu poolest (Gothóni 1993: 110). Igal palverännakul oma kindel põhjus, sihtpunkt, rännakuteekond, usuline kogemus kui tasu nähtud vaeva eest ning tagasitee ja sulandumine tagasi oma harjumuspärasesse keskkonda. Palverännakut on vaadeldud kui teatud laadi siirderiitust (Turner 1978: 2), kuigi täielikult ta klassikalise siirderiituse tunnustele ei vasta. Prantsuse folklorist Arnold van Gennep ( ) on eristanud siirderiituste puhul kolme osa eraldumine, üleminekustaadium ja liitumine (Gennep 1960: 45 50). Siirderiituse puhul lahkub eraldumise faasis isik oma harjumuspärasest keskkonnast ning jätab oma senise kogukonnaga hüvasti, üleminekustaadiumis toimuvad sündmused uue staatuse saavutamiseks ning liitumisfaasis ühineb ta kas uue või endise kogukonnaga, kuid kogemuse võrra rikkamana või lausa uues ühiskondlikus staatuses. Palverännaku puhul 25

26 eraldutakse harjumuspärasest kodukeskkonnast, üleminekustaadiumiks on rännakul käimine ning naastes liitutakse tavaliselt sama keskkonnaga. Palverännak on eriline siirderiitus, sest sel võib käia korduvalt ning sellel käimine ei tõsta isikut hiljem oma kogukonnas uude, tagasipöördumatusse staatusesse erinevalt nt ristimisest või abiellumisest. Tema vorm on ellipsikujuline, rännak sihtpunkti toimub vaimses mõttes teist teed pidi kui tagasitee (Gothóni 1993: 113). Rännakult naastakse kogemuse võrra rikkamana, mis tavaliselt viib teatud suhtumise või ka elustiili muutuseni (Gothóni 1993: 113). Tänapäevaste palverännakute puhul, mil kohalesaamine korraldatakse enamasti transpordivahenditega ja on seega kiirem ning lihtsam, on siirdumine kui nähtus vähem tähenduslik, kuid kogemus, mis palverännakukohas saadakse, on meeldejääv ning teatud mõjuga isiku edaspidisele elule. Victor Turner on jaganud palverännakud ajalises tekkejärjestuses nelja tüüpi, millest varaseimad kujutavad prototüüpseid palverännakute sihtkohti, sümboliseerides muuhulgas religioonide põhitekstide päritolu ja usu ortodokssust (nt kristluses Jeruusalemm ja Rooma, islamis Mecca); järgmisesse rühma kuuluvad arhailised palverännakute sihtkohad, mille puhul on iseloomulikuks sünkretism vanemate religioossete uskumuste ja sümbolitega (nt Inglismaal Somersetis Glastonbury, Lääne- Iirimaal Croagh Patrick, Mehhikos Chalma, Indias Pandharpur); seejärel tulevad keskaegsed palverännakute sihtkohad (nt Inglismaal Cantebury ja Walsingham, Hispaanias Compostela, Prantsusmaal Chartres, Poolas Czestochowa); kõige uuema tekkega kohti nimetab ta kaasaegseteks palverännakute sihtkohtadeks, mis on sündinud sajandil ja nad on nö post-trentiinsed ning post-darwiinsed, mis on algusest saati olnud seotud massitehnoloogia ja teaduskultuuriga (nt Prantsusmaal Loreto) (Turner 1978: 18). Csíksomlyó jaotub sellele vastavalt keskaegsete sihtkohtade alla, kuid peab mainima, et massitehnoloogia on eriti just transpordi näol muutnud enamiku palverännakute sihtkohtadest tänapäeval kergemini ligipääsetavateks ning seetõttu ka suurematele rahvahulkadele suunatuks. Rudolf Kiss on omakorda jaganud palverännakute sihtkohtade ajaloo kultusobjektide olemuse järgi hauakultuslikeks (pühakute haudade austamine), järgneb reliikviate jagamise ajajärk (kui pidi pühakute luud haudadest välja kaevama, et neid sõdade eest päästa), seejärel tulevad reliikviad, mida peab puudutama (usk puudutusjõusse, osasid 26

27 neist kanti seetõttu isegi kaelas) ning kõige uuema nähtusena pühapiltide ning pühakujude austamine (kui reliikviaid enam järjest leviva pühakukultuse ja eriti Maarja kultuse tõttu ei jätkunud ning tuli kasutusele võtta muid austusobjekte, mille puhul polnud enam puudutamine reeglina oluline) (Soós 1996: 9). Antud jaotuse järgi jääb Csíksomlyó kõige uuemate sihtkohtade hulka, eristamata keskaja lõpu ja reformatsioonieelse ning kaasaegse tekkega pühakohtasid. Kuidas kujunevad välja palverännakute sihtkohad? Palverännakute algust märgivad sageli nägemused, imeteod või märtrisurmad, mis hakkavad sündmusega seotud paika usklikke ligi meelitama. Esimesed palverändurid saabuvad juhuslikult ja üksikuna. Tasapisi hakkab nende hulk suurenema. Nende pühendumus on värske ja spontaanne, võib öelda, et nad hääletavad oma jalgadega. Mida rohkem neid tuleb, seda suurema tähtsuse omandab antud koht. Hiljem järgneb püha retke progresseeruv rutiniseerumine ja institutsionaliseerumine. Palverändurid tulevad nüüd pigem organiseeritud rühmade, vennaskondade, kogukonna ühendustena, või siis kindlatel pühadel ja täpselt planeeritud ajal. Palverändurite teede ümber tekib kaubandus, reklaamid kõik vastavalt rändurite vajadustele. Sünnivad spetsiaalsed palved, litaaniad, roosikrantsid jmt, et näidata oma pühendumust nii pühakutele, Jeesusele kui ka Maarjale. Palverändurite hulgad ise ongi tavaliselt tee peal peetavate laienevate pühadustseremooniate haripunkti hindamise kriteeriumiks (Turner 1978: 25), mida rohkem rändureid teel ja pühakohas, seda elavam on kultuur. Euroopa tänapäevased palverännakukohad on kõik vabatahtliku iseloomuga ning seetõttu spontaanse usutunnistuse ilmingud vaatamata sellele, et neisse viivaid palverännakuid korraldavad sageli reisibürood. Ungarikeelsetel aladel on üldtuntud reisid Csíksomlyó nelipühadele. Ka vanasti esines organiseeritud palverännakuid, näiteks laevade ja tõllakaravanidega, millel osalesid ülikud ja kuningad oma suurte saatjaskondadega. Huvitava tähelepanekuna peab mainima, et peamised palverändurite tuiksooned muutusid aja jooksul kultuuri levimise kanaliteks. Teekonnal kohtusid ja kohtuvad eri paigust pärit olevad palverändurid, kes tõid ja teatud määral toovad ka praegu kaasa oma kultuuri ning kombed. Keskajal, mil info liikus peamiselt teid pidi, olid 27

28 palverändurid ja nende teekonnad tänuväärseks info ja kultuuri vahendamise allikaks. On isegi arvatud, et palverändurid on Euroopa ajalugu niisama palju mõjutanud kui rännanud sõdurid, sõjad ja revolutsioonid (Barna 2001: 105). Erinevus on vaid meetodis ning mõjutuskanali iseloomus, kas see on rahumeelne ja vabatahtlik või pealesunnitud Palveränduri vaatepunktist. Communitas, ajend ja lunastus Nagu eelpool mainitud, ei ole palverännak algatuslik riitus, see ei ole pöördumatu, ainukordne riituslik vahend selleks, et mõjutada püsivalt nähtava kultuurilise subjekti transformatsiooni. See on isiklik pühendumine ning vaba tahte avaldus. Palverännakule mineku otsus sünnib isikus endas, kuid ta kohtub teel sarnaste hingedega. Turner nimetab lõtvade sidemetega kogukonda, mis rändurite vahel teel olles tekib, communitaseks. Need on ühise eesmärgi nimel, kuid iseseisvalt tegutsevad isikud kogukonnas, millel puudub juht ja mis võib kergelt tekkida ning laguneda. Communitase isikute vahel tekib eriline tundmuslik side, mis neid teatud määral liidab. (Turner 1978: 31) Sündiv hea tunne võib neid liita nii jalgsirännakul, bussi- vm liiklusvahendiga sõidul kui ka kohapeal olles, protsessioonist osa saades. See loob südamliku meeleolu, mida tahetakse alati uuesti tunda ning mis võib olla üheks põhjuseks, miks tulla korduvalt palverännakule. Seega elab communitas ka vaatamata sellele, et paljud palverännakud on tänapäeval korraldatud ning nad toimivad süsteemselt nagu iga muu sotsiaalne institutsioon. Rännaku või tänapäeval pigem reisi korraldavad organiseerunud rühmitused, pühakoha juures avaldatav kiindumus on kollektiivne ja ajakava kohane. Sellegipoolest jääb palverännak indiviidi tööks, mitte sotsiaalseks ettevõtmiseks. Ühisel, organiseeritud reisil olevad isikud võivad niisamuti communitast tunnetada kui need, kes on rännaku iseseisvalt ette võtnud. Ideaalis on palverännak karismaatiline: palveränduri otsus see läbi teha on vastus saadud või saadavale armuannile kui kingitusele (Turner 1978: 31). Samal ajal kui ta saab kingitusi, avaldab ta oma isiklikku kiindumust ja saab osa communitasest. 28

29 Palverännak tähendab sügavamatähenduslikku maailma minekut, kui on inimese igapäeva harjumuspärane miljöö. Tähtsaks saavad vaimsed väärtused, kuna maine hierarhia kaotab sageli tähenduse. Lahkudes oma igapäevakogukonnast, vabanevad palverändurid profaansetest sotsiaalsetest struktuuridest ja rännaku jooksul seotakse nad tugevamini oma usuga (Turner 1978: 9). Nad riietuvad klassikaliselt lihtsasse riietusse ning üritavad jääda anonüümseks, st oma igapäevase rolli ja staatuse selleks ajaks unustada (nt kuningad, väejuhid jt ühiskonna liidrid rändavad koos kerjuste ja vähetähtsate isikutega). Oluline on aga see, et palverännaku lõpus oodatakse sooritatud katsumuselt kasumlikku mõju. Nad võtavad osa traditsioonilistest sündmustest, nt palverännaku käigus saadakse osa pühast sakramendist. Katoliikluse puhul on selleks armulaud. Erinevalt paljudest teistest religioonidest rõhutatakse kristluses, et usulised tõekspidamised ja -kaanonid peavad olema kättesaadavad kõigile ühiskonnakihtidele ning neid peavad ka kõik tundma, sest kes neid järgib, elab moraalset elu. Selle kaugemaks eesmärgiks on hingeõnnistuse saavutamine või vabanemine strukturaalse maailma pattudest ja kurjast, samuti ettevalmistus edaspidise elu õndsuseseisundist osasaamiseks (Turner 1978: 8). Nad otsivad leevendust oma hädadele, mis katoliikliku maailmapildi kohaselt on Jumalast saadetud katsumused usu proovilepanekuks. Palverännaku läbinu on õnnistusele lähemal. Seega peab palverändur oma patud lunastama (osa lunastusest tähendab teel läbitud raskusi ja riske) ning pärast palverännakukeskusesse jõudmist minema pihile ja armulauale. Need sakramendid vabastavad palveränduri antud tõotusest, mille ta on andnud teele asudes ja hädas Jumalalt abi paludes. Tavaliselt vaadeldakse seda kui paratamatut tingimust, kui eeldatakse teenet või imetegu. On palju tõendeid, et paranemine või erinevad muutused on palverännakukeskustes osaks saanud ka ateistidele või mitte-kristlastele. Samuti kõneldakse palju neist juhtumeist, mil nii öelda turistina rännakul osalenu on abi saanud ning pärast seda kristlaseks hakanud. Palverännakukeskuste kohta kehtib ütlus, et Jumala arm on ettearvamatu (Turner 1978: 157). Samas ei saa ortodoksse katoliikliku maailmavaate kohaselt keegi oma hinge lunastuses viimse hetkeni kindel olla. Selle nimel tuleb tööd teha, mis tähendab reeglite ja nõuannete järgimist. Teisest küljest ütleb katoliku õpetus, et usklik külvatakse Jumala 29

30 kingitustega üle ja see on tema vaba valik, kas võtta neid vastu või mitte (Turner 1978: 30). Pika teekonna katsumused on palveränduri teinud tavaliselt hästi vastuvõtlikuks igasugustele kujutlustele, tunnetele (armastus, vihkamine, truudus jm). Elavalt on seda kirjeldanud Tiina Sepp Santiago de Compostela jalgsipalverändurite puhul, mil proovile pannakse seni toiminud inimsuhted (nt koos palverännakut alustanud abikaasad, elukaaslased või sõbrad lõpetavat sageli palverännaku üksinda või teise kaaslase/teiste kaaslastega) (Sepp 2007: 50 51). Seega muudab palverännak nii isiku füüsilist kui ka vaimset seisundit, nii maiseid kui ka jumalikke suhteid. Rännaku ajal piltlikult öeldes ründavad teda usulised kujundid nii tugevalt kui nad kunagi varem pole tõenäoliselt teinud, isegi kui ta on väga sarnaseid objekte oma koduümbruses ja kodukirikus näinud (Turner 1978: 11). Selle põhjuseks on nõnda nimetatud süütu silm. Sageli kirjeldavad palverändurid sihtpunkti jõudmist kui transformatsiooni. Rännaku ajal tekib tal aega oma elu üle järele mõtelda, analüüsida olnut, suhestada seda maailmaga, sest ta saab olla oma mõtetes iseendaga. Usulises mõttes puhastab ta end ise oma pattudest, jõudes kannatuste rada pidi sihtpunkti ja uue, puhtama eluni. Miks minnakse palverännakule? Selle mõte on pääseda välja oma igapäevakeskkonnast, argielu muredest ja probleemidest, et minna kaugesse pühapaika, mille pühadusse usuvad kõik, kes isikut ümbritsevad või tema jaoks tähtsust omavad, st parandada nii ühiskondlikus kui ka isiklikus mõttes oma staatust ja suhtumist iseendasse. Keskaegse inimese palverännakule mineku põhjustena on Lajos Pásztor toonud välja neli tähtsamat aspekti: tervenemislootus, patukustutus, patukahetsus ja maailmarändurite teadmishimu (1940, viidatud Soós 1996: 24 järgi). Paljud palverändurid loodavad tänaseni, et saavad oma tervisehädadele abi palverännakust. On mitmeid teateid selle kohta, et paranetud on juba teel olles, nt Pühale Maale viivate palverännakute puhul (Lengyel, Limbacher 2006). Patukahetsus ning -kustutus on teised väga levinud põhjused teeleminekuks, mis omakorda on (olnud) seotud tervenemislootusega, sest on arvatud, et haigused on jumalikud katsumused ning karistus patuse elu eest. Rännusoov on inimest alati iseloomustanud. Paikse eluviisiga inimeste jaoks on pikka aega olnud palverännak ainukeseks võimaluseks 30

31 igapäevakeskkonnast pääsemiseks (nt feodaalühiskonnas, mil üks ühiskondlik klass reguleeris teise liikumis- ning isikuvabadust). Ent ka tänapäeval võib palverännak tähendada väljapääsu sundolukorrast. Kui kohalikest oludest, konfliktidest ei leita väljapääsu, kui näiteks kohalik preester võib olla osaliselt nende konfliktide keskmes, on väljapääsuks palverännak (Turner 1978: 7). Moldva ungarlased, kellelt on praktiliselt võetud võimalus kuulata emakeelseid missasid, pöörduvad palverännakule Csíksomlyósse. Seega võetakse palverännak ette siis, kui selleks on olemas teatud ajend. See võib olla nii vabatahtliku kui ka kohustusliku iseloomuga. Mõnedes kultuurides on palverännak kõigile või teatud ühiskonnakihile kohustuslik (nt islamis hajj, katoliikliku kirikujuhtkonna puhul palverännakud Jeruusalemma ja Rooma). Patukahetsusretkena toimuvad palverännakud kannavad nii sisemise kui ka ühiskondliku puhastumise eesmärki (nt keskajal teatud kuritegude eest määratud karistus või kuningate rännakud suurtesse palverännakukohtadesse). Tänapäeval minnakse katoliiklikus kultuuris teele pigem isikliku patukahetsuse ja lunastuse otsimise eesmärgil kui ühiskondliku soosingu võitmiseks. Seda otsivad ka Csíksomlyó palverändurid Neitsi Maarja roll katoliku kirikus, kultuse algupära ja käekäik Kirikule on ajast-aega muret tekitanud usklike ülemäärane kiindumus pühapiltidesse, mis tähendab kiriku direktiivide mittejärgimist a Nikaia teine kirikukogu (seitsmes oikumeeniline kirikukogu) otsustas, et püha ja eluandev rist ning austusväärsed ja pühad kujutised tuleb paigutada jumalakodades sobivalt, kuid neile osaks saav austus peab olema nende prototüüpsuse tõttu mõõdukas; neid tuleb austada, mitte jumaldada (Turner 1978: 141). Kirikukogu otsus oli vastus esimesele suuremale pildirüüstelainele. Igal sümbolil on oma tähenduse andja ja tähenduse kandja. Neitsi Maarja kujutis on tähenduse andja, mis ei esita meile mitte ainult kunagi Galileas elanud ajaloolist naist, vaid püha isikut taevas, kes ilmutab end vahetevahel elavatele inimestele ning kes teeb Jumalaga koostööd inimkonna päästmise nimel (Turner 1978: 142). Tavapärane on, et Neitsi üleloomulikku jõudu nähakse konkreetses seoses teatud kujundiga, mitte ei vaadelda kujundit kui järjekordset võimu sümbolit (Turner 1978: 142), mida võib 31

32 täheldada ka Csíksomlyó Maarja kuju puhul. Seega muutub tähenduse andja seos teoloogilise tähenduse kandjaga järjest väiksemaks (Turner 1978: 142). Sümboli väline vorm on tihedamas seoses tema emotsionaalse poole tähendusega kui oma normatiivse poolega (Turner 1978: 142). Csíksomlyó informandid rääkisid Maarja kuju enda ilust, imepärasest saatusest ning erilisusest kohati niivõrd keskendunult, et Maarja enda roll kippus tahaplaanile jääma. Uus tähendus võib tekkida, kui usklikud hakkavad isikustatud kujundit seostama oma lootuste ja muredega, kuuludes oma spetsiifilise ajalooga teatud kogukonda (Turner 1978: 142). Siinkohal tuleb mainida, kuidas Csíksomlyó informandid kõnelesid kuju enda mõjust paiga ajaloole ja inimeste käekäigule. Seega ei ole alati võimalik tõmmata selget piiri Maarja kui püha isiku ning konkreetse Maarja kujutise (pildi, kuju vmt) austamise ning jumaldamise vahele, isegi kui usklikud ise väidavad Maarja kujutisi ainult austavat ning neid kui vahendusobjekte kasutavat, jääb kõrvaltvaatajale vahel teistsugune mulje. Sama võib puudutada nii Maarja kui ka muude pühakute austamist. Rahva jaoks on sageli kohalik nähtav ja käegakatsutav pühak suurema tähenduse omandanud kui Jumal. Ajaloos esineb mitmeid näiteid selle kohta, kuidas kohalik pühak on peaaegu et kohalikuks jumaluseks muutunud. Neil juhtumeil on tegemist olnud patroniseerumisega (patrooniks muutumisega), mil pühakult ei oodata enam vahendamist, vaid soovide täitmist, mistõttu austatakse tema pilte ja kujusid (Soós 1996: 17). Vastupidiselt paganlikele prototüüpidele, on Maarjaga seotud üleloomulikud nähtused kristliku seadusandluse kaitse all, mille tõenduseks on sõnumitooja, peaingel Gaabrieli ilmutus Neitsile, et teavitada Kristuse sünnist (Turner 1978: 148). Ka teistes religioonides esineb näiteid kõigekõrgemate naissoost üleloomulike olendite ilmutustest. Hirmuäratavad naisarhetüübid ennustavad looduse sisemiste ja välimiste jõudude tasumist, viidates sellele, et kui mees kaotab oma sideme kollektiivse alateadvusega, hävitab ta end ratsionaalsuse, objektiivsuse ja tehnoloogia steriilses kõrbes (Turner 1978: 148). Naisjumalus toimib kui tasakaalustav jõud rahutus, meeste juhitud maailmas. Tundub, et arhetüüpne visioon on terapeutilise toimega, eesmärgiks tasakaalust väljas maailma taas korrapärastada (Turner 1978: 148). Antropoloogilise teooria kohaselt patrilineaalsest süsteemist on patriarhaalne liin tugev õiguslik võimuliin ja varandust edasiandev liin, kuna matriarhaalne liin on õrn, pehme külg, mis 32

33 kindlustab inimestele pühamu ehk turvakodu (Turner 1978: 160). Maarja seevastu on alati olnud imetegija ja antiikarusaamade kohaselt täiesti naiselik. Teda kujutatakse kaastundliku, õrna, ehk veidi tujuka, kannatuste poolt haavatava ja mõistvana ning pigem maailma pattude pärast leinava kui karistavana (Turner 1978: 160). Tema poole julgetakse alati pöörduda, isegi kõige suurema eksimuse puhul. Maarja kultuse kohta leidub tõendeid juba 2. sajandi freskodelt Rooma katakombidest, Priscillast (Soós 1996: 50). Teda tutvustasid algul misjonärid kui Jeesuse ema, kes hakkasid Maarja rolli seostama eelkristlike ema-jumalustega (Turner 1978: 150). Ungari kultuuris on tõenäoline, et Maarja kultus segunes kohaliku emajumaluse, Emesega, mis andis nähtusele algusest peale tugevad juured, sest kristlik kultuur on säilitanud iidse ungari usulise maailmavaate ühe elemendi taevasse võetud kuninganna, Suure Emanda, kes meenutab Taevast Emandat ning keda ungari usundis Em iks, Emesu ks ja Emese ks on kutsutud (András 2001: 15). Ajast aega on vaidlusi tekitanud Maarja roll kristliku kiriku kaanonis. Kas ta on ainult Kristuse ema või ka Jumala ema? 431. aastal Efesoses toimunud kolmas oikumeeniline kirikukogu määratles Maarja rolli legitiimsena ja suurendas juba õitsema puhkenud kultust (Turner 1978: ). Kogul kinnitati Jeesuse inimlik olemus, sest seni oli kõneldud ainult tema jumalikust olemusest, nüüd aga kirjutati ristiusu alustesse lõplikult, et Jeesus sündis inimeseks (Laukama 1990: 3). Maarja määratleti selle kaudu mitte ainult Kristuse emaks (Christokos), vaid ka Jumala emaks (Theotokos) (Laukama 1990: 3). Sellega seoses deklareeriti ka, et Maarja oli neitsi enne sünnitust, sünnituse ajal ja ka pärast sünnitust (Török 2001: 19), et kinnitada tema neitsilikkus, väljavalitus ning erilisus. Maarja on kristlik tõend tagasipöördumisest nõrkade jõu teema juurde. Tõenäoliselt on Neitsi taevaminemine kõige olulisem põhjus, miks on Maarjasse kiindumine seotud palverännakutega. Selle kohaselt võeti taevasse nii Maarja keha kui ka vaim, kui ta suri, vastavalt universaalse kohtumõistmise ennustusele. Kuigi seda dogma aastani ametlikult ei defineeritud, on tõenäoliselt Maarja taevaminemispüha 15. augustil tähtsaim ja vanim Maarjaga seotud tähtpäev (Turner 1978: ). Ka Csíksomlyós tähistatakse püha täie pidulikkusega, kuid eriti suured pidustused on sel päeval Poolas, 33

34 Czestochowas. Maarja jaoks tähendas taevaminek sama, mis Jeesuse jaoks ülestõusmine. Väidetakse, et ta võib ilmuda oma kehas uuesti, konkreetsemal moel kui pühakud, kelle keha jääb maetuks või kelle säilmed on erinevatesse kohtadesse laiali pillutatud (Turner 1978: ). Maarja kultuse puhul rõhutatakse sageli lokaalsust, mis tõstab omakorda paiga tähtsust kohaliku elanikkonna seas. Sellest kõnelevad sageli nt kuju või pildi valmistamisel kasutatud materjalid või lood, mida selle koha pühadusega seoses räägitakse. Csíksomlyó Maarja kuju materjaliks on kohalik pärn ning ta nägu on székely rahvale iseloomulike joontega. Samuti rõhutavad Maarja kultuse lokaalsust kohalikud Maarja ilmutuslood, mis seovad tema austamise konkreetse, lokaalse paigaga. Maarja on kõige austusväärsem pühak nii rahvusvahelisel, rahvuslikul kui ka piirkonnaülesel tasemel. Ungarlased kutsuvad teda ungarlaste Suureks Emandaks, paavst Johannes Paulus II on nimetanud ungarlasi Maarja rahvaks (András 2001: 15). Maarja ei esine mitte ainult Gaabrieli tervituses (lõputult korratav roosikrantsitervitus) täis armu, vaid teda käsitletakse ka mitteseaduslikust seisukohast kiriku personifikatsioonina (Turner 1978: 171). Katoliiklaste seas on tavaks öelda kui kaob Maarja, kaob ka kirik, mida võib tõlgendada järgnevalt: kui kaob communitas, kaob ka kirik (Turner 1978: 171). Kui pole enam vabatahtlikku, omavahel lõtvades seostes olevat kogudust, pole enam ka kirikut. Maarja pühakohti külastavad rahvahulgad tõendavad selle uskumuse vastupidavust (Turner 1978: 171) Imed ja neitsi Maarja Miks aga tekivad kohad, mis tõmbavad ligi usklikke inimesi aastasadade ja - tuhandete jooksul? Kõiki palverännakukohti iseloomustab usk sellesse, et need on kohad, kus juhtub sageli imesid, on varem juhtunud ja juhtub ka edaspidi, mis ongi paiga magnetiks ega lase palverännakukultuuril soikuda (Turner 1978: 7, Soós 1996: 17). Ka katoliku kiriku puhul valitseb arusaam, et kohad ja nendes paiknevad esemed, millega on seostatud imetegusid, nö toodavad neid ikka ja jälle, sest piiblis kirjeldatud 34

35 imed ei lõppenud piiblisündmuste toimumise ajajärguga, vaid neid võib juhtuda ka praegusel ajal ja tulevikus. Katoliikliku õpetuse kohaselt teevad head surnud imesid, mis on elavatele meelepärased, suheldes nendega ilmutuste, unenägude jmt kaudu ning toimides Jumala vahendajatena. Head surnud on kas pühakud taevas või on pühakuks saamise teel ning puhastuvad selleks parasjagu tulises purgatooriumis. Katoliiklaste jaoks on elavate palve pühakute poole taevas, et vahendada neid Jumalale, ka moodus suhtlemiseks võitleva kiriku ja võiduka kiriku vahel. See mõtteviis on omane ka tugeva esivanemate kultusega ühiskondadele, nt Aafrika hõimuühiskonnad või Hiina enne revolutsiooni. Esivanemate kultuse puhul tekivad suhted ja kogukonna liikmelisus suguluse põhimõttel, pühakute puhul omandatakse või saavutatakse liikmelisus usu, töö ja kiriklike reeglite järgimise kaudu. (Turner 1978: 204) Katoliikliku kiriku pühakute koostöö doktriini kohaselt võivad hinged teineteist aidata, kui nad teineteise eest Jumala poole palvetavad. Toimub nö soovide vahendamine. Kõige efektiivsemad vahendajad on võiduka kiriku liikmed, st hinged taevas. Üks palverännakule mineku motiive võib olla tunne, et pühaku kirst võib olla kuum liin Kõigevägevama juurde (Turner 1978: 16). Rändur puhastab end patukahetsuse ja reisiga ning võimendab oma palvet sellega, et teeb seda pühaku kirstu juures, et see otse vahendada Jumalale (Turner 1978: 16). Csíksomlyó puhul ei ole vahendajaks mitte kirst, vaid Maarja kuju. See teooria iseloomustab erilist liitu indiviidi ja korporatsiooni vahel, millel põhines keskaegne kirik. Lihtsurelikud saavad oma palve efektiivsust suurendada sellega, et suunavad oma palve, eelistatuna vahendaja või vahendajate ahela kaudu, üles, niiviisi selle pühadust tõstes. Kaana pulm seob Maarja kirjalike andmete järgi imetegudega. Jeesuse esimene imetegu, vee muutmine veiniks, sai teoks Maarja eestkoste tulemusel, tundub isegi, et tema pealetungival vahendamisel. Selle kirjaliku episoodi tõttu eeldavad lihtsad inimesed, et Maarjal on eriline suhe oma jumaliku pojaga ja palved Maarja poole, et ta nende eest kostaks, on eriti tugeva mõjuga (Turner 1978: ). Teine oluline põhjus, miks Maarjasse on kiindutud, on arvamus, et Maarja on Jeesuse kui lunastaja kõrval inimkonna kaaslunastaja (Turner 1978: ). Maarjat vastandatakse Eevaga, kelle kaudu, Aadama isikus, langes inimkond pärispattu (Turner 1978: ). 35

36 Maarja ja Eeva esindavad seda, mida Lévi-Strauss oleks kutsunud binaarseks opositsiooniks (Turner 1978: ). Eeva ja Maarja esindavad kristlikus teoloogias sageli korporatiivset, kollektiivset inimlikkust, Aadam ja Kristus üksikut, unikaalset meest (Turner 1978: ). Maarjat vaadeldakse sageli kui kiriku eestseisjat, Eevat kui kirikuvälise inimkonna esindajat. Kahte naiskarakterit võib defineerida kui elementaarset (Eeva) ja transformaalset (Maarja) (Turner 1978: ). Maarja on kristlikus kirikus esmaõnnistatu rollis, mis tähendab, et ta on kõige mõjukam eestkostja Jumala Isa suhtes. Ta on teine Eeva, elava inimkonna vaimne ema, kes vabastab inimkonna Eeva kaudu pattu langenud maailmast. Haigusi, mille puhul Maarjalt abi palumine aitab, on sageli tõlgendatud kui füüsilisi haigusi. Haigus tähendas aga keskajal rohkemat kui meditsiinilist probleemi, see oli moraalne probleem. Palveränduri arvates tähendab tõotus külastada Maarjaga seotud pühakohta seda, et Maarja kostab tema eest Jumala ning eriti tema poja ees, mille eesmärgiks on palveränduri või tema lähedaste ravimine, samuti ähvardava surma takistamine (Turner 1978: 157). Teoloogilises kirjanduses käsitletakse Jeesust sageli kui vahemeest ja Maarjat, ingleid ning pühakuid kui eestkostjaid. Jeesus vahendab, kuna ta jagab kahte loomust, jumalikku ja inimlikku. Vahendaja muutvat Jumala ja inimese vahelise suhte taas sõpruseks, mis läks hukka pattulangemisel. Kuidas analüüsib kristlik kirik imetegusid ning teeb kindlaks nende tõelevastavuse? Vastavalt eelpool käsitletule, saavad teatud kohta suunatud palverännakud alguse paigaga seotud ilmutusest, unenäost vmt. Kui midagi taolist on sündinud ning kiriku kõrvu jõudnud, hakkab kirik seda kriitilise analüüsimeetodi abil uurima. Uurimisviis põhineb sekulaarsel filosoofilisel traditsioonil ning pole väga erinev teaduslikust metoodikast. Lähtutakse oletusest, et Jumal on olemas ja ta võib teaduslikele seadustele vahele sekkuda, põhjustades sündmusi, mille jõud ületab loomulike põhjuste jõu. Varasemale tuginedes võib korrata ristiusule omast uskumust, et Jumal on sekkunud minevikus ja võib seda tingimusteta teha ka tulevikus. Teisest küljest tunnistab kirik üleloomulikku põhjust ametliku selgitusena ainult juhul, kui kõiki võimalikke versioone on juba proovitud ning kõik viitab kirikule (Turner 1978: 173). 36

37 Sellest johtuvalt on kõigi palverännakute aluseks usk, et jumalik jõud osaleb nähtaval moel meie elu juhtimises (Soós 1996: 5). Kui see doktriin unustatakse, nagu tehti sajandil protestantismi levides, kaovad ka palverännakud (Soós 1996: 5). Jääb mulje, et keskaajal käsitleti ilmutusi kui harvaesinevat inimloomuse joont. Paljudel juhtudel ei hakanud oluliste keskaegsete keskustega seotud ilmutused ringlema enne, kui aastaid hiljem olid sinna välja kujunenud palverännakud. Tänapäevased Maarja palverännakud algavad üsna ilmselt kaasaegsetest ilmutustest või teistest visioonidest, mille puhul viib kirik läbi põhjaliku küsitluse. Küsitluse ja skeptitsismi retoorika kujunes välja 19. sajandi keskel, tähendades teaduslikku reaalsust. W. H. Audeni kohaselt peab ratsionaalse tööstuse, bürokraatia ja iga tehnilise saavutuse kultuse ajastul eksisteerima paralleelselt sellega pürgimus irratsionaalse, imelise, mittetehnilise suunas. Iga struktuuri jaoks on olemas antistruktuur. Selle näiteks on mitteratsionaalsed tulemused: stagnatsiooniperiood, töötus, madal palk, monopolid, totalitaarsus, sõda jmt. Need põhjused suurendavad ängistustunnet. Sellises õhkkonnas on loomulik, et pöördutakse abi ja nõu saamiseks taas Theotokose kui Jumala ema ning inimkonna vaimse ema poole. (viidatud Turner 1978: 174 järgi) Palverännakute sotsiaalne ja ühiskondlik külg ajaloos ning tänapäeval Tegelikult muutsid tavalised palverändurid pühakohad suurteks keskusteks. Pühakohta tuli terve teedevõrgustik, nn palverändurite teed, nende ääres teeäärsed pühakohad ja muud teeäärsed peatuskohad (palvetuskabelid). Tekkisid ka külalistemajad, kõrtsid. J.J. Jusserand (English Wayfaring Life in the Middle Ages, 1891: ) kirjeldab, et palverändurite seltskond oli väga kirju. Kuigi enamuses olid nad ausad ja pühendunud, esines ka erandeid (1891, viidatud Turner 1978: järgi). Sama kehtib tänapäeval. Tiina Sepp räägib, kuidas Santiago de Compostela teel liikuvat igasuguseid palverändureid nii neid, kes odavaid, palveränduritele mõeldud öömaju ausail kavatsusil kasutavad, kui ka neid, kes polegi tegelikult palverännakul, vaid turistina neis hea hinna tõttu peatuvad (Sepp 2007: 19) aastal väitis palverändur Walter Starkie Compostela teel, et keskajal oli palveränduritele tee ääres 37

38 niisama palju pühakohti kui bordelle. Järjest rohkem hakkas tekkima kriitikat, mis läks eriti valjuks reformatsiooni ajal. Seetõttu võib pidada sündmuste loogiliseks käiguks, et protestantlik kriitika jõudis praktiliselt pildirüüste soovituseni. (Turner 1978: ) Võrdlusena islamimaailma palverännakukultuurist tuleb ütelda, et kõrgkeskajal tähendas palverännak rahvuslikesse ja rahvusvahelistesse pühakohtadesse kristlusele sama palju kui hajj teoloogiliselt islami jaoks (Faroqhi 1990: 1). Bernard Lewis kirjeldab Encyclopedia of Islam (1966) nimelises teoses palverännakuvajadust järgnevalt: Palverännakuvajadus on tingitud usunõuetest, mis tugevdavad valitsuse ja kaubanduse nõudeid et aidata säilitada töötavat suhtlemisvõrgustikku kaugete islamimaade vahel; palverännakukogemus sünnitab reisikirjandust, tuues infot kaugete paikade kohta ja tugevdab teadmist suurema rühma osaks olemisest (Turner 1978: 188). Kaubanduse ja sotsiaal-poliitilise suhtlemise tähtsust on rõhutanud ka Suraiya Faroqhi, kirjeldades islami palverännakuid ottomanide impeeriumi ajal (Faroqhi 1990: 2 3, ). Seda teadlikkust tõstab ühisrituaalides ja tseremooniates osalemine Mecca ja Medina palverännakutes ja kaugete maade muslimist kaaslastega sündiv communitas. Suurte inimrühmade füüsiline mobiilsus hõlmab sotsiaalse ja kultuurilise mobiilsuse mõõdet ning aitab kaasa institutsioonide sarnasele arengule. Islamimaailmas suheldakse paljudes erinevates keeltes, puudub ühtne keel nagu kristlastel ladina keel. Nende ühiskonna üheks tugevamaks, tõenäoliselt kõige tähtsamaks kultuurilise ühtsuse ja sotsiaalse mobiilsuse faktoriks on ja oli palverännak. (Turner 1978: 188) Kristlikud palverännakud saavad alguse juudi usust, millelt on palju üle võetud (Soós 1996: 5). Palverännakut kui patukahetsuse vormi tunti juba keldi ja anglo-sakside mungaajastul ning selle tõid mandrile iiri mungad (Soós 1996: 32). Erinevalt varasematest kristlikest palverännakutest olid keskaegsed palverännakud need, mida võis läbi teha nii palju kordi, kui isik oli pattu teinud. Kui kristlus üle Rooma Keisririigi piiride laienes, hakati palverännakule tulema ka pattudega, mida enne poldud peetud palverännaku ja lunastuse väärilisteks, nt röövimine, mõrv, verevalamine, vägivallatsemine, veresugulusabielud (Soós 1996: 31). Seetõttu on igati loomulik, et keskajal muutus palverännak üldiseks karistusvormiks, Madalmaades lausa tsiviilkaristusvormiks (Turner 1978: 195). 38

39 Patukahetsuspalverännaku kontseptuaalne ja institutsionaalne struktureerimine viis kõrgkeskaegses vormis palverännaku aga oodatud hukule, kuna ta ei esindanud enam communitast, see tähendab sotsiaalset antistruktuuri. Palverännak muutus omavahelises seoses toimivate feodaalriikide ja kiriklike institutsioonide sotsiaalse struktuuri osaks ning rännaku funktsiooniks sai süsteemi säilitamine. Kuna nii kiriku- kui ka poliitiline võim palverännakuid kaitses, muutusid nad ülemaailmseks ja populaarseks. (Turner 1978: ) Tänapäeval on massimeedia William Christiani arvates murdnud igasugused piirid, industrialiseerimine on põhjustanud tööliste rännet (1972, viidatud Turner 1978: 207 järgi). Mitte-katoliiklikud eluskeemid on laiemalt levinud kui varasemal ajal, elustandardi tõus on teinud inimesed laisaks ega viitsita enam sellist katsumust nagu palverännak ette võtta. Katoliku kiriku sisesed liikumised nagu Catholic Action ja Vatikani Teine kirikukogu on rõhutanud katoliiklike communitaste tiheda kontakti vajadust muu maailma ideede ja elustiilidega (Turner 1978: 207). Seetõttu on kohalikud pühakud oma tähtsust kaotamas. Rahvuslikud ja rahvusvahelised pühakud on aga endiselt väga populaarsed (Turner 1978: 207). Varasem kirjandus aitas palveränduril leida endale sobiva pühakoha (Neitsi juhatusel), sest keskaja lõpust olid pühakud hakanud konkreetsetele haigustele spetsialiseeruma (Soós 1996: 24), kaasaegsete trükiste sõnum on üldine: kutse kogu inimkonnale kahetseda ja saada päästetud (Turner 1978:209). Neitsi sõnumit edastatakse madalamale keskklassile huvi pakkuval moel ja suuremate maailmapattude hulgas loendatakse nii suurt äritegevust kui ka rahvusvahelist sotsialismi (Turner 1978:209). Eriti aldis Maarja-kultuse tekkele oli Napoleoni-järgne Prantsusmaa vaese tööliskonna ja rikastuva kodanikkonnaga, tööstuse ja bürokraatia kasvuga. Maarjanägemusi tekkis hulgaliselt: La Salette (1846), Lourdes (1858), Pontmain (1871), Pellevoisin (1876) (Turner 1978: 212). Lourdes on koht, kus elab edasi communitas. Palverändurite arv aastatega tõuseb. Antakse välja nädalalehte, töötavad mitmed erinevad asutused, näiteks kohvikud. Sotsiaalne miljöö rõõmus lihtsus kui communitase sümbol on säilinud (Turner 1978: 213). 39

40 Kaasajal on marianismist tulnud kristlikus traditsioonis suur pildikasutaja, isegi pildiarmastaja, samal ajal kui marianismivastased on kõige hullema pildirüüste esindajad. See küsimus eristab tõenäoliselt kõige selgemalt katoliiklasi protestantidest. Öeldakse, et ikonoklasmi tõttu jõudis Lääne kultuur uude ajajärku, moodsasse aega, mil liminoidsed žanrid liikusid kunsti ja kirjandusse (Turner 1978: 236). Postindustriaalsed palverännakud ja ka uuesti ellu ärganud ning moderniseeritud palverännakud on kõik vabatahtliku iseloomuga. Nad esindavad communitast, olles peamised meie aja sotsiaalsed protsessid (Turner 1978: 236). Tänapäeva modernses ühiskonnas, kus külaühiskond ja küladevaheline suhtlemine on tahaplaanile jäänud, on kaasaegsed palverännakud tihedalt seotud turismiga. See on reis rahvuslikku või rahvusvahelisse pühakohta. Nii üksikreisijate kui ka gruppide jaoks on matk kaugesse kohta seotud sügavaimate, aksiomaatiliste väärtustega, kuna reisija tunneb end kultuurilise universaalina (Turner 1978: 241). Vaatamata rahvahulgale jääb ta siiski indiviidiks, reisides sageli incognito (Gothóni 1993: 113) ning elades läbi oma isiklikku palverännakut. Csíksomlyósse igal kevadel suunduvad kümned ja sajad tuhanded ungarlased tunnetavad end osana ungari kultuurist. Kui reis pole aga religioosselt määratletud või sellele ei julgusta religioon, võtab palverännak sageli teise kuju aastal tähistas USA oma 200. aastapäeva. Tohutud turistide hulgad külastasid sel aastal riigi ajaloo seisukohast olulisi kohti. Igal aastal külastavad miljonid Yellowstone i rahvusparki. Peamiselt küll puhkamiseesmärgil, kuid osaliselt ka seetõttu, et oma armastust maa ja riigi vastu värskendada, nagu ütlevad sekulaarsed laulud ehk psalmid, näiteks America is Beautiful (Turner 1978: 241). Palverännak võib võtta ka poliitilise vormi. Väidet iseloomustavad miljonid venelased, kes igal aastal Lenini mausoleumi külastavad. Samuti võib palverännakuiks pidada popkultuuri ilminguna täheldatavat kuulsuste haudade külastamist Marilyn Monroe, Elvis Presley ja mitmed teised. Ameerika äratajate laagrimiitingud on vastupidine näide, mille puhul jutlustaja isik tuleb ise kohale kuhugi asula lähedusse põllule loodud laagrisse sõnumit tooma, inimesi ravima ja püha sõna tooma (Turner 1978: 242). 40

41 2.2. Palverännakute kultuur ungarlaste seisukohast Ajalooline ülevaade Keskaegses Euroopas järjest populaarsust võitnud pühakute kultuse nähtus tegi kuulsaks ka Árpadite dünastia pühakud, kelle tuntust aitasid levitada palverändurid (Barna 2001: 19). Nende kaudu jõudis Ungari kiriklik ning kuninglik kultuur kogu Euroopa teadvusse. Näitena nende laiast levikust võib nimetada üht tuntumat Árpadite kuningakoja pühakutest, püha Eliisabetti (tuntud ka Thüringeni Eliisabeti nime all), keda on kujutatud Tallinna Püha Vaimu kiriku peaaltaril, mis telliti 15. sajandi lõpus Lüübeki meistrilt, Bernt Notkelt. Keskaegse Ungari üks tähtsamatest palverännakue sihtkohtadest, kust läks läbi ka püha Istváni loodud palverändurite tee Rooma ja Jeruusalemma (Gyıri kaudu Lõuna- Ungarisse), oli Székesfehérvár. Linnas külastati püha Istváni hauda, kelle kuulsus ulatas üle Euroopa. (Soós 1996: 13) Nagu eelpool mainitud, oli Püha István kui Ungari riigi looja ja rahva ristiusustaja see, kes enne surma usaldas riigi neitsi Maarja kätesse. Sellele faktile viitavad ungarlased tänaseni ning toovad seda põhjuseks, miks on ungari rahvas niivõrd neitsi Maarja kultuse keskseks rahvaks jäänud. Nagu eelpool kirjeldatud, tekkis keskaegses Euroopas hulgaliselt pühakohti, mille pühaduse keskmes polnud enam reliikvia, vaid mõni imettegev pilt või skulptuur. Enamasti kujutasid nad neitsi Maarjat, näiteks Aachenis, Einsiedelnis, Mainzis, Mariazellis, Altöttingis, Loretos, Czestochowas (Barna 2001: 19). Itaalias leidub tänase päevani pea igas kirikus üks elusuuruses Maarja kuju (Verebélyi 2006). Algul levisid ida, hiljem võtsid need üle lääne kiriku stiilis pildid. Sealjuures oli Maarja kultuse levitamisel oluline osa palverändurite kõrval ka ordudel, eriti tsistertslastel, frantsiskaanidel, piaristidel ning teatud määral ka jesuiitidel. (Barna 2001: 19) Reformatsiooni tulemusel lõppesid aga palverännakud pea täielikult. Rooma arhiivides on 16. sajandist säilinud üleskirjutusi vaid üksikuist ungari palverändureist, mille osaline põhjus reformatsiooni kõrval oli kindlasti ka riigi keeruline poliitiline olukord (Soós 1996: 36). Protestantismi tulekuga muutub 16. sajandil protsenti 41

42 Ungari elanikkonnast protestantideks (Barna 2004: 146). Ungaris jäid alles vaid üksikud katoliiklaste saarekesed, põhiliselt Transilvaanias, kuid rännakutest praktiliselt rääkida ei saanud. Reformatsioon ründas Maarja kultust, mis ohuolukorras hakkas hoopis tugevnema. Maarja muutus ottomanide-vastase võitluse sümboliks, mida toetav stseen leiti ka pühakirjast Ilmutusraamatus on kirjeldus Maarjast, kes tallab poolkuud maha (Barna 2001: 72). Suurele pühapiltide vastasusele ja muudatusmeelsusele järgnes 16. sajandi teisel poolel vastureformatsioon. Selle peamisteks korraldajateks olid jesuiidid, kuid aktiivsed olid ka teised katoliku ordud, nt frantsiskaanide erinevad harud, mh Csíksomlyós (Barna 2001: 74), Kesk- ja Lõuna-Euroopas taastasid katoliku kiriku positsiooni ühiskonnas piaristid. Selle tulemusel hakkasid 17. sajandil palverännakud Maarja pühakohtadesse aegamisi taastuma. Vastureformatsioon viis katoliikluse tugevnemiseni Ungaris. Kujunes välja arvamus, et sarnaselt juutidele on ka ungarlased ja poolakad väljavalitud rahvas islamiusu vastu võitlemisel. Lisaks vastureformatsioonile tugevdas ottomanide-vastasus Maarja kultust. Kuulsust hakkasid saavutama kohaliku tähtsusega kultuskohad, kuna ei olnud võimalik kaugele rännata. Pärast ottomanide impeeriumi lahkumist muutusid piirialad idas ja lõunas taas katoliiklikuks, kuid samas tekkis seal paljurahvuseline elanikkond (Barna 2001: 26 27). Alles 18. sajandi lõpu kohta võib öelda, et katoliiklased on selleks ajaks Ungaris taas enamuse saavutanud (Barna 2004: 146) sajandi kiire taastumise järel kannatas palverännakute kultuur valgustusaja saabudes taas languse käes. Sola ratio, puhta mõistuse ajajärgul astusid Austria-Ungari territooriumil ka paljud preestrid ja peapiiskopid palverännakute vastu välja, isegi teatud pühakohti hävitades. Selleni viis Joseph II kirikuelupoliitika, mida olid alustanud Karl IV ja Maria Theresia, eesmärgiga kirik tugeva riigi kontrolli alla saada. Palverännakute säilimisele andis kõige traagilisema löögi nende keelustamine, millele rahvas küll tugevalt vastu hakkas. Endine olukord taastus alles 19. sajandi esimesel kolmandikul (Barna 2001: 21 23). Siiski peab möönma, et alates 18. sajandist jäid palverännakud Ungaris maarahva pärusmaale, aadel ja kirikutegelased neil enam ei osalenud (Barna 2001: 47). See jäi rahva omaalgatuslikuks tegevuseks ja on seda tänini. 42

43 aastatel, kui monarhid keelasid Ungaris välismaised palverännakud, suleti ka ordud, mistõttu hävis palju kirikule kingitud annetuspilte ja reliikviaid. Sekulariseerimine tugevdas aga oma praktilise külje pealt palverännakukultuuri, näiteks mõjus nähtusele soosivalt trükikodade teke, kus trükiti usulisi materjale (Barna 201: 83 85). Ka Csíksomlyós avati trükikoda, arenema hakkas kooliharidus ning üldine kultuurielu (nt barokiaegsed kooliõpetajate kirjutatud ja õpilaste esitatud miraaklid), mille kandvaks jõuks oli klooster ning mungad, kes ka sekulariseerimise ajal suutsid teatud määral siiski sealset elu arendada. Lisaks reformatsioonile on Ungari alad ajaloo jooksul veel mitmeid usulisi mõjutusi saanud. Eraldi nähtusena tuleb käsitleda saksa kultuuri kolimist itta Kesk-Euroopa keskja uusaja loos, kui saksa kultuur, religioon ja pühaesemed levisid Balti riikide, Poola ja Ungari territooriumile. Jesuiidid tõid omalt poolt 16. sajandil Ida-Euroopasse kreeka katoliikluse (Taga-Karpaatia, Ida-Poola, osa Valgevenest) (Barna 2001: 27). Ida kirik levis lääne suunas Rumeenia riigi laienemisega pärast I maailmasõda. Esialgu saavutati poliitilise ja sõjaväelise võimu abil rahvuslikul ja keelelisel tasandil domineerimine. Hiljem, pärast II maailmasõda, ründas riigivõim halastamatult kõiki lääne kiriku konfessioone. Kannatasid nii protestandid, katoliiklased kui ka kreekakatolikud, viimaste eksistents Rumeenias praktiliselt lõpetati. (Barna 2001: 28) Rääkides Kesk-Euroopa suurematest palverännaku sihtpunktidest, võib välja tuua kolm, mis on saavutanud rahvusvahelise tähtsuse: Mariazell Austrias, Czestochowa Poolas ning Máriapócs Ida-Ungaris (Barna 2001: 31). Ungarlaste enda rahvuslikuks pühakohaks pärast korramuutust on kujunenud Mariazelli järel Csíksomlyó. Lisaks mainitud kohtadele on veel mitmeid üldrahvalikult tuntud ja armastatud palverännakukohti ning veel mõningaid lokaalsema tähendusega sihtpunkte, kuigi viimaste roll on transpordi edenedes ja liikumisvõimaluste suurenedes järjest vähenenud. Ungarlaste kodusele religioossele praktikale on aga suure mõjuga 19. sajandil olnud neitsi Maarja ilmutused Prantsusmaal, La Salette is ja Lourdes is (1858), samuti Fatima ilmutus Portugalis (1917). Eriti palju kõneldi ning käsitleti Lourdes i juhtumeid. (Barna 2001: 24) Kirikutesse tekkisid Lourdes i Maarja altarid, Lourdes i endasse võeti ette pikki palverännakuid. Samuti on ammusest ajast väga populaarne Loreto Maarja 43

44 külastamine (Barna 2001: 102). Selle põhjuseks võib olla osaliselt legend sellest, kuidas inglid viisid paganate kätte jäänud Naatsareti Püha Maja kõigepealt Tersattosse (Trast, kunagine Ungari, praegune Horvaatia) (1291) ja sealt edasi Loretosse (1294). Loreto Maarjale pühendatud altareid ja kabeleid leidub üle Ungari. Loreto Maarja tulek ungari kultuuri aitas kaasa Püha Istváni ajast pärineva Regnum Marianum i mõiste tugevnemisele. Ta on tänaseni rahva seas olulisel kohal (Barna 2001: 118). Csíksomlyós asub Kis-Somlyó mäe tipus olevas Salvatori kabelis Loreto Maarja kõrvalaltar. Kõneldes ungari palverännakute kultuurist, ei saa rääkimata jätta katoliku kiriku juubeliaastatest, mis on traditsioonile suurt mõju avaldanud aastal kuulutas Rooma paavst esimest korda välja Rooma juubeliaasta, mille all tuleb mõista püha aastat (Barna 2001: 88 89). Juubeliaasta tähendas kõigi pattude andeksandmise aastat täielikku lunastust. Kes sel aastal palverännakule läks ja annetuse tegi, sai kõik oma patud andeks. Hiljem hakkasid paavstid neid regulaarselt välja kuulutama. See suurendas oluliselt palverändurite arvu antud sihtkohta. Muuhulgas kümnekordistus juubeliaastate tõttu 14. sajandil Rooma palverändurite arv (Barna 2001: 88 89). Ungarist käisid Roomas palverännakutel isegi ametlikud delegatsioonid: kuningad, piiskopid ja teised kõrged ühiskonnategelased oma saatjaskonnaga. Alates 14. sajandi algusest käisid Roomas ka sundpalverändurid, kellele palverännak oli karistusena peale surutud. (Barna 2001: 90). Sihtkohtadeks ei olnud mitte ainult Rooma ja suuremad katoliikluse keskused, vaid näiteks Csíksomlyó kohta mainitult kuulutas paavst Eugenius IV aastal pattude andeksandmise lausa seitsmeks aastaks kõigile, kes kirikut külastavad ning selle taastamiseks annetuse teevad. Nagu eelpool toodud, langes sajandil ungarlaste palverännakutel käimine, eriti kaugemates sihtkohtades, tõusma hakkas see taas 18. sajandil, kuid nähtus ei saavutanud enam keskaegset taset. Peamiseks languse põhjuseks oli protestantluse tulek (Barna 2001: 91). Alles alates aastast on Rooma juubeliaastate palverännakutel osalenud taas järjest rohkem ungarlasi. 44

45 Neitsi Maarja, imed, kingitused ja muu religioosne käitumine Ungari usulises kontekstis Kõige rohkem räägivad palverännakukultuurist ülestähendatud imelised paranemised (Barna 2001: 77), mille kohta on Ungari kirikute ja kloostrite arhiivides siiani hulgaliselt andmeid (mh ka Csíksomlyós). Enim üleskirjutusi on sajandist. Erinevaid ajastuid vaadeldes jääb Ungari palverännakute ajaloos silma 17. sajandi lõpust 19. sajandi keskpaigani väldanud barokk. Enim kultuskohti on Ungari ajaloos tekkinud 18. sajandil, millest valdav osa on pühendatud neitsi Maarjale (Soós 1996: 51). Kui keskajal rännati pühakute haudade ja reliikviate juurde, siis baroki ajal neitsi Maarja kujude ja piltide juurde (Soós 1996: 51). Antud ajajärgul moodustavad suurema osa palverännakutest nn tänupalverännakud, mille kõrval esineb ka palvepalverännakuid, kuid kaovad kohustuslikud palverännakud, millele sai varemalt viidatud. Kuna Csíksomlyó kui palverännakukoht kujunes välja reformatsiooni ajal ning järel, pole sinna kunagi kohustuslikke palverännakuid teadaolevalt koraldatud. Baroki ajal tekivad aga uue nähtusena rühmas liikuvad palverändurid (Barna 2001: 77), kes hakkavad kogukonniti (nt külad) suuremate pühade ajal palverännaku sihtkohtadesse saabuma. Csíksomlyósse jõuavad hiljemalt sel ajal esimesed moldva csángóde rühmad. Barokiajastul, pühakutekultuse suurenemisega, mis segunes palverännakukultuuriga, tähtsustus ka Maarja kultus, samuti rahvuslike ja kohalike pühakute, püha kolmainsuse, Nepomuki jt pühakute kultus. Tekkis juurde palju uusi usulisi institutsioone, samuti tekkisid kodused altarinurgad, pühasenurgad. Palverännakutele on omane nn tõotus- ehk votiivkingituste toomine kirikusse, mida võib pidada omamoodi ohvriandideks. Suure osa on neist kahjuks küll valgustusaja absolutistid hävitanud. Juba loodusrahvastelt on teada erinevaid ohvriande. 5. sajandist on andmeid hõbe- ja kuldkehaosade annetamisest (Barna 2001: 218). Nende õitseaeg saabus aga barokis (Barna 2001: 218). Sageli ohverdati eelmise eluetapi sümboleid riided, mängud, pruudipärg, vajadusele või ohule viitavaid esemeid relvad, orjakett, hõbe-, kuldristid, -südamed. Lemmikohvriesemeteks olid nõnda nimetatud identifitseeritavad esemed, mis imiteerisid haiget kehaosa. 45

46 Esemeliste ohvrite ja andide toomise komme pärineb Ungaris ilmselt riiki kolinud sakslastelt 18. sajandist, kes nendega ka kaubitsesid (Barna 2001: ). Levisid vahast, väärismetallist, puust naiste patsid, pruudipärjad, raha, inimkujulised vahakujud, loomade kehaosad. Teateid on ka kuldsüdametest, küünalde viimisest. Sümegis visati vahakujud altari taha ning nende peale loobiti raha (Barna 2001: ). Csíksomlyós on kooriosa kõrval mitusada väärismetallist ohverdust säilinud. Csiklóváris esinevad hõbeohvrid: silmad, südamed, jalad, hambad, hobused. Kui vahaohvreid polnud enam kuhugi panna, hakkasid kirikuisad neist küünlaid valama, mis pidid haiget tervendama; hiljem hakati kohe küünlaid kinkima, väärismetallist ohvrite asemel aga ehteid (Barna 2001: ). Kõige rohkem on olnud vahaohvreid, mida valmistasid piparkoogi- ja nukumeistrid. Sümboolsete ohvrikujunditena olid kasutusel emakonn (toodi alakehavalude, vähihaiguse, sünnituse puhul), hambarida (hambavalu korral), käsivars (käe-, sõrmevalu puhul). Ohvrid asetati peaaltari trepile või altarile. 20. sajandil tulid juba kasutusele küünlad. (Barna 2001: ) Máriagyődis käidi 20. sajandi algul ohvriga kolm ringi põlvili ümber altari või kiriku. Samu ohvreid müüdi ka mitu korda. Suuremal Máriapócsi pühal toodi kirikule vahast ohvrit, millest osteti tagasi aastatel selline kaubitsemine keelustati. (Barna 2001: ) Omapärase nähtusena peab mainima 19. sajandi alguseni tavaks olnud enesepiitsutamist, mille kohta Csíksomlyós on teateid veel 19. sajandi teisest poolest (Barna 2001: 78). Kohtades, kus on püha kaev või allikas, oli tavaks esmakordsel palverännakul käijaid ristida. Isiku, kes pühakohta esimest korda külastas, ristis välja valitud ristivanem. Palvet hakata ristiemaks või ristiisaks ei sobinud tagasi lükata. Riitust peeti puhastumise sümboliks, sest ristimise ajal liideti isik sümboolselt palverännakuga. Palverännakuristimine lõi kahe isiku vahele kunstliku suguluse suhte. Palverändurite ristilapsed ja ristivanemad pidid osalema teineteise elu pöördehetkedel: pulmas, matustel. Teatud kohtades kehtis omavaheline abielukeeld, nagu pärissuguluse puhul. Ristimist käsitleti kui uuestisündi. Võimalik, et komme tekkis sajandil, kui preestreid oli vähe (Barna 2001: ). Traditsioon on elavaim olnud Máriaradnas, 46

47 kust siiani on andmeid ainult ungarlaste ristimise kohta. Radnast viisid palverändurid püha vett ka koju ja Radna jõe vees käisid nelipüha hommikuti naised ujumas. Palverändurite ristimise komme on väljaspool Ungarit Barna andmeil tuntud veel vaid Mariacellis (Barna 2001: ). Samuti on seda teada ka Bisztricest, Horvaatias (Barna 2001: ). Sarnast ristimist võib täheldada aga ka Hispaania kultuuris. Palverändurite ristimise komme on tänaseni Ungaris säilinud. Csíksomlyós on ristimise komme hetkel elustumas ja järjest tugevnemas. Kiriku lähedusse on looduslike mineraalveeallikate ümber kaunis rahvuslikus stiilis ristimis- ja puhkepaviljon vabatahtlike abiga ehitatud, kust lisaks ristimisveele toob lähiümbruse elanikkond endale nii joogi- kui ka tervendavat vett. Kõneldes pühakohtadega seotud rahvalikust kombestikust, võib lisaks Csíksomlyóle tuua ungari kultuurist näitena veel paari palverännakukohta. Nii nagu Csíksomlyós, on ka Máriaradnas olnud kombeks mäe nõlvalt ravimtaimede korjamine, millest üks olevat aidanud tainast kergitada, kui seda taina kohal suitsutada (Barna 2001: 244). Välgust tabatud puu juurikalaastusid pandi valutava hamba peale (Barna 2001: 244). Nagu Csíksomlyóski, on ka seal omistatud raviomadusi veele. Maros i jõe vesi olevat lastud kirikus ära õnnistatada ning seejärel koju viidud (Barna 2001: 244). Ka püha vett viidud koju, et sellega ravitseda. Keskaegse Kesk-Euroopa suurimaks pühakohaks peetakse Mariazelli (eriti Habsburgide ajal), mille tähtsus ungarlaste jaoks tõusis alates 14. sajandist, mil kuningas Lajos Suur kinkis Mariazellile Varakambri Madonna nimelise votiivpildi, mis on 15. sajandist alates jäänud tähtsuselt teiseks pildiks Mariazellis (Barna 2001: 119). See meelitas ligi hulgaliselt ungarlastest palverändureid. Huvitavaks kombeks kujunes Mariazellis sajandil Schluckbildeni nime all tuntud kokkuvolditavate pühapiltidega kaubitsemine (Barna 2001: 119). Piltide populaarsus seisnes nende ravivates/profülaktilistes omadustes. Selleks tuli voldikuke haiguste tõrjeks alla neelata. Komme levis hiljem ka Ungarisse. Mariazell on ungarlaste jaoks alati tähtis olnud. Sotsialismiajal säilitas ta samuti ungarlaste seas populaarsuse, mille üheks märgiks oli piiskop Mindszenty Mariazelli matmine. Sotsialismiajal aitas antud sündmus tõsta Mariazelli ungari rahvusliku kommunismivastase võitluse sümboliks. Tänaseks on piiskop Mindszenty maised 47

48 jäänused üle toodud Esztergomi ning rahvuslikkuse tähendus on üle kandunud Csíksomlyóle. (Barna 2001: ) Suurem osa Ungari palverännakukohti on seotud teatud orduga, mille põhjuseks on rahvarohked kirikupühad. Sel ajal on tarvis vastu võtta tuhandeid, kümneid tuhandeid ning nendega ka tegeleda. Seda suudab paremini korraldada klooster, kus on palju preestreid ja vaimulikke. Kuna suurem osa palverännakukohti on Maarja pühakohad, on ordud ka Maarja austajad: benediktiinid, dominiiklased, tsistertslased, enamus kohtades aga frantsiskaanid. Ordud on erinevad, kuid nende kõigi ikonograafia keskmes asub teatud liiki Maarja (Barna 2001: 229) Palverännakud viimase saja aasta jooksul Trianoni rahulepingu sõlmimise järel väheneb raskendatud piiriületuskorra tõttu Ungarisse ja Ungarist välja suunatud välismaiste palverännakute hulk, kuigi mõningal määral hoiab seda arvu üleval tänapäevaste transpordivahendite (peamiselt buss ja rong) hea kättesaadavus aastatel oli pea võimatu Transilvaaniasse pääseda. Piiritagustel palverännakutel osalemist piirab siiani ka keelebarjäär, kuigi 19. sajandist alates on missadel emakeelsed osad (nt jutlus). Piiritagustel ungarlastel on palverännakukohti vähemaks jäänud. Sealt saabub rändureid ka Ungarisse vähem kui varem. Näiteks piiravad rumeenlased pühade ajaks rongiliiklust. (Barna 2001: ) Kui vastureformatsiooni ajal räägiti ungarlaste ja poolakate väljavalitusest võitlusel ottomanide vastu, siis kahe maailmasõja vahel väljendasid Kesk-Euroopa rahvad oma väljavalitust nn Lääne kaitsetornide rollis asetsemisega bolševismi vastu võitlusel (Barna 2001: 26 27). Bolševism kui mittereligioosne liikumine vastandati religioosse eluga Ungaris, Poolas jm. Kiriku staatust üritati ühiskonnas võimalikult tugevdada, et anda mõista suurest vastasseisust kahe erineva kultuuri ja elukorralduse vahel ning oma riigi staatust selle kaudu kindlustada. 48

49 Pärast II maailmasõda määras Ungaris kirikuelu poliitika. Ordud saadeti laiali, kirikukoolid riigistati aastal keelati usu väljanäitamine usuelu siiski tugevnes aasta administratiivsed muudatused viisid palverännakute kiire kadumiseni. Elavnemine algas alles aastatel. (Barna 2001: 283) Palverännakutel on tahaplaanile jäänud keha piinavad kombed. Vähesed magavad kirikus, enamus saabuvad peamissaks. Tasapisi kaovad teeloleku kombed ja laulud. Kõikjal on kasutusel ühesugune laulurepertuaar, järjest vähemaks on jäänud rahvalaule. Tähtsuse on kaotanud teeäärsed ristid, kabelid, kujud. Ainult palócite juures omavad need veel mõningast tähendust. Ohvriteks on küünlad ja raha. 20. sajandil tulid kasutusele marmorist tänutahvlid. Tõotuspilte (votiivpilte) on näha veel vaid üksikutes kohtades, nt Máriaradnas. Tähtsusetuks on muutunud palverändurite majad, öömajad, tarvis pole enam kohaliku rahva abi rändurite võõrustamisel. Side nendega on nõrgenenud. (Barna 2001: 284) Csíksomlyóle viidates sai eelpool toodud, et 20. sajandil tekkisid ka Ungaris nii öelda turistide palverännakud (Barna 2001: 92), mis viivad transpordi kättesaadavuse tõttu järjest kaugematesse sihtpunktidesse, nii neisse, mis on aegade jooksul ungarlaste jaoks tähtsuse omandanud kui ka uutesse paikadesse. 20. sajandil tekkis palverännakuturism käiakse läbi ridamisi palverännakukohti, mitte ilmtingimata enam pühadel, vaid ka tavalistel pühapäevadel. Buss viib pühakoha lähedusse, kus riietutakse ja sealt marsitakse traditsiooniliselt kohale (Barna 2001: 283). Erinevalt Austriast ja Poolast, kus on veel populaarsed jalgsipalverännakud, leidub Ungaris neid Barna arvates ehk veel vaid Nagymaros i piirkonnas (Barna 2001: 285). Raudalainen kirjeldab jalgsipalverännakuid siiski elava osana Csíksomlyót külastavate moldva csángóde kultuurist (Raudalainen). Nendega kohtusin ka mina. Samuti on elav Hispaanias, Santiago de Compostelasse viiv jalgsipalveränduritele märgistatud tee (Sepp 2007). Tänapäeva palverännakud koondavad sageli ka kunagi teatavast piirkonnast väljarännanuid (Barna 2001: 285), mille ühe ilminguna võib vaadelda II maailmasõja ja aasta revolutsiooni tõttu Läände põgenenute kodukandi ja juurtega kohtumist palverännakute käigus. Need on kui suguvõsa-kogukonna kokkutulekud. Kadunud on palverännakute ajal abielude sõlmimise komme (nn tüdrukutelaadad) (Barna 2001: 285). 20. sajandi keskel kadusid erakud ja kerjused. Palverändurid on enamasti 49

50 keskealised ja vanemad inimesed (Barna 2001: 285). Piiritagused alad aga säilitavad palverännakute ja protsessioonide abil oma ungaripärasust (Barna 2001: 285). Sarnaselt muu Euroopaga, oli varem palverännakule mineku üheks tähtsaks põhjuseks abipalve edastamine oodati kehalist ja hingelist paranemist, praegusteks põhjusteks on jäänud patukahetsus, lunastus, tänu, pühakoha ja jumalusega kontakti loomine. Tavalised palverännakule omased mittekristlikud jooned on säilinud pühakohtade, loodusjõudude ja loodusosade austamine, hauakultus, protsessioonid, ristiteed. Enamus palverännakukohti on Maarjaga seotud. Pühakoha tekkelegende jutustavad laulud, kultuse keskmesse on jäänud Maarja pilt või kuju. Siiani on olulisel kohal ime ootus. Säilinud kommetest tuleb mainida palverändurite ristimist, pühaesemete katsumist, pühadelaata, palverännaku kingituste või mälestusesemete toomise kommet. Karpaatide basseini mitmerahvuselistes piirkondades võib suhteliselt harva kohtuda ainult ühe rahva palverännakukohaga, mida eranditult (või suuremalt jaolt) ainult ühe rahva esindajad külastaksid (Barna 2001: 42). Enamasti kuuleb neis paigus mitut keelt, samuti pole haruldane, et sama paika külastavad eri konfessioonide esindajad (nt Máriapócsis kreekakatoliiklased ja roomakatoliiklased, Csíksomlyós katoliiklaste kõrval ka protestandid). 20. sajandit iseloomustabki piirkondlike eripärade märgatav vähenemine, mida ühest küljest põhjustas kindlasti ühistranspordi kättesaadavus (Barna 2001: 50). Võib täheldada, et tänapäeval pole enam kultuurilised piirid palverännakukoha tõmbeulatuse puhul määravad. Ka ortodoksid, kelle puhul on Maarja kultus tugevalt juurdunud, käivad palverännakutel Lääne-Euroopas, mille põhjuseks on tugev bütsantslik pildikultuse komme (Barna 2001: 30). Huvitaval kombel on neid viimasel ajal täheldatud isegi Csíksomlyós. Suurte usuliste muudatuste ja erinevate konfessioonide mõjutuste tõttu on Ungari ida-alad ja eriti Transilvaania tänase päevani kirju usulise ning ka rahvusliku näoga. Tänu sellele on ungarlaste seas kenasti välja kujunenud oikumeeniline maailmavaade (András 2004: 17). Kui oikumeenilisus on üldiselt aktsepteeritud nähtus ungarlaste seas, siis teatud pingeid põhjustavad rahvuslikud küsimused kes peab end rohkem ungarlaseks, kas 50

51 katoliiklane, kalvinist või keegi muu. Paavst, Johannes Paulus II palus Ungaris missat pidades ungarlasi, et ungarlased Maarja austust ja kultust isamaalisuse ja rahva ühtehoidmise huvides heas mõttes ära kasutaksid (András 2004:17). 51

52 3. Intervjuude tegemise taust, meetod ja töökäik Magistritöö allikad on kogutud välitööde käigus septembrini aastal Csíksomlyós, Transilvaanias. Allikamaterjale kogusin iseseisvalt. Esmane huvi kirikupühade traditsioonide ja tähtsuse vastu tekkis mul juba mõni aasta varem, aastal Ungaris õppides ja elades, mil massimeediakanaleid jälgides jäi sageli kõrva/silma reklaame ja kuulutusi, mis suurtele kirikupühadele huvilisi kutsusid. Protestantliku taustaga eestlasele oli sellise nähtusega kokkupuutumine midagi täiesti uut. Tekkis huvi kombega lähemalt tutvumise vastu. Tol ajal õnnestus mul näha Püha Istváni päeva protsessiooni Budapesti Püha Istváni basiilika juures, mis jättis sügava mulje. Kirikuesise platsi ja ümberkaudsed tänavad täitnud rahvahulgad, kes olid tulnud kokku selleks, et saada osa protsessioonist, kus Ungari esimese kuninga käekönti kui reliikviat rahva seas ringi kantakse, jalutada oma koguduse lipu/vimpli all pidulikes (rahva)rõivastes protsessioonirongkäigus, üheskoos laulda ja kuulata palvet ning kirikuisade pakutavast armulauast osa saada. Mõistsin, et tegemist on väga tugevate juurtega ajalukku ulatuva traditsiooniga. Sellest peale hakkasin teadlikult jälgima uudiseid ning teateid sarnaste ürituste kohta. Sain teada, et kaugematesse kohtadesse saab kirikupühadele sõita ka turismibüroo korraldatava reisi raames. Mõistsin, et protsessioonidel osalevad väga erineva tausta ja motiividega isikud, et katoliiklikud kirikupühade protsessioonid on võrreldavad luterlike jõuludega, mil kirikud täituvad justkui iseenesest, sest erinevatel põhjustel on üksikud kirikuaasta sündmused suurematele rahvahulkadele tähenduslikumad kui paljud teised. Erinevus nende kahe konfessiooni pühade vahel seisneb muuhulgas selles, et kui luterlaste jaoks on kõige tähtsamad pühad aastas jõulud, millele järgnevad märgatavalt vähemtähtsad ülestõusmispühad ning tagasihoidlikult ka nelipühad, siis katoliiklased tähistavad lisaks Kristuse sünnile ja ülestõusmisele ka suure pidulikkusega mitmeid muid kirikuaasta tähtpäevi, paljuski sõltuvalt kohale omasest traditsioonist. Kindlasti tähistatakse nelipühasid, ent nende kõrval ka erinevaid pühakutepäevi (vastava kiriku 52

53 kaitsepühaku päeva), tihedalt Maarja kultusega seotud Ungaris ka paljusid maarjapäevi. Ja tähtpäevi võib olla muidki. Ungari katoliiklikku kultuuri otsustasin uurida Transilvaanias kui siiani väga elava rahvakultuuriga piirkonnas. Pärast selle valiku tegemist jõudsin loomulikku teed pidi Csíksomlyóni, sest székely de maa oli reformatsiooni ajal ainuke, kus katoliiklus Transilvaanias säilis, mistõttu võib seda pidada Transilvaania katoliikluse kantsiks. Selle keskmes aga asub Csíksomlyó frantsiskaanide klooster koos oma sajandeid tuntud Maarja kujuga, mis on usklikke lähedalt ja kaugelt kutsunud aastasadu sinna rändama. Kuna soovisin uurida elavat kultuuri, tundus Csíksomlyó igati loomulik valik. Eelnevalt oli välja selgitatud sügisene sobivaim aeg informantidega kohtumiseks. 8. septembril toimus Csíksomlyó frantsiskaanide kirikus iga-aastane ussimaarjapäeva (Maarja sünnipäeva) protsessioon. Kuigi kevadisel, nelipühade protsessioonil on kordades rohkem osalisi ( ), langes valik sügisese kirikupüha kasuks osaliselt reisi kergema korraldamisvõimaluse tõttu (lihtsam öömaja leida, bussipileteid saada), teisalt ka seetõttu, et mu õppestipendium Debreceni ülikooli jäi aasta sügissemestrile. Kohapeal selgus, et valik sügisese protsessiooni kasuks osutus väga mõistlikuks, kuna osalejaga búcsúl oli lihtne leida kohta, kus informante intervjueerida, neil oli enamalt jaolt aega vestelda, õhkkond oli rahulik ja allikmaterjalide kogumiseks soodus. Intervjuude tegemiseks kasutasin kirikuesist parki, kus pühale saabunud jalga puhkasid, einestasid, omavahel juttu vestsid, aega parajaks tegid. Ilusa ilma tõttu täheldasin suuremat suhtlemist kokkutulnute vahel just nimelt kiriku ümber, enne ja pärast missat ning protsessiooni. Samuti leidus kolme kohalviibitud päeva jooksul pea alati pühalisi kiriku kõrval asuva välikohviku juures. Nimetatud kohad andsid suurepärase võimaluse kohaletulnutega vestlemiseks. Intervjuude tegemiseks olin varemalt peamiselt kirjanduslikest allikatest tutvunud paiga ajalooga, kuulnud suulistest allikatest Maarja kuju ning eriliste kirikupühade kommete olemusest, samuti näinud telekanalitel kevadel reklaame, mis kutsusid nelipühade protsessioonil osalema. Intervjuud toimusid osalusvaatluse vormis. Kolme päeva jooksul kohal viibides jälgisin kirikupüha algusest lõpuni. Juba reedel oli märgata pühaliste saabumist, 53

54 laupäevahommikuseks missaks oli kirikuesine rahvast täis. Missasid jälgiti nii kiriku sees kui ka kirikuesisel platsil, sest kõik poleks lihtsalt sisse ära mahtunud. Sees räägitav kanti valjuhäälditest üle hoovi peale. Armulauda jagati nii sees kui ka väljas. Missade vahel moodustus katkematu järjekord Maarja kuju juurde minejatest. Kannatlikult oodati, sageli käes taskurätt, kuni eelmine pühaline oma suhtluse Maarjaga lõpetas, et siis ise oma maailm talle avada. Laupäeva pärastlõunal-õhtupoolikul ummistasid aga kirikuümbruse vankritel kohalesõidutatud rahvariietes pruutpaarid oma saatjaskonnaga. Lühikese vahega sõlmiti mitu abielu. Csíksomlyó frantsiskaanide kiriku valivat eelistatult paljud ümbruskonna noored oma kooselu sõlmimise kohaks, kuigi ümbruskonnas on veel mitmeid suursuguseid pühakodasid. Öösiti lauldi ja palvetati kirikus hommikuni. Lauljaks oli kohaletulnud rahvas. Nende seas oli eeslauljaid, kes mõninga aja tagant üksteist vahetasid. Laulud olid suuremalt jaolt osa roosipärjast, mida abistas roosikrants. Oli neid, kes hoolitsesid selle eest, et oma pere öö läbi esindatud oleks, jagades öö vahetusteks. Õhtul oli rohkem lastega emasid, neile järgnesid isad ja vanaemad-vanaisad. Hommikusel missal olid taas kõik kohal. Hommikul toimus mitu missat, kuid tähtsaim neist oli kella kümnene. Siis oli osalejaid enim. Pühapäevahommikuse missa lõppedes õnnistati neli munka preestriseisusesse. Kohaletulnutele avanes võimalus sellest haruldasest sündmusest osa saada. Pärast pühapäevahommikusi missasid ja preestrikspühitsemist hakkasid kohaletulnud tasapisi lahkuma. Õhtupoolikuks olid jäänud veel vaid vähesed, needki peamiselt kohalikud vanainimesed, kes toredat sündmust viimase hetkeni jälgida soovisid. Vestlused võimalike informantidega valmistasin ette loetu ja kuuldu põhjal. Olin endale valmis kirjutanud intervjuu üldise ülesehituse, küsimused, mida võimalusel küsin, ent samas jätsin vabad käed ka informandile vestlust temale sobivas suunas pöörata. Viimane osutuski vajalikuks, kuna küsimused puudutasid nende isiklikku suhet Maarja kultusesse, mis paljudel juhtudel võis intervjueeritavale tundlikku teemat tähendada, mida võõraga jagada ei tahetud. Sellest johtuvalt pöörasin küsitlemisel tähelepanu informandi olekule, suhtumisele tekitatud olukorda. Keegi neist polnud saanud ettevalmistusaega, kõigile tuli küsitlus ootamatult. Pidi olema väga ettevaatlik ning tähelepanelik, et mitte küsitlemisega ummikusse joosta. Oli neid, kes ära kohkusid ning üritasid võimalikult kiiresti 54

55 ebamugavast küsitlejast vabaneda (noored) või kellel polnud aega. Õnneks suutsin siiski rahvahulgast suuremalt jaolt avatud, rõõmsameelsed suhtlejad leida, kes hea meelega oma kogemusi ja maailmavaadet minuga jagasid. Küsitlustulemuste mitmekesistamise seisukohast ei peljanud ma aga ka esimese rühma esindejatega, nn tõrksamate informantidega katsetamast. Lisaks moodustasid kolmanda rühma nii öelda eriti jutukad informandid (nt kohvikupidaja). Püüdsin teadlikult jälgida, et esindatud oleksid kõik kolm rühma, sest napisõnalisemad võisid sisu poolest sageli sama palju ütelda kui jutukad informandid. Erilist huvi pakkus mulle Maarja kultus, usk Maarja abistavasse vahendusväesse, mistõttu küsitluse üks osa puudutaski Maarja temaatikat. Valmistasin küsimused ette imetegude seisukohast, suunates vestlust üldisest plaanist isiklikule. Sissejuhatavad küsimused suunasid informandi mõtted üldisele tasandile, kas nad üldse teavad näiteid Maarja kujuga seotud imelugude kohta ja mida nad teavad. Järgnevad küsimused jõudsid küsitletava endani, tema lähedasteni, st tänapäeva. Kas lisaks sellele, et räägitakse ja teatakse minevikus juhtunud lugusid, usutakse, et ka tänapäeval peaks see olema võimalik. Kui jah, siis missugusel kujul, mil määral, kellega? Sel moel intervjuusid ette valmistades jõudsin enamustel juhtudel üsna kergesti konkreetse isiku tõekspidamisteni, maailmapildini. Samuti sain teada, mida tänapäeval veel vanast ajast räägitakse ja kui palju seda tähtsustatakse. Hiljem, põhjalikumalt kirjandusega tutvudes sain paljule kuuldule kinnitust ning leidsin ka allikaid, kust suure tõenäosusega mitmete informantide teadmised olid pärinenud või millega kokku segunenud. Intervjuude pikkus kujunes erinevaks. See sõltus nii informandi soovist rääkida, minu oskusest küsida kui ka vahel piiratud ajast vm teguritest (nt vihmahoog). Keskmine intervjuu pikkus jäi 15 ja 30 minuti vahele. Osadel juhtudel ootas informanti perekond või kaaslane läheduses, kes tahtis kiiresti edasi minna. Samas oli ka vastupidiseid juhtumeid, mil informandid kutsusid kiriku ette parki piknikule, pakkusid süüa-juua ning vestlesid mõnuga ja pikalt. Nendel juhtudel polnud harv, et tunti keskmisest rohkem huvi ka minu enda tausta ning käekäigu kohta. Kõige pikemalt õnnestus vestelda kohaliku kohvikupidajaga, kellega valmis kolme päeva jooksul mitu intervjuud. 55

56 Mitme informandi puhul istus kõrval tema kaaslane/kaaslased, kellele informant ise vahetevahel täiendavaid küsimusi esitas ning kes mõnel juhul paari sõnaga litereeritud intervjuudes ka sõna saavad. Mitte alati ei õnnestunud kaaslaste nimesid kirja saada, mistõttu esinevad nad intervjuudes juhuslikult ega ole eraldi välja toodud ka intervjuu alguses. Kõik vestlused salvestasin, kas digitaalselt või klassikalise diktofoniga harilikele helikassettidele. Esmase vahendina eelistasin kasutada digitaalset mälupulka, ent kui see täis sai ja viimasel päeval kahjuks ka rikki läks, läksin üle kassettidele. Seetõttu esineb intervjuudes ka üksikuid salvestamata jäänud lõike, mida olen tööd kirjutades taastanud mälu põhjal. Nende kohta litereeringuid ei leidu. Enamuse salvestatust olen aga litereerinud, võimalikult sõna-sõnaliselt, et anda edasi vestluse loomulikku õhustikku ja keelt. Seetõttu võib üleskirjutistest leida ka üksikuid keelelisi iseärasusi, murdesõnu, murdehääldust, mida võõrkeelena ungari keelt kõneleja suutis tekste üle kuulates tähele panna ning üles kirjutada. Ungarikeelsed litereeringud lasin ungari keelt emakeelena kõneleval isikul, kes oli abiks ka kogumisel, suuremalt jaolt üle kontrollida ning sain need tagasi mõningate parandustega. Kahekümne kahest helisalvestisest õnnestus litereerida kolmteist. Ülejäänutel esines kahjuks helidefekte, mistõttu neist kõiki enam üle kuulata ei õnnestunud. Sellegipoolest annavad hea kvaliteediga salvestiste litereeringud üsna korraliku ja ühtlase ülevaate hetkeolukorrast Csíksomlyó usulises maailmapildis ja argipäevas. 56

57 4. Välitöödel nähtu, kogetu ja kogutu 4.1. Informantide vanus, sugu, arv, üldiseloomustus Csíksomlyó palverändurite ja usupühaliste kommete vaatlusel ning osalejate küsitlemisel valmis mitmeid helisalvestisi ja tähelepanekuid. Järgnev analüüs tugineb 11 helisalvestise üleskirjutusel. Intervjuudes osales kuus naist ja seitse meest. Kõige nooremad olid 16- ja 17-aastane tüdruk ja poiss, järgnes 27-aastane ilmikvend, 43-aastane kohvikupidajanna, 52-, 74-, 76-, 77-aastane naisterahvas ning üks keskealine ja üks 77-aastane meesterahvas ning veel kolm vanemat meesterahvast. Seega olid esindatud kõik vanuserühmad teismelistest noortest elunäinud vanema generatsioonini. Suurem osa informantidest olid kesk- või vanemas eas. Nendel oli ka rohkem aega ning tahtmist rääkida. Noored kiirustasid edasi, olid ootamatust küsitlemisest veidi kohkunud, tundsid end ebamugavalt. Mida vanem oli informant, seda meelsamini ta avanes ja pikemad olid ta kirjeldused ning selgitused. Viimaste puhul pakuti sageli istet, paluti osa saama kaasavõetud lõunasöögist, anti mälestuseks kaasa väike meenegi. Vanemate intervjueeritavate maailmapildist sai seetõttu märgatavalt parema arusaama kui nooremate omast. Soolises mõttes andsid pikemaid kirjeldusi naised. 13 informandist avaldas oma nime üheksa. Neli meesterahvast ei soostunud ei oma isiku avaldamise ega avalikustamisega. Kõik informandid on intervjuude toimumise järgi numbrilises järjestuses, mille taga olev täht viitab isiku soole, täpsemad isikute tutvustused leiab lisast Vanad lood ajaloost, mida informandid tunnevad Kui mitut lugu keegi teab, kui mitu korduvad, missugused on variatsioonid? Mida käsitlevad imeloo all, kas esimesena pöörduvad nad ajalooliste lugude poole või räägivad pigem oma elu jooksul, lähedastega juhtunud lugusid? 57

58 Informantide küsitlemisel olid lähtepunktiks Maarja kujuga seotud imeteod. Kõik vestlused proovisin suunata sissejuhatavalt üldiselt tasandilt isiklikule. Sel moel üritasin jõuda suurema avatuse ning rohkema informatsioonini. Alustasin küsimustega laiemas plaanis, kas informant on kuulnud midagi Maarja kujuga seotud imetegudest. Enamasti järgnesid sellele vastused ajaloolises kontekstis, tõenäoliselt lood, mida nad olid kas kusagilt lugenud, kirikus või meedia vahendusel kuulnud või need, mis ajast-aega rahva seas on rännanud. Vanadest aegadest räägiti kõige rohkem tatarlaste rünnakutega seotud imelugusid, mida võib nimetada ka legendideks. Keegi konkreetset ajajärku ei nimetanud, kõneldi üldiselt ajaloolistest sündmustest. Lood varieerusid, mitmete puhul võis märgata segunemisi. Osmaneid (türklaste nime all) mainiti vaid paaril korral ((nr 1, N) ja (nr 9, N)). Järgnevalt lühikokkuvõte tatarlaste ning Maarja kujuga seotud lugudest, mida informandid edasi andsid ning imelisteks pidasid. 1. Kui tatarlased ründasid, nuttis Maarja kuju alati (nr 1, N). 2. Tatarlaste ja türklaste eest põgeneti kirikusse ja palvetati (nr 1, N). 3. Tatarlaste ajal maeti kuju maa alla ning see säilis ilusti (nr 2, M). 4. Tatarlased panid kiriku põlema, kuid kuju jäi tervena alles (nr 2, M). 5. Tatarlane lõi mõõgaga Maarja kuju, kuid sellele tuli ainult väike kriim (nr 2, M). Türklaste kohta räägiti järgnevaid lugusid. Mõlemate lugude variatsioon esines ka tatarlaste puhul. 1. Sõja ajal taheti kuju hävitada, kuid ei õnnestunud. Sellest ajast on kujul türklase mõõga jäljed (nr 9, N). 2. Tatarlaste ja türklaste eest põgeneti kirikusse ja palvetati (nr 1, N). Ühel korral nimetati vaenlasena Zsigmond János it, kes ründas oma väesalgaga székely i piirkonda usu reformimise küsimustes. 1. Zsigmond János i ajal viidi kuju kiriku juurest alla, kuid kuuehärjarakend ei suutnud seda vedada ning kuju tuli tagasi tuua (nr 1, N). Konkreetset vaenlast nimetamata räägiti veel mõningaid ajaloolisi lugusid. Ka nende puhul on märgata segunemist eelpool toodutega. 1. Kirikus korraga hele valgus Maarja käes olnud suvelillede kimp säras ja valgustas. Kordus hiljem veel korra (nr 1, N). 58

59 2. Kuju taheti vaenlase eest päästa ja viidi paari härjaga Hargita mäele, kuid allapoole minnes ei suutnud ka neli härga seda vedada ning kuju toodi tagasi (nr 2, M). 3. Kirik põles, kuid kuju jäi terveks (nr 4, M). 4. Maailmasõja ajal viidi kõik minema, kuid kuju jäi alles (nr 4, M). 5. Kirikus läks korra iseenesest valgeks valgustajaks oli Maarja kuju (nr 5, N, M). 6. Kui kirik põles, jäi kuju alles (nr 5, N, M). 7. Rahvas kaitses sõja ajal kirikut ning kuju jäi alles (nr 3, M). 8. Kuju ei põlenud tules ära (nr 9, N). Imelugusid, mis pole otseselt ajalooga seotud, teati samuti kõnelda. 1. Maarja kuju näol ei olevat tolmu, see ei jää sinna kinni (nr 1, N). 2. Maarja kuju nägu polevat võimalik värvida, sest ka värv ei jää sinna kinni (nr 1, N). 3. Imeline kabelite ehitamine kõrgele mäe otsa, sest kuidas küll jõuti sinna need rasked kivid kanda (nr 3, M). 4. Maarja kuju olevat korra laulnud (nr 3, M) Informantide endiga juhtunud lood Missugused lood on nende endiga juhtunud? Kui palju füüsilist, kui palju vaimset abi on saadud? Isiklikul tasandil sündinud imelugusid teati samuti rääkida laial skaalal. Siia alla olen kogunud jutustused, mis kirjeldavad kas informandi enda, tema lähedase või tutvusringkonnas juhtunud loo, mida informant peab imeks. Samuti käivad selle kategooria alla juhtumised, mis jutustavad lähiminevikus toimunust, mille puhul on informant kas ise sündmuse juures olnud, enda jaoks usutavatelt allikatelt seda kuulnud või lugu kirjeldatava kaasaegsuse tõttu usutavaks peab. 1. Pärast korramuutust käis Csíksomlyó kirikus üks Nagyváradi perekond, kelle poeg oli ratastoolis. Nad tulid selleks, et neitsi Maarjalt jõudu saada haige poja kasvatamiseks. Kui nad koju minnes rongi pealt maha astusid, hakkas poeg käima. Hiljem olevat nad tagasi tulnud, et kloostri munkadele imest rääkida ja see kirja panna ning Maarjale tänu avaldada. (nr 1, N) 59

60 2. Jutustaja tundis hirmsat peavalu ning tuli missale. Kui preester käe koguduse õnnistuseks välja sirutas, tundis naine, et valu kaob ja ta kergendusest justkui kakskümmend sentimeetrit maast üles tõstetakse. Kui vaimulik käe uuesti alla laskis, tuli valu tagasi. (nr 1, N) 3. Informant pesi kiriku läheduses oleva allika veega naabrinaise soovitusel paistes ja kaehaigeid silmi. Arst olevat ütlenud, et peagi kaotab ta nägemise. Mõne aja pärast tervenesid aga silmad täielikult. (nr 1, N) 4. Piiskop, kes pärast väga rasketes ilmaoludes autosõitu end kokku võttes vihma käes ligunedes ristitee ette võttis, nägi mäe otsa jõudes päikesesära. Vaimulik pidas seda imeks. (nr 1, N) 5. Jutustaja tütar sai inglise keele eksamil parima võimaliku hinde. Ema olevat samal ajal neitsi Maarja poole palvetanud. Ema sõnul abistas Maarja. (nr 1, N) 6. Varem korratut elu elanud informandi abikaasa olevat jumalakartlikuks, mitteropendavaks meheks muutunud, kelle elu on nüüdseks täiesti muutunud. Informant peab seda Maarja abiteoks. (nr 1, N) 7. Kõneleja olevat II maailmasõja ajal kuulirahe kätte jäänud. Riided olevat auke täis olnud, kuid mees ise viga ei saanud. Olevat endalt kuulid maha raputanud ning edasi kõndinud. (nr 2, M). 8. Informant olevat sõja ajal heinateol öösel üksi metsa jäänud. Mees olevat väga kartnud nii hunte kui ka muid ohte. Kusagil lähedal olevat keegi öö läbi oianud. Temale polevat aga keegi ligi tikkunud ning ta saanud hommikuni rahulikult magada. Järgmisel hommikul selgunud, et oianud olevat suslik, keda läheduses jahti pidanud mehed öö läbi kinni hoidnud. Jutustaja peab seda imeks. (nr 2, M) 9. Informant olnud lambakarjas, istunud metsa all, must lambanahk ümber. Korraga märganud, et selja tagant jälgib teda hunt, kes teda lambaks pidanud. Mees hakanud hundiga rääkima, viimane olevat justkui häbi tundes metsa tagasi pööranud. Jutustaja peab seda Maarja abistavaks käeks. (nr 2, M) 10. Kõnelejal olevat kaks operatsiooni olnud, millest ta neitsi Maarja abiga olevat tervenenud. Nüüd on kolmas haigus vaevamas ning loodab taas abi saada. (nr 6, M) 60

61 11. Informant ei soovinud sõjaväkke minna ning palvetas abi saamiseks neitsi Maarja poole. Sügisel oleks pidanud väeteenistusse astuma, kuid suvel võeti mungakooli. (nr 7, M) 12. Jutustaja armus kord mustlastüdrukusse, kes oli orb ja armastas neitsi Maarjat kui oma lihast ema. Informant peab seda imeks. (nr 7, M) 13. Kõnelejatest ühe lapselaps olevat sünnist saati kõndimisveaga olnud, mida oleks pidanud üheaastaselt hakkama ravima. Vanemad ootasid aga mitu aastat enne, kui lonkava lapsega arsti juurde pöördusid. Jalg pandi pooleks aastaks kipsi ning arst ütles, et nüüd võib veel neitsi Maarja abistada. Vanemad palvetasidki Maarja poole ning laps sai terveks. (nr 8, N, N) 14. Brassós sai liiklusõnnetuses mitteusklik mees vigastada. Tema eest käidi Csíksomlyós palvetamas. Vigastatu tervenes ning administreerivat nüüd preestrit kohalikel missadel. (nr 8, N, N) 15. Informandid olevat nelipühade ajal Csíksomlyós rahet saanud ja kartnud, et jäävad haigeks. Naised palvetasid Maarja poole ning tervis ei halvenenud. (nr 8, N, N) 16. Informandi sõnul on ime see, et kõik tahavad Csíksomlyó Maarja juurde tulla. Reklaamitagi tulevad. (nr 9, N) 17. Kõneleja sõnutsi olevat neitsi Maarja abistanud teda uue elukoha muretsemisel, kui ta abiellus ning soovis oma vanematele lähemal elada. (nr 10, N) 18. Informant rääkis, et Maarja aitas ta tütrel Bukarestis ülikoolis eksameid sooritada. Ema palvetas Neitsi poole ja tütrel läksid eksamid hästi. (nr 10, N) 4.4. Mida käsitletakse ime all? Toodud loeteludest selgub, et sõnal ime on Csíksomlyó frantsiskaanide kiriku külastajate jaoks mitmeid tähendusi. Selle all võidakse käsitleda nii ajaloost üldtuntud legende, juhtumeid, mille on mungad imena üles kirjutanud, või ka väga elulisi, igapäevaseid seiku omaenese elust. Esimese rühma alla jaotuvad tatarlastest, türklastest, Zsigmond János ist ja härgadest, mõõgakriimust Maarja kuju näol, kuju tolmutusest ja värvi kujule 61

62 mittekinnijäämisest kõnelevad jutustused. Neid on üles tähendatud sajandeid, alati teatud variatsioonis. Teise rühma kuulub palju lugusid imelistest tervenemistest, mh ratastoolis poisist, kes käima hakkas. Sarnaseid juhtumeid on mungad kloostri kroonikasse, Historia Domusesse ajaloo jooksul hulgaliselt üles tähendanud. Need lood on universaalsed igale suuremale palverännakukohale (nt Santiago de Compostela, Lourdes, Mariazell, Máriapócs jt), nad toovad kohale kuulsust ning seetõttu aina uusi palverändureid, kes oma hädadega vastavaid pühakohti üles otsivad. Kolmanda rühma moodustavad isikliku taustaga imelood, millega jutustajal on oma isiklik side. Need võivad kõneleda nii füüsilisest kui ka vaimsest abist, mida Maarja kujuga seostatakse. Imede kaalukusaste on erinev, leidub nii suurejoonelisi tervenemisi (lonkava lapse tervenemine) ja pääsemisi (kuulirahe käest) kui ka lihtsamat abi. Viimasesse kategooriasse jaotuvad abi eksamisooritamisel, autojuhtimisel, pimedas metsas ööbimisel, üldine vaimne ja füüsiline jõud, mida kuju juures käimisest või tema poole palvetamisest on saadud. Palju sõltub siinjuures informandist, tema maailmakäsitlusest ja ilmselt ka vanusest. Mida vanem oli jutustaja, seda rohkem isikliku taustaga imesid oskas ta nimetada. Nooremate informantide puhul võib oletada, et põhjuseks on kas nende väiksem elukogemus, ratsionaalsem maailmavaade või piinlikkustunne end niivõrd isiklikul tasandil küsitlejale avada Imede ootus Kas imet oodatakse või seda võetakse kui Jumala lisaheadust, kingitust? Informantidega vesteldes selgus, et ime sündi otseselt ei oodata. See on midagi, mis neid rõõmustab väga, kui see juhtuma peaks, kuid selles ootuses otseselt Maarja juurde ei minda. Ime on Jumala-poolne kingitus, kui lisaheadus lisaks üldisele heale tundele, mida usklik inimene kuju juurest kaasa saab. Informant Margit Györgyjakáb (nr 1, N) nimetab Maarja juures tekkivat tunnet teatud rahulikkuseks, mida kuju kiirgavat. Brassó ratastoolis lapsega perekond olevat tulnud kuju juurest vaimset jõudu saama, et jaksata raskes eluvõitluses edasi kesta. Kõneleja Margit Csiszér (nr 9, N) toob välja, et kõik lihtsalt tahavad Csíksomlyó neitsi 62

63 Maarja kuju juurde tulla, sest kui isik on kiriku uksest sisenedes kurvas meeleolus, siis väljudes on ta natuke rõõmsam. Tema sõnutsi tullakse ka seepärast, et koht on eriline, näiteks abielluma, sest usutakse, et kui ebatavalisemas paigas abielutõotus anda, on seda kergem hoida. Sellegipoolest räägib Margit Györgyjakáb (nr 1, N) korra ka imede ootamisest. Igaüks tuleb (Maarja juurde) mingi murega... ja palub neitsi Maarjat, et kuulaku ta palve, ta soov ära, ja siis valdab kõiki tunne, et kui nüüd Maarja kellelegi ta palve edastab, siis palub ta temalt ka imet. Ja see ime sündimise võimalus mõjub nii, kuigi seda teab ta vaid hinges, et ta hakkab nutma, nii, et ta ei suuda oma nuttu enam peatada. Pisarad voolavad nii rõõmus kui ka kurbuses.. Ühest küljest küll imesid otseselt ei oodata, kuid näitest selgub, et väikene lootus on siiski üldinimlik ega kao kuhugi. Nad ei tule Maarja juurde ime sündimise lootuses, sest mõistus on tunnetest üle, ent pärast Maarja kuju juures käimist, palvetamist ja oma salasoovide edastamist vabanevad tunded barjääri tagant ning alateadvuses olnud imelootus vallandab ülevoolavad tunded. Imesid teadlikult ei oodata, kuid ühest küljest koha headuse ja erilisuse atmosfäär, mis kandub edasi ka paiga külastajatesse, teisest küljest saadav tugev vaimne kogemus tekitavad neis hea ja lootusrikka tunde, mis juba iseeneses nende elu ja ellusuhtumist paremaks muudab ning mida teatud juhtudel võibki imena tõlgendada. Kui selline hea tunne on saavutatud, tugevneb ka inimese usk Maarja ja Jumala abisse, sest järelikult oli Maarja juures käimisest kasu. Selle ilmestamiseks sobib Margit Csiszéri (nr 9, N) kirjeldus Maarja juures käimisest ning tunnetest, mis pärast seda valdavad. Tuled siia kirikusse ja kui uksest taas välja lähed, oled natuke rõõmsam. Ja mured lähevad meelest ning siis hakkad mõtlema, et oeh, Jumal hoidku! Ning tunned enda pärast veel häbigi, et oma nii väikese hädaga tulid siia suures mures, samal ajal kui teistel on missugused probleemid! Ja sa pole enam kurb. Nii, et see tugevdab usku, seda ka. Annab usku juurde. (nr 9, N) 63

64 4.6. Suhtumine Maarjasse ja Maarja kujusse Mida tähendab Maarja poole palvetamine? Kes abistab, kas Maarja või Jeesus? Kas Maarjat austatakse või jumaldatakse? Küsitlemisel olin väga huvitatud informantide suhtumisest nii neitsi Maarjasse kui ka tema kujusse. Missugune suhe on neil Maarjaga võrreldes Jeesuse ning Jumalaga. Kuulates nende lugusid, missasid, lugedes Csíksomlyó kohta käivaid buklette, kohta tutvustavaid raamatuid jm mitteteaduslikku kirjandust jäi mulje, et tegemist on äärmiselt tugeva neitsi Maarja kultuskohaga, kus Jeesus Kristus ning Jumal on tahaplaanile jäänud. Antud teemal informantidega vesteldes põrkasin peaaegu et kokku vastasseisu ja üleüldise pahameelega. Nende jaoks osutus käsitlematuks minu väide, et tegemist on Maarja kultuse ning tema jumaldamisega. Tegelikkuses olin selle väite kui küsimuse nende jaoks meelega provotseerivas, intrigeerivas vormis ette valmistanud, et näha informandi reageeringut ning kuulda ta selgitusi. Kuidas ja mil määral mõtestavad nemad, kes on praktiseerivad katoliiklased, endale lahti kolm-/nelinurka Maarja, Jeesuse ja Jumala/Püha Vaimu vahel. Eeldasin, et kohtun ka nendega, kes pole nimetatud küsimuse peale kunagi täpsemalt mõtelnud, olles vaid nö ettesöödetud dogmasid analüüsimata hakanud tõena tõlgendama ning neid järgima. Minu väited osutusid vaid osaliselt õigeks. Avastasin õige pea, et küsimust otse formuleerides, kas te jumaldate Maarjat, on vastus alati eitav. Kui aga probleemile nö ümber nurga läheneda, võis saada palju mitmekesisemaid vastuseid. Ettevaatlik pidi olema ka Maarjaga seotud käitumise kultuseks nimetamisega, kuigi sellele järgnes tavaliselt põhjalikum selgitus. Üks võimalusi oli lähtuda abistamise vaatepunktist, küsides, kes nende arvates hädade puhul abistab. Järgnevalt mõningaid näiteid. Näide 1 Välismaalased käivad ka. Nad ei saa keelest aru ja ikka tulevad? 64

65 Kasvõi lihtsalt Maarjat austama. /.../ Kes siis inimesi aitab, kas neitsi Maarja või Jumal? Neitsi Maarja. Neitsi Maarja õnnistuse läbi ka Jumal. Või ma ei tea või midagi sellist. (nr 4, M) Antud informandi puhul on näha, et alguses on talle selge, et Maarjat austatakse ning vastus tuleb automaatselt. Kui aga jutt jõuab abistamiseni, on informant äkki segaduses ega oska enam ühest vastust anda. Kas Maarja abistab või Jumal? Kes õnnistab? Tema vastusest jääb mulje, et Maarja õnnistab ja tema õnnistusest suudab ka Jumal abistada. Lõpuks on ta segaduses ning pööran jutu muule teemale. Näide 2 Kas siis Maarja kultus on selle kuju pärast? Jaa, jah. Maarja kultus. Eks ju, Maarjat, eks ju, austame. Jumalat, Kolmainsust, on ju, Poega, Isa, Poega, Püha Vaimu, Püha Kolmainsust jumaldame. Jumalat jumaldame, aga Maarjat austame. Jah, austame. Ta on Jumala ema. Nii, et ta väärib austust. (nr 9, N) Käesoleva informandi puhul kasutasin mõistet kultus. Tema segadusse ei sattunud, kuid pidas kohe vajalikuks olukorda täpsustada, andes ilusa, läbimõeldud selgituse. On näha, et antud informandi jaoks on küsimus lõplikult selgeks tehtud, olles osa tema kaalutletud maailmavaatest. Tegemist on küpse isiksusega. Näide 3 See on Maarja austamine. Kas tema aitab inimesi? Tema vahendab meid Jumala juures. Kas siis kuju aitab...? Ei, Maarja aitab. Siis mitte Jumal, vaid Maarja? Ei, Maarja vahendab meid Jumala juures. Mmm, nagu mina vahendaksin tema soove kellelegi. Mitte, et xy palub sult, et ole hea, tee talle see heategu. Inimesed usaldavad 65

66 seepärast Maarjat, et ta on Jumala ema, Jeesuse ema. Ja seetõttu maksab tema sõna rohkem. Jumala naine. (nr 6, M) Viimases näites leiab samuti kinnitust, et Maarjat austatakse. Sellele lisandub tema vahendav roll Jumala juures. Kuna Maarja on Jeesuse ema, maksab tema sõna rohkem. Tõenäoliselt viitab informant siin võrdlusele Maarja ja lihtsureliku vahel, viimase sõna peab ta vähemväärtuslikuks kui Maarja oma. Seega võib ütelda, et Maarja roll Csíksomlyó katoliiklaste maailmapildis on austamistvääriv ja teda käsitletakse kui vahendajat. Austus on aga nii suur, et palved suunatakse tema, mitte Jumala või Jeesuse poole, et tema vahendaks nii abi- kui ka tänusõnu Jumalale, sest usutakse, et nii on palvel suurem mõju Maarja jalgade silitamine Csíksomlyó katoliiklastel on huvitav komme Maarja kuju juures palvetamas käies tema jalgu puudutada või silitada. Missade vaheajal võis kirikupühal pea katkematut järjekorda näha, mille moodustasid Maarja kuju juurde palvetama ootavad isikud. Selleks võtavad nad sageli kaasa teatud eseme rätiku, taskurätiku, roosikrantsi, nelipühade ajal värske lillekimbu või kaseviha, vahest ka lihtsalt mõne puutüki või muu eseme. Uurisin pea igalt informandilt, kuidas nemad traditsiooni suhtuvad ning kuidas nemad selles osas käituvad. Järgnevalt mõningaid näiteid. Näide 1 Missa järel seistakse järjekorras ja... Minnakse üles neitsi Maarja juurde....ja seal silitatakse ta jalgu? Jah,..., kes neid puudutab, see võtab endaga ta halastuse kaasa, usutakse, et nii saab ta suurema armu osaliseks. Seega,..., kes tema jalgu puudutab või oma taskurätiku või roosikrantsi tema jalge vastu paneb või kui keegi on haigevoodis,..., ükskõik mida, vanasti puudutati puutükiga. Sellel on ravivõime... (Margit Györgyjakáb) 66

67 Näide 2 Miks nad Maarja jalgu silitavad? See on lihtsalt seepärast, et nad paluvad ta abi. Ja kui silitavad, kas ta aitab siis rohkem? Jaa, sellega on nii, et millega silitavad, taskurätikuga, pearätikuga, ja sellega peab silitama. Mitte nii, käega... /.../ ja siis ei tohi seda pesta. /.../ Peab kapis hoidma, sellises kohas... Ja kui midagi on viga, kas siis see rätik võib ka aidata? Ma ütlen, ütlesin juba enne, ja kui ei aita..., kahelda ei tohi. (nr 2, M) Näide 3 Pühitakse neitsi Maarja jalgu millegagi. Mina pühkisin näiteks palvehelmestega tema jalgu, mõni teine taskurätikuga, aga taskurätiga pole sama, aga palvehelmed, need on ju puhtalt Maarja palvehelmed. /.../ On neid, kes saadavad kuju juurde kellegi mingi esemega, et sellega Maarja jalgu pühkida. (nr 10, N) Näide IV Nad silitavad rätikuga ta jalgu. Mis selle mõte on? Igaüks ise teab. Mina ei tee seda. Ei tee? Hästi. Kas Maarja aitab siis rohkem, kui rätikuga silitada? Ei, ei ma ei usu seda. Ma arvan, et nad tunnevad end lihtsalt kindlamini, kui see on nendega kusagil kaasas. Aitab neil end kindlamini tunda, kui kannavad midagi, mis temalt pärineb. (nr 6, M) Kokku kõnelesid Maarja jalgade puudutamisest/pühkimisest/silitamisest/paitamisest kuus informanti kuuest, kelle käest selle kohta küsisin. Tõenäoliselt oleks kõik kolmteist informanti teadnud mulle samast kombest rääkida, sest see on kirikus igapäevane nähe. Kuuest informandist väitis üks mees (nr 6, M), et tema millegagi Maarja jalgu ei puuduta, sest igaüks teab, kui palju on tal tarvis kuju lähedust tunda ning millest saab ta eluks vajalikku kindlustunnet. Olga László (nr 10, N) puhul on huvitav, et tema peab 67

68 palvehelmeid tugevama võimega esemeks kui kõik ülejäänud, sest nendes sisalduvad palved ja laulud Maarjale. Maarja jalgade puudutamine on üldtunnustatud tegevus, millest igaüks on endale sobiva käitumismalli leidnud. See on vabatahtlik lisategevus, mida ühed peavad rohkem vajalikuks kui teised, sellesse suhtutakse vabalt ning loovalt Pühadekombestik Kes kui tihti pühadel käib, mis tähendust need omavad? Missugused rituaalid läbi tehakse? Palverännakumotiiv. Kuidas tänapäeval tullakse, kas pühadeks või ka muul ajal? Mil viisil? Kas kohaletulek on keeruline? Kõige suuremaks pidustuseks Csíksomlyó frantsiskaani kirikus on nelipühad (ung. k. pünkösd). Seda kinnitasid kõik informandid. Suvistepühade kõrval pidasid nemad tähtsuselt teiseks sügisest Maarja sünnipäeva ja Maarja nimepäeva tähistamist. Just viimase nime all on tuntud septembrialguse kirikupüha, millel osalesin. Kuna esimene neist on alati 8. septembril ja teine liikuv püha esimesel pühapäeval pärast antud kuupäeva, siis sageli satuvad nad paaripäevase vahega olema, mistõttu usklikud mõlemale pühale üheskoos kohale tulevad. Pigem tullakse aga praktilistel kaalutlustel siiski Maarja nimepäevale, sest see langeb alati nädalavahetusele, st pühapäevale. Mainiti ka Maarja taevaminemispüha tähtsust 15. augustil, kuid informantide seas oli valdavaks siiski kaks korda aastas, kevadeti ja sügiseti, pühadel osalemine. Kes kevadel millegipärast tulla ei saanud, tuli nüüd sügisel (nr 10, N). Vanemad inimesed (nr 2, M; nr 3, M; nr 6, M) mainisid, et nemad eelistavadki viimasel ajal sügisest kirikupüha, sest nelipühade ajal on rahvast liiga palju, mistõttu on neil sügiseti palju mugavam tulla, olla ja liikuda. Kirikupühadele tullakse tänini teatud määral jalgsi, sealjuures polevat harv paljajalu saabumine (nr 1, N). Vastavalt sellele, kui mitu päeva laupäeva lõunaks kohalejõudmine aega võtab, hakatakse üheskoos, nn koguduse ühise lipu all lauldes ja palvetades tulema. Tavaliselt on kaasas ka mõni hobune, kes viletsamaid käijaid ja reisimoona kaasas veab. Jalgsi kirikupühal käimise komme on säilinud eriti moldva csángóde seas. 68

69 Minu informantidest olid kaugemalt tulnud kõik teatud liiklusvahendiga reisinud, enamasti oli selleks rong. Lähemalt, samast linnast või ümbruskonna küladest saabunud, olid tulnud jalgsi. Ühistranspordiga rännanud mainisid, et sageli on seda keeruline kasutada, sest sõidugraafikud ja marsruudid ei sobi alati nende reisisoovidega kokku. Siiani pidavat tavaline olema, et pühade nädalavahetusel ei tihendata sõidugraafikut, kuigi on teada, et saabutakse massides. Ilmselt ka viimast aspekti silmas pidades olid mitmed informandid valinud suvistepühade asemel sügisese Maarja nimepäeva püha, mil osalejaid on kordades vähem. Kuna Csíksomlyó on tunnustatud palverännakukoht, sõidetakse sinna kohale ka rühmadena kaugematest paikadest. Selleks renditakse buss, sageli lastakse sõit reisibürool korraldada. Neid võib nimetada nn palverännakuturistideks. Ka Maarja nimepäeva pühale saabus külalisi bussidega. Üksikud neist sõitsid bussiga lausa kiriku kõrvale, enamus aga jätvat bussi veidi maad eemale. Seal riietutakse, enamasti rahvariietesse, järjestatakse end lippude järel rongkäiku ning tullakse ühise kogukonnaga pühale. Lisaks kirikupühadele käivat turismibussidega palverändureid Csíksomlyós aastaringselt. Viimasel ajal, pärast korramuutust nii Ungaris, Rumeenias kui ka kogu Ida- Euroopas, osaletakse Csíksomlyó kirikupühadel, eriti nelipühadel, ka võõrriikidest. Kõige rohkem tulijaid on välisungarlaste seast, ent tulevad ka muukeelsed. Keskealine meesinformant (nr 4, M) mainis isegi Ameerikat. Kui tundsin huvi, kui palju neid keelebarjäär võiks segada, kõlas vastusena: Tulevad lihtsalt Maarjat austama (nr 4, M). Ka infomantide endi seas oli isikuid, kes ungari keelt ei mõista. István Tímári (nr 2, M) abikaasa oli rumeenlanna, kes kogu intervjuu aja vaikselt oma mehe kõrval istus ja kannatlikult ootas. Sellegipoolest on nad juba aastaid ühiselt üritusel osalenud. Pühadele saabutakse pidulikus riietuses, sageli rahvarõivastes. Vanemad lesknaised on traditsiooniliselt riietatud musta. Mehed kannavad harilikult ülikonda, mis ei pea olema rahvuslik, kuid mida tihti kaunistab kaabu ja vahest ka kepp. Naised tulevad pühale lilledega, mis Maarja nimepäeval olid kodust kaasa võetud ja viidi kohe saabudes neitsi Maarja kuju jalge ette või altariruumi/kooriruumi servale. Nelipühade ajal on tavaks lillede korjamine pärast protsessiooni Kis-Somlyó mäelt, et need samuti Maarjale viia. 69

70 Kodunt on kaasa võetud ka vajalik söögikraam, mida tarbitakse missade ja protsessiooni vahel korraldatavatel vabaõhu piknikel. Kel toitu kaasas pole, saab nälja korral abi kloostri kõrval olevast kohvikust ning kiriku tee äärde jäävast paarist poekesest ning ühest restoranist. Lisaks sellele korraldati kiriku kõrval tagasihoidlik laat. Nelipühade ajal olevat kaubandust märgatavalt rohkem. Kiriku vastas asub ka suveniirikiosk, kust huvitatu leiab endale peamiselt postkaarte, pildivoldikuid, kohta tutvustavaid materjale, roosikrantse, pühakujukesi jmt kiriku, neitsi Maarja ja nende austamise ning ajalooga seonduvat. Kohvik ja kiosk olevat lahti kogu hooaja vältel, sest palverändureid saabuvat pidevalt. Hinnad ei olnud kallid, kuid kindlasti mitte ka sümboolsed. Kiriku lähedusse jäävad mõningad majutusasutused, enamasti kodumajutus, ning nende seas torkas silma vaid üks, suhteliselt väike hotell. Need pidavat olema rohkem turistidele suunatud, sest palverännakule tulnu piirduvat tagasihoidlikema võimalustega. Vanast ajast on säilinud komme palverändureid kodudes majutada. Igaühel on väljakujunenud kohad, kelle juures öömaja küsida. Kes suurema rühmaga tuleb, loobub kas majutusest üldse või teeb seda tihti ka telkides. Vanaks kombeks on öö kirikus vigiilial veeta lauldes ja palvetades. Kirik on pühade ajal öösiti rahvarohke. Nelipühadel käivad csángód ööbivat tänaseni kiriku põrandal. Informandid, kelle käest küsisin ööbimise kohta, mainisid kas oma kindlat kodumajutust või ütlesid, et on tulnud ainult üheks päevaks. István Tímár (nr 2, M) rääkis, kuidas nad vanasti naisega öösiti kirikus vigiilial osalesid, kui aga ära väsisid, läksid telki magama. Sealjuures rõhutas ta, et õige on see, kui katoliiklane öö läbi lauldes ja palvetades üleval püsib ega jää kirikus magama, kui ta seda ei suuda, polevatki mõtet minna. Seetõttu pidavat nemad nüüd, vanemas eas, naisega öised vigiiliad vahele jätma ja selle asemel öömajakohas magama. Pühadele saabudes minnakse esmalt kirikusse neitsi Maarjat tervitama (nr 1, N) ning nagu juba mainitud, viiakse talle lilli. Samal ajal lauldakse talle tervituslaulu, nt Köszönteni jöttünk Szőz Mária või Köszöntjünk a Szőz Anya. Pärast seda jäädakse missat ja protsessiooni ootama, et lippude saatel üheskoos rongkäigust osa võtta. Suvistepühade rongkäigul on viimastel aastatel osalenud mitusada tuhat inimest. Margit Györgyjakáb kirjeldas, kuidas aastatel oldi sunnitud protsessioon koos peamissaga mäenõlvale üle viima, sest rahvas ei mahtunude enam kirikusse ära. Siiani 70

71 ei pidavat olema harv, et rongkäigul osaletakse paljajalu, mh ronitakse sel moel mööda järsku ja libedat Kis-Somlyó mäenõlva üles, käies läbi Kristuse ristitee. Olevat veel neidki, kes mäkke põlvili ronivad. Sügisesel pühal protsessiooni ei toimu, on vaid missad. Tähtis on laupäevaõhtune ning pühapäevahommikul kella 10-ne missa. Nendel üritavad kõik kohal olla. Tol korral oli rahvast nii palju, et suur osa oli sunnitud missat kiriku eest platsilt kuulama, kuhu olid suunatud mitmed valjuhääldid ning isegi teleekraan. Lisaks sellele andsid õues eraldi preestrid armulauda. Missade vahel käiakse pihil, jalutatakse ümbruskonnas, nt allikale vett võtma, suheldakse omavahel. Kõiki valdab rõõmus ja ülev meeleolu. Laupäeva õhtupoolikul, enne õhtust missat, elati kaasa paljudele pulmaseltskondadele, kes hobuvankritel rahvarõivastes laulu, tantsu ja nalja saatel saabusid ning kirikusse minekuks oma järge ootasid. Pruutpaarid olid enamasti klassikalises valges kleidis ja ülikonnas, ent nende seas leidus ka paar rahvariietes pruuti. Paari-kolme tunni jooksul abiellus kokku üheksa pruutpaari. Informant Margit Csiszér (nr 9, N) ütles, et paljud noored eelistavad abiellumiseks tulla koha erilisuse pärast neitsi Maarja pilgu alla Mis on tuleku ajend? Mis on Csíksomlyósse sel moel tuleku ajendiks, küsisin endalt uurimistööd alustades. Mis on selles kohas nii erilist, et aastasadu on sinna katoliiklastest palverändurid retki ette võtnud ja tänapäevalgi nii paljud seda teevad? Vastusele jõudmisel otsustasin kasutada informantide abi. Kõnelejate jutustustes jäi eranditult kõlama neitsi Maarja kuju, mida nad soovivad aina uuesti külastama tulla. Vaevalt jõuan ära oodata, igaüks ootab pikisilmi, millal ta saab jälle siia tulla. (nr 1, N) Kogu koha võlu ja müstika näib kogunevat Jumala ema kuju ümber. Kuju kirjeldavas peatükis tõin välja Margit Csiszéri (nr 9, N) suhtumise neitsi Maarja kuju austamisse ning tundesse, mis valdab usklikke, kes teda külastavad. Ta sisendab neile lootust, selle kaudu head meelt ja kokkuvõttes tugevdab ta nende usku. Kõigi 71

72 informantide ja ka ülejäänud pühaliste jälgimisel võis märgata, et nad põlevad ootusest neitsi Maarjaga kohtuda, mis nende jaoks on võrdne Maarja kuju nägemise ning puudutamisega. Paljusid valdav ülev emotsioon, sageli koos rõõmupisaratega, on see, mis koha eriliseks teeb. Erinevalt protestantidest usuvad nad, et teatud kohtadel on tugevam usuline toime kui muudel. Kui neid kohtasid (kirikud, aga eriti palverännakuobjektid) külastada, seal südamest palvetada, osaleda hingega usutalitlustel, täituvad soovid ja palved kergemini. Need omakorda aga vajavad tugevat usku, mida niisugused, erilise tähenduse omandanud paigad usklikesse juurde annavad Muud tähelepanekud. Marmortahvlid, hõbeesemed, palve-tänuraamat Huvitavate tähelepanekutena peab veel mainima kiriku kooriruumi seina jäävat marmortahvlite ja erinevate hõbeesemete seina ning sinna kõrvale, Maarja kuju juurde pääsemist ootavate usklike järjekorra kõrvale asetatud postamendil seisvat raamatut, mille nimetasin külaliste palve- ja tänuraamatuks. Kogu 20. sajandi jooksul on toodud kirikusse väikesemõõdulisi (u cm) marmortahvleid, millesse on graveeritud tänusõnad Maarjale. Tavaliselt loeb neilt ühtkaht tänusõna (hálából; köszönöm; köszönjük, hogy segítettel vmt), vahel ka Maarja nime ning kuupäeva ja tooja nime. Harva on juurde lisatud täpsem põhjus või häda nimetus, mille puhul abi saadi. Varasemast ajast, sajandist on pärit kehaosasid jäljendavad hõbeesemed, mis on samuti kooriruumi seinale kinnitatud. Nad imiteerivad neid kehaosasid, mis toojal või ta lähedasel on haiged olnud: käed, jalad, silmad jm. Csíksomlyó kirikus neid palju ei olnud, mujal Ungaris olen selliseid rohkem näinud. Need on sarnaselt marmortahvlitele tänuavaldused Maarjale saadud abi eest. Kõige omapärasem nähtus, millega ma mujal kohtunud ei olnud, oli külastajate tänuja palveraamat kooriruumi kõrval postamendil. Igaüks võis sinna sisse kirjutada, mida soovis. Raamatut sirvides avanes omaette maailm, nö kirjavahetus neitsi Maarjaga. Sinna on kirjutatud oma palveid Maarjale väiksematest suuremateni. Leidub nimelisi ja ka anonüümseid sissekandeid. Palutakse abi laste, pereliikme tervisehäda parandamisel, abikaasa alkoholiprobleemide lahendamisel, laste õppeedukuse parandamisel jpm. Kui 72

73 abi on saadud, järgnevad mõned lehed hiljem tänusõnad. Kirjutajateks pole mitte ainult kesk- ja vanema ea esindajad, vaid ka noored. Meelde on jäänud üks sissekanne palvega aidata kirjutajal koolis järeleksam ilusti sooritada. Mõni lehekülg hiljem on sama isik uuesti Maarja poole pöördunud ning teinud sissekande: Aitäh, Maarja, et aitasid mul järeleksamist läbi saada! Viimased tähelepanekud intervjuude kõrval tõendavad, et Maarja austamine, tema poole palvetamine, temale lootmine on elav osa Csíksomlyó ja seda ümbritseva piirkonna ühiskonna kultuurist. Lisaks kirikupühadel osalemisele ning Maarja kuju juures käimisele on kohalikus traditsioonis välja kujunenud ka omapärased sekundaarsed suhtlemisvormid Maarjaga, mis jätavad endast ajalukku füüsilise mälestuse Maailmapilt Isiklike tähelepanekute peatüki lõpetuseks kirjeldan esmaseid muljeid pärast välitööde lõppu, mis tekkisid mul enne põhjalikumat palverännakute, pühakohtade ning Csíksomlyó kohta käiva kirjandusega tutvumist. Csíksomlyó frantsiskaanide kiriku juures kogetu jättis seal nähtud inimestest sügavalt religioosse mulje. Valminud intervjuude põhjal võib järeldada, et kõigi küsitletute maailmapildi keskmes asub Jumal koos temast lahutamatu neitsi Maarjaga. Igapäevaselt keerleb elu ja mõttemaailm neil pigem Jumala ema kui Kõigekõrgema ümber. Neitsi Maarja poole pöördutakse rõõmus ja mures, temaga seostatakse igapäevaseid pisiõnnestumisi, suurtest rääkimata. Sealne inimene tegeleb oma maailmapildi ja ka lihtsalt elu lahtimõtestamisega. Igale sündmusele peab olema põhjus, miski ei sünni juhuslikult. Kui midagi on hästi läinud, seostatakse seda neitsi Maarja vahendava abiga Jumala juures ning tänatakse teda õnnestumise eest. Niisamuti eluraskuste puhul nähakse neid kui Jumalast saadetud katsumusi ning abi saamiseks pöördutakse taas Taevase Neitsi poole. Temaga ollakse aktiivses suhtes. 73

74 Kuna paigale endale omistatakse seal asuva neitsi Maarja kuju tõttu erilist väge, usutakse, et selle koha külastamine ja kujuga kohtumine annab katoliiklasele igapäevaseks eluks jõudu, usku ning lootust juurde, täites ta hea energiaga. Kujuga kohtumist samastatakse neitsi Maarja endaga kohtumisega. Skulptuuri juurde minnakse soovist edastada oma palved Jumala emale. Kujuga suheldakse kui neitsi Maarja endaga, kuigi tunnistatakse, et abistab ja vahendab mitte skulptuur, vaid siiski üleloomulik olend, Jumala ema. Lõpliku abistajana nähakse siiski Jumalat, kuid kõik palved, soovid, tänud ja laulud suunatakse neitsi Maarjale. Tema abiga Jumalale vahendatud palvetel olevat suurem jõud ning võimalus täituda. Kuna paik on eriline, juhtub seal katoliiklaste maailmavaate kohaselt ka imesid. Neidki seostatakse neitsi Maarja väega, mida nähakse konkreetse kuju jõus. Imesid otseselt ei oodata, kuid selleks tõlgendatakse sageli üsnagi lihtsaid kordaminekuid. Suuremad imeteod, mis ka kloostrikroonikasse üles tähendatakse, hakkavad rahva seas ringlema ning saavutavad kergesti legendi staatuse. Neisse usutakse ning nad kinnitavad paiga identiteeti. Imelugude rohkuses olid veendunud kõik informandid, nende õigsuses ei kahelnud keegi. Maarja-kesksus ning usk tema abisse on iseloomulik kõigile vanuserühmadele ja mõlemale soole. Erinevused tõekspidamistes on täheldatavad vaid teatud pisirituaalide tasemel nagu Maarja kuju puudutamine või mittepuudutamine ja millega seda teha. On neid, kes on maailmapildi endale sügavuti lahti mõtestanud ning neid, kes on pikemalt juurdlemata hakanud etteantud dogmasid järgima ning sel moel enda jaoks maailmarahu leidnud. Kõigile on aga iseloomulik soov alati Maarja kuju külastada. Antud toimingut tõlgendatakse kui usku kinnitavat ja abistamisvõimaluse lootust sisendavat tegu. 74

75 5. Analüüs 5.1. Csíksomlyó jumalaemakultus kui osa muistsest maaemakultusest, paganlikud jooned kaasaegses traditsioonis Csíksomlyó palverändurite sügavalt katoliiklik kultuur väljendab huvitavat ajaloolist segunemist erinevate ajajärkude ja piirkondade usuliste kombetalituste ning uskumuste vahel alustades ristiusu-eelsete mõjudega, paljude joontega Euroopa keskaegsest kristlusest, lõpetades mitmete kohalike traditsioonidega. Palju on kõneldud Csíksomlyó kui paiga eelkristlikust tähenduslikkusest kohalikule rahvale. Looduslikult kaunis kohas asuv Kis-Somlyó mägi usutakse olevat muistne maaema, viljakusjumalanna kultusekoht, kus teda on juba tollel ajal kummardamas käidud. Nagu kõikjal Euroopas, toimus ka Transilvaanias kristluse vastuvõtmine ühiskonnas hierarhiliselt ülevalt alla. Rahvas, kes on alati tugevam traditsioonide kandja kui kõrgklass, ei loobu iseenesest vanadest kommetest. Sarnaselt eesti rahvausu ja kristlike kommete segunemisele ja segundamisele, toimus sama ka Kesk-Euroopas, kus viljakusjumalanna püha 2. juulil võeti kasutusele kristliku emaduse sümboli, neitsi Maarja austamise päevana. Kristlik Euroopa tähistab samal päeval heinamaarjapäeva, neitsi Maarja kohtumist Eliisabetiga. Ka Csíksomlyó frantsiskaanide jaoks on 2. juuli tähtsaim püha aastas, millele väidetavalt olevat teadlikult jäetud ka vana kiriku sisseõnnistamine, et rahvast vana kommet välja juurutada. Kis-Somlyó mäenõlval asuva Kannatava Jeesuse (Szenvedı Jézus) kabeli juures käivad siiani nelipühade ööl päikesetõusu ootamas Päikest jumaldavad csángód. Väidetavalt võib ka antud traditsioon olla eel-kristlik komme ja tõendus sellest, et mägi on üks tolleaegseid kultusekohti (Tánczos, 1990). Päikesekultus on aga csángóde kristlikus traditsioonis leidnud väljundi Püha Vaimu näol. Päikesetõusu oodatakse kui Püha Vaimu väljavalamist (Barna 2001: 188). Külsırekecsi ja Lészpedi elanike arvates võib selge taevaga tõusvas Päikeses näha tuvikujulist Püha Vaimu näeb see, kes on 75

76 selle ära teeninud. Päikesekiirte maale jõudes jõuab Jumala vaim ja jõud inimesteni. Sarnane uskumus on omane ka Kesk-Ida usunditele (Barna 2001: 188). Samuti on huvitav eelkristlik komme korjata taimi ja lilli ning neid pühade ajal neitsi Maarja kuju juurde viia, et nendega Maarjat tervitada (nt informant Margit Györgyjakáb (nr 1, N), kes väitis, et komme on üldine). Rahvausundis on paljudel taimedel sümboolne tähendus, kristlikul ajajärgul on mitmed neist kristliku sümboolikaga seotud. Moldvalased korjavad nelipühade hommikul eriti riitsinust, mis sümboliseerib neile Kristuse kukkumisi teel Kolgatale (Barna, 2001: 188). Erilist väge on rahvas omistanud ka metallidele, eriti väärismetallidele. Barokiaegses Ungaris levis neitsi Maarjale votiivkingituste toomise komme. Eelnevas peatükis kirjeldatud ohverdusteseinal leiduvad väärismetallist kehaosade imiteeringud viitavad ühelt poolt soovile ohvri mõju suurendamiseks midagi kallist kinkida, teisalt metallile omistatavale väele ning samuti ka jäljendusmaagiale, usule, et esemele haige kehaosa välimuse andmine toob kaasa viimase paranemise. 20. sajandil on imiteerimine tähenduse kaotanud, kuid tõotus- või tänukingituste toomise komme on säilinud marmortahvlite ning küünalde kujul. Omapäraseks rahvausundiliseks käitumisvormiks on Maarja kuju jalgade katsumine, kas palja käe või teatud esemega (rätikud, roosikrants jmt), mida võib nimetada puudutusmaagiaks usk sellesse, et väge omavat eset, isikut katsudes kandub selle jõudu ka temaga füüsilisse kontakti sattunusse edasi. Võrdluseks võib siinkohal tuua erinevaid (pronks)skulptuure Euroopa linnapildist, millega seostatakse sarnaseid omadusi usk sellesse, et kuju või teatud kuju osa puudutamine ning samal ajal millegi soovimine toob kaasa soovi täitumise (nt Budapesti Vajdahunyadi lossi hoovis munk Anonymuse pliiats, Praha Karli sillal pühak Nepomuki keha). Samuti aga kuulub samasse kategooriasse Eestiski väga levinud uskumus korstnapühkija nööbi katsumisest. Gábor Barna on ütelnud, et sõltumata kohast on rahvausk igal pool sarnane, usklik inimene reageerib sündmustele ikka enam-vähem sarnaselt (Barna, 2001: 48). Ühtmoodi reageerivad nii usklikud kui ka mitteusklikud, sest mõlema mõttemaailma mõjutab ka rahvausk ning kombed. Rahvausule omaseid jooni on usulise ja maagilise mõtteviisi segunemine (Barna, 2001: 48), kuna alati eksisteerib terve hulk 76

77 üleminekuvorme (Barna 2004: 145). Kirjeldatu põhjal nähtub, et see on juhtunud ka Csíksomlyó katoliiklaste traditsioonis. Maagilisele mõtteviisile ja maagiale on aga omane otsese tulu ootamine, mis kirjeldab üht traditsioonilist hõimurituaali: käitumine A põhjustab tulemuse B. Victor Turner on rõhutanud, et siin ilmneb vahe hõimurituaali ja palverännaku vahel kui esimese puhul oodatakse tervenemist (kui just mitte nõidust), siis palverändur ei peaks ootama mingit kehalist ravi, kui ilmneb imeline tervenemine, on palverännaku puhul tegemist Jumala erilise armuga (Turner 1978: 14) Palverännak kui osa maailmakultuurist Paljud antropoloogid ja ajaloolased on jõudnud järeldusele, et kristlastest palverändurid on rännanud risti-rästi läbi Euroopa, tuues endaga kaasa hulga mõjutusi (Turner, Barna). Usutakse, et palverändurid aitasid kultuuri ja kommete levikule keskaegses Euroopas kaasa vähemalt sama palju kui kaupmehed, valitsejad ja sõjad. Seetõttu on raske leida midagi antud paigale ainuomast. Alati on tegemist teatud segunemiste ning mõjutustega. Kuigi siiani pole täpselt suudetud Csíksomlyó Maarja kuju algupära kindlaks teha, nähakse sellel ühest küljest tugevaid kohaliku székely rahva näojooni (mida rõhutasid ka informandid, mh Margit Györgyjakáb (nr 1, N)) ning osatakse skulptuuri valmimisaeg 16. sajandi algusesse paigutada, teisest küljest on sel kunstiajaloolaste arvates ilmseid mõjutusi tolleaegsete tunnustatuimate kunstnike käekirjast nagu Veit Stoss ja Albert Dürer. Kas on rännanud õppinud kunstnikud või rändasid skulptuurid, mida jäljendati välistada ei saa kumbagi. Barna usub, et väga tähtis roll Maarja kultuse levitamisel on olnud ka Ungari sõduritel (Barna 2001: 114). Kas nende kaudu või muude levitajarühmade abil on Itaaliast, Loretost jõudnud Csíksomlyósse Loreto Maarja austamise traditsioon, mida kroonib Kis-Somlyó mäel asuvas Salvatori kabelis Loreto Maarja kõrvalaltar (Barna 2001: 115). Kuna Loreto Maarja kabeliga seotud legendid räägivad kabeli võimalikust seotusest endiste Ungari aladega (Trento, tänapäeva Trast Horvaatias), on usutavalt seetõttu saavutanud kuju ning koht suure populaarsuse üle Ungari. Ühest küljest suunas 77

78 see Ungari palverändureid Loretosse, aidates kaasa sealse elu arengule, teisest küljest toodi kuju armastus üle ka kodumaale, kuhu püstitati mitmeid Loreto Maarja kabeli koopiaid. Barna väidab, et selle kuju roll Ungari ajaloos tähendab Püha Istváni ajast pärineva Regnum Marianum i mõiste tugevdamist (Barna 2001: 118). Kui vaadelda maailmakontekstist esile tõstetuna ainult Ungari ja Kesk-Euroopa kultuuri ning ajaloo kulgu, tuleb tõdeda, et palverändurid on seda mõjutanud märkimisväärsel moel. Antud näited tõendavad seda vaid Csíksomlyó vaatepunktist. Maailmahaardes leidub sarnaseid näiteid paljudest erinevatest piirkondadest ning usunditest (nt vahemerekultuur, islamimaailm) Tänapäeva palverännakud: kas jalgsi või liiklusvahendiga? Kui keskaegsed palverännakud toimusid jalgsi ning hobusega, siis aja jooksul, transpordivõimaluste arenedes on traditsioonilised rändamisviisid hakanud tahaplaanile jääma ning palverännakud seetõttu uut kuju võtma. Barna väidab, et jalgsipalverännaku vorm kadus aastatel, nüüd käiakse rännakutel tellitud bussidega (Barna, 2001: 284), mis võib suurel määral tõsi olla, kuid pole võetav absoluudina. Csíksomlyó puhul on jalgsipalverännakute traditsioon veel vägagi elus. Taisto Raudalainen analüüsib aastate alguses põhjalikult moldva csángóde elavat nelipühade protsessioonile jalgsituleku kommet (Raudalainen). Samuti kirjeldas aastal informant Margit Györgyjakáb (nr 1, N), kuidas kirikupühadele saabutakse Csíksomlyósse jalgsi, mitme päevateekonna kauguselt aastal ilmunud Tiina Sepa ilukirjanduslik päevik palverännakutest Santiago de Compostelasse Hispaanias aastate esimesel poolel kinnitab samuti jalgsipalverännakute elujõudu ja populaarsust üle katoliku kultuuri leviala, kuna Santiago de Compostela teel kohtus ta lisaks hispaanlastele jalgsiränduritega Leedust, Prantsusmaalt, Itaaliast ning isegi Põhja- ja Lõuna- Ameerikast (Sepp 2007: 25, 27, 28, 31). Vaatamata sellele on suured muutused sajandil toimunud ka palverännakukultuuris. Transpordi ja ühistranspordi arenemisega on suurem osa palverändureid hakanud jalgsirännakule eelistama sõiduvahendeid. Seetõttu on kadunud või kadumas palverännaku teeäärne kultuur teeäärsed kabelid, kohalike pühakute 78

79 tähtsus, teeäärsete kirikute külastamine, sidemed majutuskohtade, erinevate külade vahel, laulu- ja palverepertuaarist rääkimata. Ka Turner toob välja, et suured sotsiaalsed muutused ühiskonnas muudavad palverännakukultuuri tänapäeva modernses ühiskonnas, kus külaühiskond ja küladevaheline suhtlemine on tahaplaanile jäänud, on kaasaegsed palverännakud tihedalt seotud turismiga, see on reis, tavaliselt kaasaegsete transpordivahenditega, kas rahvuslikku või rahvusvahelisse pühakohta (Turner 1978: 241) Kujule keskendunud kultus Katoliiklikule kultuurile on omane kasutada Jumalaga suhtlemiseks vahendajaid, kelleks on puhtamad ja pühamad isikud ehk olendid kui nemad ise ja kelle pühadus on tõestatud. Kõrgeim neist on neitsi Maarja, kellele järgnevad erinevad pühakud. Lihtsurelikud saavad oma palve efektiivsust suurendada sellega, et suunavad oma palve, eelistatuna kellegi teise kaudu, ülesse, niiviisi selle pühadust tõstes (Turner 1978: 16). Katoliiklaste jaoks on elavate palve pühakute poole taevas, et vahendada neid Jumalale, ka moodus suhtlemiseks võitleva kiriku ja võiduka kiriku vahel (Turner 1978: 204). Et vahendamist veelgi efektiivsemaks muuta, otsivad katoliiklased üles maised objektid ja paigad, mida seostatakse võiduka kiriku liikmetega. Nad usuvad, et paik, kus asuvad esemed, mis seostuvad neitsi Maarja või pühakutega ning kus on teadaolevalt juhtunud edukaid vahendusi nende kahe kiriku vahel, võib neid taastoota, sest katoliku kirik on elav ja usub imede võimalikkusse nii piibli tekke ajal kui ka edaspidi. See võibki olla üks palverännakule mineku eesmärke. Rändur puhastab end patukahetsuse ja reisiga ning võimendab oma palvet sellega, et teeb seda pühaku kirstu juures, et see otse vahendada Jumalale (Turner 1978: 16). Kõige populaarsem vahendaja on alati olnud neitsi Maarja, kellega seotud pühakohti on lisaks Ungarile hulgaliselt ka mujal Euroopas. Keskaegse ajaloolase, Lionel Rothkrugi sõnutsi eksisteeris tol ajal ainuüksi Saksamaal üle tuhande Maarja pühakoha ja neid luuakse siiani juurde (Turner 1978: 148). Maarjaga seotud pühakohtade populaarsus on seotud tema erilise osaga kolmeosalise kiriku maailmas. Palverännakud tema poole on seotud tema pöördelise rolliga võrreldes 79

80 Eevaga. Kui Eevat seostatakse pattulangemisega, siis patust päästja on Maarja kui esmaõnnistatu, st kõige mõjukam eestkostja Jumala Isa juures. Ta on teine Eeva, elava inimkonna vaimne ema, kiriku elav ja toimiv liige, olles universaalne igal pool (Turner 1978: 159) Ime ootus Kuigi küsitletud informandid otseselt ei väitnud, et nad ime sündi ootaksid, on see teoreetikute arvates siiski palveränduritele omane. Ka Barna ütleb, et siiani on palverännakute puhul oluline imede ootus (Barna 2001: 287). Samale järeldusele jõudsin neid küsitledes ja jälgides ka mina. Otseselt ei julgeta seda tunnistada, erandiks oli vaid Margit Györgyjakáb (nr 1, N), kuid inimloomusele on omane loota ja uskuda imede sündi. Kui ühest küljest on pühakute ja pühadustega seotud objektid need, mis palverändureid ligi meelitavad, siis teisest küljest kehtib ka usk iga palverännakukoha nö kesksesse kiindumusobjekti usk sellesse, et need on kohad, kus juhtub sageli imesid, on juhtunud ja juhtub ka edaspidi ning palverännaku lõpus oodatakse sellelt kasumlikku mõju (Turner 1978: 6, 8). Samas peab tunnistama ka informantide ratsionaalsust ning ausust, kui nad väitsid, et otsest ime sündi ei oodata. Palverännak on kui hea töö, mille eest keegi ei garanteeri lunastust, kuid annab selleks head eeldused (Turner 1978:17) Imeliste tervenemiste meditsiiniline taust Kuigi ravimeetodeid meditsiinis võib lugeda teaduspõhisteks ja rahvameditsiinks, saab ka rahvameditsiini jagada omakorda teaduslikult põhjendatud loodusravimeetoditeks ja platseebo efektil põhinevaiks. Platseebo all mõistetakse subjektiivset heaolutunde paranemist (Hasanovic, Pajevic 2010: ). See põhineb inimese enda arusaamadel ravimi või ravimeetodi mõjust. Imetervenemiste puhul ei saa rääkida otseselt platseebost, kuid usurituaalid stabiliseerivad inimeste psüühikat, millel võib olla omakorda organismi biokeemilistel reaktsioonidel põhinev mõju haigustele 80

81 (Hasanovic, Pajevic 2010: ). Näitena võib tuua maailma levinuimate psüühiliste häirete osas depressiooni ja erinevad sõltuvushaigused, mille puhul on tõestatud religioosse käitumise ja usuliste rituaalide kaitsev/tervendav võime (Hasanovic, Pajevic 2010: ). Üldisest heaolutunde paranemisest rääkis nt korduvalt Margit Györgyjakáb (nr 1, N). Nagu ka paljude imeravijate puhul, on põhjust arvata, et imetervenemised on leidnud aset iselimiteeruvate haiguste puhul, mis otsest ravi ei vajagi. Näiteks enamik akuutseid viirushaigusi (gripp, paragripp jt) on iselimiteeruvad ega vaja ravi. Lisaks akuutsetele, on ka paljudele kroonilistele haigustele, näiteks mao-kaksteistsõrmiksoole haavandile iseloomulik spontaanne paranemine ja haiguse kulg koos ägenemiste ning remissioonide faasidega (Nathens, Maier 2001). Kuna haavandtõve patogenees on tihedalt seotud stressiga, võib usurituaalidel olla ka reaalne mõju haiguse paranemisele (Nathens, Maier 2001) Vanad legendid ja kultuse seotus tänapäeva koha tähtsusega Csíksomlyó Maarja kultuse teke on tihedalt seotud erinevate kuju ja ajaloo keerdkäike puudutavate lugude ning legendidega. Rahva seas valitseb arusaam, et korduvalt on ajalugu muutnud ning kohalikku rahvast abistanud Somlyó Maarja kuju poole palvetamine. Arvukad võitlused tatarlaste, osmanite, usureformaatoritega on lõppenud õnnelikult sageli just tänu neitsi Maarja halastusele, arvab sealne katoliiklik kogukond. Samuti on tuntud legendid üksikisikute imelistest tervenemistest, mille puhul arvatakse ka tegemist olevat Maarja abiga. Turner nimetab sellist legendide, müütide, folkloori ja kirjandusvaramu rikkust palverännakute puhul omaseks kõigile massiliikumistele (Turner 1978: 23). Sarnast luguderohkust täheldame nii usulises kui ka ilmalikus kultuuris. Kõikide ettevõtmiste puhul, millega on seotud rahvahulgad, on nimetatud žanritunnustega lugude teke soositud (nt popkultuuris Rock n Roll, Heavy Metal, EMO, hipid; müütetootvad eluviisiliikumised kaalujälgijad, rohelise mõtteviisi propageerijad; kaasaegsed usuliikumised jpm). Palverännakute puhul võivad nad olla koha identiteeti loovaks või hoidvaks teguriks. Legendid võivad olla imede ja imetegude kirjalike allikate 81

82 koodeksid, mis on seotud palverännaku süsteemi tekke ning arenguga, müüdid kui nende sündmustega seotud süsteemne suuline traditsioon, ja folkloor kui mittesüsteemsete juhtumisi kirjeldatavate juttude ja lugude kogum sellest, mis on juhtunud palverännakul olles (Turner 1978: 23) Palverännaku jaotus Analüüsides palverändurite käitumist, on Turner võrrelnud palverännakut prantsuse folkloristi Arnold van Gennepi ( ) teooriaga siirderiitustest, kes tõestas, et kõik siirderiitused koosnevad kolmest osast: eraldumine, üleminekustaadium ja liitumine (Gennep 1960: 45 50). Palverännaku puhul eraldutakse oma kodukeskkonnast/igapäevasest sotsiaalvõrgustikust, seejärel toimub palverännak ise kui üleminekustaadium ning lõpuks tagasi koju-, kui oma harjumuspärasesse keskkonda tagasijõudmine ja sellega uuesti liitumine. Üleminekustaadiumit hinnatakse kui otsustavat kultuurilist muutumist, mil varasemad mõtte- ja käitumismallid vaadatakse üle ja neid kritiseeritakse. Võimalikuks ja ihaldatuks muutuvad suhtevõrgustikud mõtete ja inimeste vahel, mida tavaelus ei teki. Palverännakul kaotavad tähenduse inimese igapäevased sotsiaalsed rollid, vastanduvad normatiivsed sekulaarsed paradigmad. Palverännakul võib paljajalu käia ka kuningas, tihti incognito. Tekib kontekst uutele sotsiaalsetele suhetele, mis võib varasematele hävitavalt mõjuda. Tiina Sepp kirjeldab, kuidas paarisuhtes palverännakule asunud rännaku käigus sageli erineva tee valivad ning pühakohta lõpuks erineval ajal, uute kaaslastega jõuavad (Sepp 2007: 36 37, 50 51). See toimib kui isiklike suhete proovikivi. Samal ajal tähendab üleminekustaadium ka võimalust (Turner 1978: 2 3), nt oma elu korrastamiseks. Tõendeid selle kohta leidus Csíksomlyós altari kõrval asuvast palve- ja tänuraamatust, milles usklikud tänavad Maarjat õnnestunud palverännaku eest, mis aitas neil isiklikku elu korda seada, sagedaseimad neist probleemide lahendused paarisuhetes. Turnerit on kritiseeritud van Gennepi siirderiituste kolmikjaotuse üks-ühese ülekandmise pärast palverännakutele (Gothóni 1993). Üheks põhjuseks tuuakse kolmanda jaotuse, st liitumise definitsiooni mittesobivust palveränduritele. Siirderiituste 82

83 puhul tähendab riituse sooritamine ühest eluetapist järgmisesse edasiastumist, mis on pöördumatu protsess (nt täiskasvanu staatusesse astumine, abiellumine). Järgneb uute reeglite järgi toimiv elumudel. Palverännaku puhul ei tähenda aga kojunaasemine, kogukonnaga taasliitumine ilmtingimata uutmoodi ellu astumist, vaid paljudel juhtudel jätkub endine. Põhjus peitub ettevõtmise vabatahtlikkuses, isiku omaalgatuses ning eesmärkides. Kes paremaks kristlaseks tahab saada ning kui tal on selleks pärast rännakult naasmist piisavalt tahtejõudu ja võimalust, teostab oma soovi. Kel aga rännaku sooritamiseks muud eesmärgid, nt kellegi tervise, sotsiaalse heaolu vmt eest palvetamine, ei tarvitse naasemisel uutmoodi ellu astuda. Palverännakul võib käia korduvalt, sama siirderiitust läbi teha aga mitte. Samuti puudub kolmikjaotusest ja Turneri analüüsist palveränduri tagasitee harjumuspärasesse keskkonda. Gothóni on kirjeldanud teekonda sihtpunkti ja tagasi kui liikumist mööda ellipsi kõverat (Gothóni 1993: ). Minnakse alati mööda teatud määral erinevat rada kui naastakse, st mõtted, mis inimest minekul ja tulekul köidavad, on erinevad. Sama pole ka meeleolu. Seetõttu pole ka õige ütelda, et kodusesse keskkonda jõudes ollakse samas punktis tagasi. Tõenäoline on, et palverännaku sooritanu hindab ümber teatud kriteeriume oma elus ning hakkab olemuslikku mingil uuel moel suhtuma. Eriti kehtib see tõenäoliselt abipalverännakute puhul ning ka sel juhul, kui rännakul käiakse esimest korda või väga harva. Kui palverännakul käimine on isiku iga-aastasesse elukavasse sisse võetud, on mõju tõenäoliselt väiksem ja ootuspärasem, st vähem on üllatusmomente ja rohkem reeglipärasust Kogukond kui ungarlased või kui katoliiklased? Eelnevas peatükis sai mainitud, et üks informantidest (István Tímár (nr 2, M)) oli osalenud kirikupühal juba aastaid koos oma rumeenlasest abikaasaga, kes ungari keelt ei mõista. Keskealine meesinformant (nr 4, M) rääkis isegi Ameerikast tulnute osalusest, kes samuti keelest aru ei saa. Nähtus pole tänapäeval enam haruldane. Üha igapäevasemaks on muutumas ka muukeelsete, eriti rumeeniakeelsete osalus Csíksomlyó pühadel. 83

84 Barna kõneleb, kuidas nelipühade öösel Kis-Somlyó mäel päikesetõusu oodates on viimasel ajal kuulda olnud ungarikeelse kõrval ka rumeeniakeelset laulu (Barna 2001: 188). Samuti toob ta välja ning sellest kirjutab ka Raudalainen, et viimase aja tendentsiks on csángóde eneseidentifitseerimine pigem usu kui keele kaudu, nimetades end katoliiklasteks (Barna, 2001: 189, Raudalainen), mida on põhjustanud Rumeenia 20. sajandi rahvuspoliitika. On märgata, et Csíksomlyó frantsiskaanide kloostri kirik ja sellega seotud üritused on saavutamas laiemat tähendust katoliiklaste maailmas. Teisalt on aga palverännakute sihtkohad läbi aegade olnud erinevate rahvuste ja rahvarühmade kohtumispaikadeks (Barna 2001: 48). Csángóde puhul on põhjus iidses traditsioonis nelipühade protsessioonist osa võtta, mida pole muutnud ka nende järjest süvenev keelevahetus 20. sajandil. Kui kooliharidust antakse võõrkeeles, mitte selles keeles, milles kantakse edasi kultuuri, nõrgeneb kogukonna kollektiivne mälu, kuid tugevneb kergesti kiriku roll (Barna 2001: 57). Sellele järgneb identifitseerimine usu järgi. Keelelise ühtesulamise tõttu identifitseerib tänapäeval suurem osa moldva ungarlasi end mitte enam csángóungarlasteks, vaid katoliiklasteks (Barna 2001: 57 58). Välistada ei saa ka ortodokslastest rumeenlaste või ehk ka nt kreekakatoliiklaste osalemist Csíksomlyó pühadel ja palverännakutel, sest üha lõdvemaks muutuvad piirid eri konfessioonidest usklike vahel. Üks võimalusi selleks on abielusidemete kaudu, kuid osaleda võib lõppeks igaüks, ka ateistid, kasvõi inimlikust huvist. Turner on küll väitnud, et globaliseeruvas maailmas ei globaliseeru usundid ja palverännakud ning teiste pühapaikades rännakutel ei käida ega seguneta usuti (1978:8), samas on ta aga ise täheldanud liikumist oikumeenilisuse suunas (Turner 1978: 20) Palverännak üksikisiku tasandilt Üksikisiku tasandilt vaadeldes on kaasaegsed palverännakud inimese vaba tahte avaldus. Neid soosivad ühiskonnad, mis rõhutavad inimese vaba valikut ning loovad selleks soodsad tingimused (Turner 1978: 231). Samas, kui kodune elukord on keeruline, võib paikse eluviisiga katoliiklane näha ainukese väljapääsuna olukorrast palverännakut (Turner 1978: 7). 84

85 Keerulise ajalooga csángód on sajandeid olnud sunnitud katoliiklike ungarikeelsete missade kuulamiseks ning ungarikeelseks pihitooliks ja armulauaks rändama Csíksomlyósse. See on olnud nende ainukeseks väljapääsuks, kuid samas ka nende vaba tahte avalduseks. Kommunismiaegset Rumeeniat võib iseloomustada kui suletud ja piiratud ühiskonda, kus palverännakule minek oli igati keeruliseks tehtud ning taunitud. Mida vabam ja avatum on ühiskond, seda rohkem tuleb palverändureid. Selle väljenduseks on toimunud muutused Csíksomlyó kui pühakoha ja seal korraldatavate kirikupühade külastatavuses. Kui ühiskondlikud garantiid on palverännaku edukaks toimumiseks olemas, sõltub sellele minek üha enam isiku tahtest ja võimalustest. Soov Maarja pühakoha külastamiseks võib tekkida tahtest kogeda Maarjat kui turvakodu ja lootuste allika sümbolit (Turner 1978: 199). Ka informandid kirjeldavad oma alatist soovi tulla Csíksomlyó Maarja juurde kogemaks temast kiirgavat rahu ja saamaks uut lootust ning heaolutunnet (Margit Györgyjakáb (nr 1, N), Margit Csiszér (nr 9, N)). Palverännakule mineku otsus sünnib isikus eneses, kuid ta kohtub teel sarnaste hingedega (Turner 1978: 26, Sepp 2007: 21 22, 49 50), mis omakorda tekitab temas enamasti head tunnet, sest kinnitust leiab arvamus oma otsuse õigsusest, kuna nad liiguvad ühise eesmärgi suunas. Tekib omavahel lõtvades, vabatahtlikes sidemetes olev kogukond, mida Turner kutsub sõnaga communitas (Turner 1978: 10). Kommuunsuse õhustik on see, mida tunnetab iga palverändur ja mida ta hakkab pärast taga igatsema. Tänapäeva mitmekihiliste väärtuste maailmas, kus suureneb funktsioonile ja rollile spetsialiseerumine ja massikommunikatsiooni roll muutub järjest võimsamaks, ei eksisteeri palverännak enam ühiskonna status quo säilitamise nimel, vaid selle eesmärgiks on meenutamine ja ettekuulutamine, ta on kui alternatiivne sotsiaalse olendi liik, maailm, kus silmapaistvaim on pigem communitas kui bürokraatlik sotsiaalne struktuur (Turner 1978: 39). Communitast tundsin ka mina Csíksomlyó kiriku ümbruses nende kolme päeva jooksul. Inimesele on omane soov vahetevahel oma harjumuspärasest keskkonnast lahkuda, et kogeda midagi uut ja erinevat ning selle kaudu oma elu ja ellusuhtumist korrastada ning ümber hinnata. Palverännak annab selleks suurepärase võimaluse. Toimugu see siis 85

86 üksinda või nagu juba korduvalt tänapäevase palverännaku iseloomustusena toodud, osana suurest rühmast. Vahest ongi enese massidesse peitmine, nö turistiks kehastumine tegelikult võimalus iseendasse süübimiseks, enesega olemiseks anonüümsuses, mida valitud keskkond pakub. Isegi, kui inimesed peidavad end anonüümsetesse rahvamassidesse rannal, otsivad nad pea püha, sageli sümboolset kommunikeerumise vormi, mida pole neil võimalik leida ei struktureeritud kontorielus, poepõrandal ega kaevanduses; isegi kui intellektuaalid otsivad metsikust individuaalses üksinduses, otsivad nad materiaalset looduse ja eluallikate mitmekesisust (Turner 1978: 20). Kui rännakul leitakse oma muredele, palvetele vastus, tugi või lahendus, on eesmärk, mida on püstitatud aastasadu ja tuhandeid, täidetud, mistõttu võib ütelda, et palverännak teenib üksikisiku jaoks endiselt oma ajaloolist eesmärki Kirikupühad uusi järgijaid, usklikke tootev nähtus Palverännakud kaovad, kui unustatakse doktriin, et pühakohad, kus Maarja või pühakud on end ilmutanud, omavad teatud üleloomulikku jõudu ka edasi (Turner 1978: 206). Seetõttu tuleb minna palverännakule. Ajaloost on teada, et palverännakute säilimine oli suures ohus sajandil reformatsiooni tulemusel. Csíksomlyó oli üks väheseid kantse Ungaris, kus traditsioon tänu katoliiklusele säilis. Samas tähendavad Csíksomlyó nelipühad ja neitsi Maarjale pühendatud kirikupühad osalejale väga võimsat vaimset ja sotsiaalset kogemust. Üksi olles, väikese koguduse keskel, mõtlevad kord Csíksomlyós käinud tagasi omandatud võimsale kogemusele, rahvahulkadele, aupaistes säravale Maarja kujule ning neis tekib tahtmine taas sellest osa saada. Samuti võivad ka ateistid ning mitteusklikud, kes kord Csíksomlyósse kirikupühade ajal sattunud, saada niivõrd tugeva vaimse kogemuse osaliseks, et muudavad oma vaimset maailmapilti ning hakata kristlasteks. Kord pühadel käinu levitab teavet ürituse kohta ka teistele, mistõttu järgmisel korral võib osalejaid rohkem olla. Võimas vaimne kogemus toodab uusi järgijaid ning tugevdab kogudust. Mida rohkem on järgijaid, seda tugevam on usk, mida tugevam on usk, seda lihtsam on seda järgida. Antud nähtuse teenistuses töötavadki suured Csíksomlyó kirikupühad ning protsessioonid. 86

87 5.12. Csíksomlyó tähendus tänapäeva ungarlastele, rahvusliku identiteedi looja Palverännakud toimivad tänapäeva katoliiklikes ühiskondades kui kogukonna ja vahel ka rahva identiteeti loovad ning säilitavad organid. Identiteedi üks funktsioone on sisendada inimesele positiivset ellusuhtumist mineviku, oleviku ja tuleviku sündmuste seisukohast, selle mõistmiseks ja planeerimiseks, iseenda ja teiste suhtes (Barna 2001: 55). Kuna palverännakud on vabatahtliku iseloomuga, tekib seal osalejaid ühendav communitas vaba tahte alusel kogukond, mis koosneb sellega rohkem või vähem teadliku valiku alusel liitunuist. Csíksomlyó puhul on pärast viimast poliitilist korramuutust toimunud paiga rahvuslikustumine mitte ainult Transilvaania ungarlaste jaoks (see juhtus juba pärast I maailmasõda), vaid antud nähtus kajastub kogu ungarlaste kogukonna peal. Ka Barna räägib aastal, et Csíksomlyó on keeleliselt, etniliselt ja ühiskondlikult üks kõige homogeensemate palverännakute kohti, mis on muutumas ungarlaste rahvuslikuks pühakohaks (Barna 2001: 29). Nimetatud kolm põhjust keel, rahvus ja ühiskond on Csíksomlyós aegade jooksul alati olnud Ungari ja ungarlastega seotud. 20. sajandil satuti küll teise riiki, kuid piisava hulga ungarlastest palverändurite tõttu ei ole koha tähendusväli siiski märkimisväärselt muutunud. Vaatamata sellele, et viimasel ajal esineb märke ka oikumeenilisusest ja muude rahvuste ning keelte kõnelejate osalemisest pühadel. Nõukogude ajal, kui Csíksomlyó elas üle raskeid aegu ning laiemate rahvahulkade jaoks sinna rändamine praktiliselt võimatuks oli tehtud, teenis rahvusliku templi staatuses Austrias, Mariazellis asuv Maarja pühakoht. Barna kirjutab, et Mariazell on ungarlaste jaoks alati tähtis olnud; sotsialismiajal säilitas ta samuti ungarlaste seas populaarsuse, mida aitas tähtsustada piiskop Mindszenty Mariazelli matmine; sotsialismiajal tõusis Mariazell ungari rahvusliku kommunismivastase võitluse sümboliks; tänaseks on piiskop Mindszenty maised jäänused üle toodud Esztergomi ning rahvuslikkuse tähendus on üle kandunud Csíksomlyóle (Barna 2001: ). Rahvuslikkuse embleemi ja koha identiteeti aitavad sajandil üha enam toota massikommunikatsioonivahendid. Lisaks ajaloole on siin oma osa ka riigi poliitilisel 87

88 juhtkonnal ning eliidil, kes valitud kohtasid võivad soovi korral populariseerida (nt tänapäeva Ungaris äärmusparempoolsed parteid). Turner on veendunud, et maailma suuremate pühakohtade palverändurite arv tõuseb siiani, mille peamiseks põhjuseks pole mitte turismi levik ja kättesaadavus, vaid pühakohtade kohta kirjutatavad lood ajalehtedes, ajakirjades, aastaraamatud, artiklid, religioosne luule, uudised külastuste kohta, mida korraldavad organiseerunud palverändurid ja kiriku ning riigi kuulsused (Turner 1978: 38). Ning ta jätkab paratamatu tähelepanekuga, et seetõttu on kohalikud pühakud oma tähtsust kaotamas, rahvuslikud ja rahvusvahelised pühakud on aga endiselt väga populaarsed (Turner 1978: 207). Kui võetakse ette mitmesajakilomeetrised bussireisid suure kuulsusega pühakohtadesse, sageli rühmades, ning külastatakse ühe reisi jooksul mitut tähtsat palverännakuobjekti, on täiesti mõistetav, et kodukiriku Maarja juurde enam ei jõuta. Viimast nähtust liigitatakse teatud määral turismi alla. Barna arvates on tänapäeval eelkõige tegemist turistide palverännakutega (Barna, 2001: 280). Samas aga säilib siiski ka usuline aspekt ning põhilised palverännakule mineku motiivid, mille kohta on Tiina Sepp ilusti ütelnud, et iga palverännaku sihtpunkti tulev turist on poolenisti palverändur ja palverändur on poolenisti turist (Sepp 2007: 42 44). Mida rohkem oma rahvast turiste ja palverändureid, seda suurema tähendusega on koht ka antud rahvuse jaoks. Csíksomlyó esitab tänapäeval igas mõttes rahvusliku tähtsusega pühakoha rolli.. 88

89 Järeldused Csíksomlyó palverännakud ja neitsi Maarja kultus märgivad säravat killukest maailma palverännakute ajaloos ning tänapäevas. Hiliskeskaegse päritoluga, ent tõenäoliselt juba eelkristlikku algupära Csíksomlyó pühakohta viivad palverännakud austavad naiselikkuse ja emaduse sümbolit, maailma esiema, ehk juba maajumalannat, tänapäeva kristlikus kultuuris Jumala ema, neitsi Maarjat. Palverännakute teke on alati tihedalt seotud seletamatute imedega, mille kohta kirik varem või hiljem on otsustanud, et need peavad olema jumalikku algupära. Vahel algavad palverännakud imedega seotud paika enne kirikupeade ametlikku heakskiitvat otsust, üldiselt aga pärast seda. Palverännakute tekke põhjuseks on katoliiklaste usk sellesse, et imesid on juhtunud varem, juhtub praegu ja ka edaspidi; koht või objekt aga, kus või millega seoses on neid täheldatud, säilitab oma erilisuse ning soosib edasiste imede sündi. Mida rohkem imesid konkreetse objekti kontekstis täheldatakse, seda tugevamaks muutuvad sellega seotud palverännakud. Csíksomlyó neitsi Maarja kuju kohta räägitakse imelugusid juba 16. sajandist alates. On teada nii imelisi kogukondlikke pääsemisi sõjas, hädaolukorras kui ka hulgaliselt uskumatuid tervenemisi, lisaks arvukalt ettekuulutusi jpm. Tänu imede tähendusrikkale hulgale ja pikaaegsetele ning hästi juurdunud traditsioonidele on Csíksomlyó säilitanud oma tähenduse siiani suure ungarlaste kogukonna jaoks Transilvaanias, Moldvas ning kogu ungarikeelses maailmas. Paarikümne aasta taguse taasvõidetud vabadusega saabusid nii Transilvaania kui ka koduungarlaste jaoks jälle head ajad ning usinasti hakati vanu traditsioone taas ellu äratama. Tänapäevaks on Csíksomlyó aasta suurima külastajate arvuga püha, nelipühad, saavutanud ennenägematud mõõdud. Mitmesajatuhandelised rahvahulgad kogunevad iga aastaselt kaunisse loodusse kloostrikiriku kõrval, et saada osa missast ning järgida ürgset kommet, Püha Vaimu väljavalamise ootust päikesetõusus Kis Somlyó mäel, mille juured peituvat eelkristlikus ajas. Kes rahulikumat püha otsib, tuleb muul ajal, nt sügisesel Maarja nimepäeval, mida samuti tähistatakse suure pidulikkusega. 89

90 Antropoloog Victor Turner ja usundiloolasest folklorist Gábor Barna on mõlemad kinnitanud, et tänapäeval jätkub rahvuslike ja rahvusvaheliste palverännakukohtade populaarsuse tõus, mida kinnitab ka Csíksomlyó juhtum. Barna on aastal märkinud, et Csíksomlyó on muutumas ungari rahvuslikuks pühakohaks, mis nüüdseks ajaks on tõenäoliselt juba toimunud. Rahvusliku templi staatust ei vähenda seegi, et kirikupühadel on viimasel ajal kuulda ka rumeeniakeelset laulu, sest lauljaiks on enamalt jaolt moldva csángód, kes kuni viimase ajani on ungari keelt emakeelena rääkinud. Keelevahetus on 20. sajandi teise poole poliitika tulemus, kuid rahvas sellele vaatamata oma traditsioone ei unusta, vaid kiindub neisse seda enam, identifitseerides end nüüd pigem katoliiklaste kui ungarlastena. Rahvariided on aga endised, kombed samad ja ungarlastega ühtehoidmissoov samuti säilinud. 20. sajand tõi kaasa palverännakukultuuri muutuse. Moodsad transpordivahendid on praktiliselt välja suretanud klassikalise palverännaku jalgsivormi. Enam ei tähenda palverännak mitmepäevast/-nädalast või veel pikemat jalgsiretke pühakohta, vaid liigutakse mõne tunni-päeva jooksul busside, rongide, autodega kohale ja tagasi. Kadumas või kadunud on palverännakuteede ja kõige sellega kaasnev fenomen. Ei külastata enam teeäärseid kirikuid ega palvetata teealtarite juures, ei paluta öömaja ega suhelda enam teele jäävate isikute ning majapidamiste elanikega. Üksikuteks eranditeks on veel moldva csángód, kes informantide ja kirjandusallikate põhjal tänini jalgsirännakuid ette võtavad. Vaatamata sellele, et jalgsi enam ei käida, ei ole palverännaku eesmärk tulijate jaoks muutunud soovitakse isiklikult näha, katsuda ja kogeda püha kohta ning kuju, millele on omistatud erilisi võimeid. Säilinud on ime ootus ja lootuse- ning õnnejoovastuse tunne, mis usklikke pühadusega kohtudes valdab. Siiani võib täheldada ka mitmeid mitte otseselt kristliku õpetusega seotud sekundaarseid (rahvausundilisi) abivahendeid, ime-/abi esilekutsumiseks, mis tänapäeval kujutavad endast Csíksomlyó puhul peamiselt erinevaid riideesemeid, roosikrantse, taimi jmt, millega pühakuju puudutatakse, et selle väge esemetele üle kanda ning nendega hiljem hädasid ravida. Elav on ka Maarjaga otsesuhtlemine kirjalikul teel palveraamatu kaudu ning hiljem tänu avaldamine, kas antud raamatus või kirikusse toodavate marmorist tänutahvlite ning küünalde näol. 90

91 Palverännakute traditsioon ja selle keskused katoliku kultuuris on elavad ning mitmekesised tänase päevani. Need on võtnud kaasaegse näo, seganud endasse elemente uuest ja vanast, kristlikust ja rahvalikust kombestikust ning saavutanud Csíksomlyós rahvuslikult tähtsa nähtuse ning pühakoha staatuse. Csíksomlyó palverännakud ning neitsi Maarja kultus on tugev osa ungari kultuurist, ajaloost ning tänapäevast. 91

92 Allikad András, Imre S. J A Segítı Mária népe vagyunk. Boldogasszony. Szőz Mária tisztelete Magyarországon és Közép-Európában. Szerk. Gábor Barna. Szeged: Néprajzi Tanszék. Balogh, Jolán A régi magyar és európai mővészet kincsei: mővészettudományi tanulmányok. Szerk. Szmodisné Eszláry Éva. Budapest: Püski. Barna, Gábor Búcsújárók. Kölcsönhatások a magyar és más európai vallási kultúrákban. Kisebbségkutatás könyvek. Budapest: Lucidus Kiadó. Barna, Gábor The Ethnological Research of Religion in Hungary. Ethnology of Religion. Szerk. Gábor Barna. Budapest: Akadémiai Kiadó. Daczó, Árpád (P.Lukács O.F.M.) Csíksomlyó titka. Budapest: Pallas- Akadémiai Kiadó. Boros, Fortunát P. Dr. O. F. M Csíksomlyó, a kegyhely. Csíkszereda: Pallas- Akadémia. Budapest: Akadémiai Kiadó és Nyomda. EE 5 = Eesti Entsüklopeedia. 5. köide Tallinn: Valgus. EE 6 = Eesti Entsüklopeedia. 6. köide Tallinn: Valgus. EE 7 = Eesti Entsüklopeedia. 7. köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. EE 8 = Eesti Entsüklopeedia. 8. köide Tallinn: Eesti Entsüklopeediakirjastus. 92

93 EE 4 = Eesti Nõukogude Entsüklopeedia. 4. köide Tallinn: Valgus. Faroqhi, Suraiya Pilgrims and Sultans. The Hajj under the Otttomans London New York: I. B. Tauris & Co Ltd. Gennep, Arnold van The Rites of Passage. Chicago: Chicago University Press Gothóni, René Pilgrimage = Transformation Journey. The Problem of Ritual: Based on Papers Read at the Symposium on Religious Rites Held at Abo, Finland, on the 13th 16th of August Ed. T. Ahlbäck. Sripta Instituti Donneriani Aboensis 15. Stockholm: Almqvist & Wiksell. Hasanovič M., Pajevič I Religious Moral Beliefs as Mental Health Protective Factor of War Veterans Suffering from PTSD, Depressiveness, Anxiety, Tobacco and Alcohol Abuse in Comorbidity. Psychiatr Danub. Jun. 22 (2). Bosnia and Herzegovina: University Clinical Centre Tuzla, School of Medicine University or Tuzla. Kalendritähtpäevad. Berta. Eesti rahvakalendri tähtpäevade andmebaas; / Katoliku kirik Eestis; Laukama, Pentti Mõtteid Maarja taevasseminemise päeval. Kiriku Elu. Eesti katoliiklaste häälekandja. August, nr 6 (9). Lengyel, Ágnes, Gábor Limbacher Szentsír oltárok a húsvét rítusrendszerében. Elıadás. 8. Szegedi Vallási Néprajzi Konferencia október Szeged. 93

94 Nathens, Avery B., Maier, Ronald V Prophylaxis and Management of Stress Ulceration. NCBI Bookshelf. Surgical Department. Surgical Critical Care Issues. Seattle: Department of Surgery, Harborview Medical Center, University of Washington; hhtp://wwww.ncbi.nlm.nih.gov/bookshelf/br.fcgi?book=surg&part=a5314 Raudalainen, Taisto Katoliiklaste palverännak Erdély Csíksomlyós. Tekst, kontekst ja rituaal; Sepp, Tiina Peregrina päevik. Tallinn: Loomingu Raamatukogu. Kultuurileht. Sivers, Fanny de Kristliku kultuuri sõnu prantsuse keeles. Tartu: Ilmamaa. Soós, Sándor Csíksomlyó. Szentendre: Pest Megyei Múzeumok Igazgatósága. Tánczos, Vilmos A csíksomlyói kegyhely története. Sepsiszentgyörgy: az Európai Idı hetilap és kiadó különkiadványa. Török, József Mária az egyház tanításának folyamában. Boldogasszony. Szőz Mária tisztelete Magyarországon és Közép-Európában. Szerk. Gábor Barna. Szeged: Néprajzi Tanszék. Turner, Victor; Turner, Edith Image and Pilgrimage in Christian Culture. Anthropological Perspectives. New York: Columbia University Press. Verebélyi, Kincsı A Mária-szobrok öltöztetése: a látvány értelmezésének változása. Elıadás. 8. Szegedi Vallási Néprajzi Konferencia október Szeged. 94

95 Pilgrims at Current Day Franciscan Church of Csíksomlyó and Their Relationship to Virgin Mary. Summary This Master of Arts thesis work was completed under the Finno-Ugric Department of the University of Tartu in The theme of the work is Pilgrims at Current Day Franciscan Church of Csíksomlyó and their Relationship to Virgin Mary. The work was completed in three major parts: 1) theoretical and illustrative literature material collection in Estonia and Hungary (in 2006) under different libraries of universities and national and municipal libraries before and after the field-work; 2) field-work at Csíksomlyó where interviews were carried through and collected to different audio disks (in 2006); 3) work with literary and field-work materials (writing down the interviews) together with writing process of the thesis work. Under material collection works in Hungary the author visited libraries at the Universities of Debrecen, Pécs, Szeged and University in Budapest, called ELTE. In every single university interviews were held with professors of folklore. In Szeged a Folk Belief conference was attended. The work was completed with a help of three different supervisors: Tõnu Seilenthal from the department of Hungarian Language and Culture in the University of Tartu, Merili Metsvahi from the department of Folklore in the University of Tartu and Tamás Mohay from the department of Folklore and Ethnology in the University of ELTE. Hereby I thank a lot them all. The thesis work starts with an Introduction part, which describes why the theme was chosen, how the work was completed, and to what attention was paid. A small dictionary of religious words and expressions in Estonian, Hungarian (where necessary) and English language (where necessary) with short descriptions of their meanings and another dictionary with an overview of more important days of Virgin Mary in the calendar year of Catholic Church, both with names in Estonian and Hungarian language is added to the part of Introduction. This is followed by a chapter that gives an overview 95

96 of the history of Franciscans at Csíksomlyó, the local people and of the origin and history of the statue of Virgin Mary in the Franciscan church of Csíksomlyó coming up till the today s world. The next chapter works with the history and current day of pilgrimages over the world and more thoroughly in the Catholic Church together with the cult of Saint Mary. A part of that chapter describes those phenomena in the Hungarian Culture. Then come the chapters of analyses that lay on the materials collected under the fieldwork together with the theoretical literature and the author s own considerations. This is followed by a part of conclusions, overview of the materials used in writing process, the English and Hungarian Summary and finally by a Supplement of literations of the fieldwork materials, picture of Virgin Mary of Csíksomlyó and a map of Csíksomlyó and its positioning to Hungary. The thesis work shows that the pilgrimage culture and the cult of Virgin Mary is still a strong part of the Catholic Culture both in general and in Hungary. The statue of Saint Mary at Csíksomlyó has lured believers and other pilgrims throughout 500 years slowly. The tradition is still alive. The biggest processions during the Catholic year take part there during the Pentecost when several hundred thousand people gather there in order to meet the Virgin and praise the God. Also other celebrations and every day masses are keenly visited. The world-view of the believers visiting the church continues to be Virgin Mary concentrated. Everyday joys and problems are brought to her, help of God is asked through her and words of thanks are sent also to the Lord through her help. Often it seems like they are mixing the figure of Mary in Heaven with the statue in the Church. Their talks and prayers are orientated to the statue in the church, telling about her beauty and wonderful skills, so the statue is serving them as a shrine that has been personified. The people been interviewed nevertheless agreed that the title of shrine and a spring of wonders to the statue can be given but denied that their world-view would be only the statue and Saint Mary orientated instead of seeing the Lord at the highest position. 96

97 Csíksomlyói zarándoklatok és a Szőz Mária kultusz. Összefoglalás MA diplomamunka, Tartui Egyetem, finn-ugor szak, 2010 Konzulensek Tõnu Seilenthal, Tartui Egyetem, finn-ugor tanszék, magyar nyelv és kultúra docense Merili Metsvahi, Tartui Egyetem, folklorisztika tanszék kutatója Mohay Tamás, ELTE-BTK, tárgyi néprajz tanszék docense A diplomamunka röviden áttekinti a csíksomlyói zarándoklatok történetét, elsısorban a vallásos hagyomány századi továbbélését kutatva a gyakorló zarándokokkal készített interjúk segítségével. A szakirodalom és források győjtése a magyarországi és észtországi egyetemi könyvtárak anyagára épül, az interjúk a terepmunka során Csíksomlyóban kerültek rögzítésre, illetve készültek beszélgetések a debreceni, pécsi, budapesti, szegedi néprajz tanszékek kutatóival is. A diplomamunka elıkészítési fázisának része volt a 8. szegedi vallási néprajzi konferencián (Szeged, október 5-7.) való részvétel. A szakdolgozat röviden ismerteti a zarándoklatok történetét és jelenlegi kultusz helyeit, elsısorban a Szőz Mária tiszteletre koncentrálva. Vizsgálja a szerzı a zarándoklatok szerepét és jelentıségét a magyar kultúr- és vallástörténetben. A Szőz Mária-kultusz magyarországi tradícióját a mai napig fennmaradt csíksomlyói búcsújáróhely történetébe ágyazva mutatja be a dolgozat szerzıje, ismertetve a csíksomlyói ferencesek történetét, valamint az ott ırzött Mária-szobor eredetét. Mivel Csíksomlyó ma is élı és élénk búcsújáró hely, ezért a kultusz mai formáival és szokásaival is foglalkozik a dolgozat. Ezek mélyebb megismerésére és megértésére készültek az interjúk az egyik csíksomlyói Mária-ünnepe, Mária neve napján tartott búcsú alkalmával, de szóba kerültek az interjúkban és a feldolgozás során más Máriaünnepek és a rendszeres misék szokásrendjei és szertartásai is. A forrásokból kimutatható, hogy a Szőz Mária kultusz még mindig jelentıs része a katolikus 97

98 hagyománynak a magyarság számára, a csíksomlyói csodatévı szobor majd 500 éve vonzza a zarándokokat, a hagyomány még élı. A legjelentısebb ünnep a Pünkösd, amikor több százezer ember győlik össze Csíksomlyóban lelkigyakorlatra. A hívık Szőz Máriát közvetítınek tekintik Isten és fıleg Jézus személyéhez, vallásos kultuszuk elsısorban rá, az Anyára koncentrál. Szobor és kultusz szorosan összekapcsolódik a zarándokok tudatában, a kegyeleti tárggyal (Mária-szobor) lépnek spirituális kapcsolatba. Csíksomlyó nemcsak zarándoklatairól ismert, hanem a nemzeti identitás és hagyomány jelentıs kultuszhelye. A szakdolgozat egyik hozadéka, hogy a források elemzése során kimutatja a hívık ellentmondásos vallási szokásait, akik a lelkigyakorlatok során Szőz Máriával kerülnek közvetlen transzcendentális kapcsolatba, kultuszuk középpontjában a Szőzanya áll, ám tudatos vallási gyakorlatukban természetesen már a tanult egyistenhit-sémát hangoztatják. A dolgozat kiegészül két kisszótárral, az egyik észt-magyar-angol nyelven adja meg a leggyakrabban használt katolikus vallási kifejezéseket, a másik a Szőz Máriához kötıdı fontosabb katolikus naptári ünnepeket sorolja föl. A diplomamunka bibliográfiai mellékletet tartalmazza, a magyar nyelvő szakirodalom könyvészeti adatait valamint az interjúk és források pontos és részletes leírását. 98

99 Lisa 1 Csíksomlyó lindistused Lindistused valmisid Csíksomlyós, septembril, aastal. Kahekümne kahest informandist osutus litereerimiskõlbulikuks kolmteist, kellest kahe salvestused on paarikaupa. Kokku sisaldab seetõttu lisa 11 erinevat litereeringut. Informandi number on iga litereeringu alguses, millele järgneb isiku lühikirjeldus (võimalusel nimi, vanus, sünni- või elukoht, vahest lisaks ka mõni muu täpsustav fakt, mille on lisanud töö autor). Kõik salvestuste litereeringud ning nende juurde kuuluvad kommentaarid on ungarikeelsed, sh ka kohanimed, mille kirjapilt vastab informandi kasutusele (nt Galacs ung. kirjakeeles Galac, rum. k. Galati) szeptember 8. (1) Györgyjakáb Margit (Adorján Margit leánykori neve), 43 éves pultos néni , óra. Mellette még egy idısebb nı, aki egy pár helyen beszélt Úgy kell érteni, hogy kereszt alatt jönnek, azt jelenti, hogy, az összegyől a faluból, összegyőlnek a népek, akik el akarnak jönni búcsúra. Gyalog elindulnak az elıtt annyi nappal, amíg tudják, hogy ideérnek a Pünkösd szombatjára az napra, és a keresztet hozzák, tehát a kereszt alatt jönnek. Tetszik érteni? És, eljönnek ide. Itt aztán bemennek a templomba és énekelnek. Mária-énekeket hogy Köszönteni jöttünk Szőz Mária, például... Köszöntik a Szőz Anyát. Aztán így jönnek a keresztes csoportokkal, majd a szent misére a nagy búcsú szent misére ki fölvonulnak a hegyre... Gyalog... És ott van a régen nem fönn tartották, de amióta ilyen nagy tömeg érkezik a búcsúra, a változások után, azóta fönt tartják a hegyen, mert itt a tömeg nem bírna el... És ez a mostani búcsú ez nagyon más ugye, mint a pünkösdi, ez a Mária-napi ez...? 99

100 Ez, ekkor nem jönnek olyan sokan, de aki Mária-tisztelı, mint itt a falumbeli néni is, ez eljön hálát adni vagy ide vagy a Mária-születésnapja van ma... Van, akik csokorral a kezükbe, öreg nénikék virággal jöttek, hogy akarmilyen otthoni kerti virággal, azzal jöttek be, hogy hozzák a Szőz-Anyának a virágot. (Nı: Idáig hoztam, de most már nem hoztam, mert...) És láttam, hogy ott mise után ott sorban állnak és...? Fölmennek a Szőz-Anyához...és ott simogatják a lábát? Igen, mer..., szóval, aki megérinti, az magával viszi a kegyelmet, úgy képzeli, hogy akkor nagyobb kegyelmet kap. Tehát, az imája, hogy megérintheti vagy hozzáérinti a rózsafüzérét vagy a zsebkendıjét vagy ha valaki beteg eljönnek..., bármit, régen minden ruhadarabot hozzáérintettek. És ennek gyógyító ereje van (Nı: Hathatós erısen, erısen hathatós, annyira hthatos, hogy csak rajongok, hogy jöjjünk mindig a Szőz-Anya eleibe...)... Alíg vágyok, mindenki vágyakozik, hogy mikor jöhet át. Hiába mi itt vagyunk, dehát... Nem mindig mehet? De, mindig lehet jönni. Igen. Csak, aki messzebb lakik, távol lakik, az, azért mindig ki kell számítani az idıt, hogy mikor tud eljönni... Lehet nyugodtan, nem tudom, hogy......és akkor, de láttam, hogy az emberek sírnak, és ez boldogságból vagy...? Mindenkinek van saját problémája, biztos meg tetszik érteni, mindenki valamilyen problémával jön... és kéri a Szőz Anyát, hogy halgassa meg az ı imáját, kérését, és olyankor meghatódik mindenki, úgy érzi, hogy most már van, akinek elmondja, van, akitıl kérjen csodát. És akkor az a csoda hát, bár a lélek úgy azért, csak meg könnyezik, szóval nem tudja sírás, könny nélkül megállni. A boldogságban is könnyezik az ember, bánatában is, meg örömében is... (Nı: Valószínő) Hallottam, hogy meggyógyultak az emberek, hogy ilyen csoda megtörtént, nagyon... ismer valamelyiket..? Mindig történik csoda... Hát, most, a változások után volt egy nagyvár..., egy egy család, aki eljött a gyerekével, tolókocsiban hozták el, de nem azért jött, hogy csodát 100

101 kérjenek, hogy meggyógyuljon, hanem, hogy adjon nekik erıt a Szőz Anya, hogy amíg élnek, tudják gondozni. Már hogy a gyerek a tolókocsiban van, hogy ha ı meghal, arra gondol, hogy mi lesz a gyerekével. Úgyhogy csak azért jöttek el, hogy kérjenek erıt, hogy tudják ezt elviselni. És eljöttek, hazamentek. Amikor a vonatról leszálltak megtörtént a csoda fölkelt a tolószékbıl a fiatalember. És visszajöttek, hogy elmondják, és ez van följegyezve itt, mer itt a kegytemplomnál az atyák mindig, hogyha ilyen nagyobb csoda történik, azt följegyzik. Hogy, vannak olyan csodák, amit nem jelentenek be, de aki bemegy és elmondja, hogy mi történt, azt följegyzik. Ami olyan, hogy tényleg kézzel fogható, szóval látszik, hogy csoda, azt. De aztán amúgy sok csoda van, a lelkekben, akik megtérnek... (Nı:...mindenféle olyan részbe...)...mindenféle téren csoda történik, mindenkivel valami csoda történik, ennek a helynek van egy olyan nyugalma. Nem tudom, tetszik-e érezni... (Nı: Hathatós kegyelem van.) Igen. Ez nem hiába kegyhely, de van, aki nem érzi. Szóval, vagy nem akarja érezni. Tehát mindenki érzi, csak van, aki nem akarja érezni. (Nı: Igazad van, Margitka, neked van igazad.) Mer mindenki, aki aki nem akar hinni is fölmegy, kijön, hiába, hogy olyan úgy veszi, hogy passzívan, de úgyis meghatja, úgyis csak buzerálja a gondolatát terheli, hogy vajon miér van ez vagy valami csak történt vele, ha nem is akarja el-, beismerni, még saját magának se... Ez mikor volt, ez a kerekes székes csoda? Ez a tolókocsis csoda? Ez kilencvenes éves évek elején. Igen. Akkor már nagy ember ez az ember? Ja, igen. Hát akkor se volt gyerek. Akkor is már, szóval annyira, hogy a szülık már idısek voltak. De az elıtt, a régi idıkben, amikor itt még itt ablak nem volt a zárdán, a folyosókon,... (Nı: Igen)...csak ezek a boltívek voltak, történt olyan, hogy, látták, hogy a templomban nagy világosság van. S az egyik testvér megkérdezte a másikot, hogy a szolgálatos testvért, hogy nem oltotta el a gyertyákat? Akkor még nem volt villany. És mondta, hogy ı 101

102 eloltotta a gyertyákat. Attól tartottak, nehogy valami meggyúljon, mert nagy hatalmas fény volt a templomba este. És mennek és a Szőz Anya, hogy fogja a Jézuskát, akkor még föl volt öltöztetve, és egy ilyen tollvirág volt a kezébe. És az lángolt. Egészen fénybe borította a templomot. S ez olyan érdekes, hogy aztán, ezt látták és elaludt és késıbb megismétlıdött. Voltak ilyen meg aztán, amikor volt a tatárjárás, mindig sírt a Szőz Anya. Amikor valami nagy baj érte a székelységet, aki itt lakik, akkor... (Nı:...örökké könnyezett...)... akkor mindig könnyezett. Igen. Minden baj elıl idemenekültek a népek, tatárjárás vagy török. Minden, a templomba menekültek be az emberek és imádkoztak, imádkoztak. (Nı: Ott volt a kegyelem megadva.) Mit tudnak a szobor eredetérıl? Szobor eredetét, szóval pontosan nem tudom elmondani. Ezér nem is beszélek róla, de vannak itt ilyen könyvecskék, lehet kapni itt ilyen füzetet és abból, azt ajánlom, mer én pontosan most ıszintén nem tudok mindent elmondani. Magasságnak, hogy az nagyjából tudom, ilyen ismeretlen mővész faragta, s azt is tartják, hogy talán egy szerzetes faragta, mert olyan székely arca van, az, olyan kerek székely arca van. De viszont por nem fogja a Szőz Anya arcát. Akarmilyen nagy por van, így búcsúkor nagy tömeg, (Nı: Az) minden tele van porral, minden oltár és ilyen fehér kehelytörlıvel törlik meg mindig a Szőz Anya arcát és semmi mocsok nincs rajta. És semmilyen festék nem is fogja. Ezért nem tudták kijavítani. Tatárdúláskor, amikor seb keletkezett az arcán. Ha volna ilyen füzetem, adnék, de itt lehet kapni a Fecske néninél. (kávét elad.) És ez a szobor itt, ez amúgy fából van faragva, ugye... és... és ezüst, ö nem arannyal van festve? Ezt nem tudnám megmondani. Azt tudom, hogy nem, nem fog semmilyen festéket. (Nı: Nem lehet följavítani.) Eredeti? Ezt nem javították itt? 102

103 Nem lehet. Volt olyan eset is, hogy például, amikor reformálni akarták itt a vallást, János Zsigmond idejében, elvitték a szob, a Mária-szobrot lehozták és hat ökrös szekér nem tudta megmozdítani és vissza kellett vigyék. (Nı: Csodák csodája volt.) Igen. (Nı: Ideérünk mindig.) Minden évben? Többször is? (Nı: Mikor hogy érzi az ember magát, önszerint, alkalmazzuk magunkot, mert ide, nálunk pedig festik a templomot) Ott is, ahol mi születtünk, falubeliek vagyunk, ott is egy nagyon ısi templom van, elvileg 1565-ben épült. (Nı: Úgy-úgy, jól mondod, nagyon régi.) Itt, a környéken, azt hiszem három vagy négy ilyen régi templom van. Ilyen nagyon régi. Azt is meg lehet nézni. (Nı: Igen, most már fel van izélve, tudod-e, állványok fel vannak téve. Igen, fiam, csak a Mária látszik fiam, osztán most a plébánián mondotta a mise és hogy várnak és hogy fogyni kezd és legyen megcsinálva. S aztán kezdenek. Még valamennyit festettek, csak a festék elfogyott és az esıs idı beállott. Nem lehetett! Most jöttek vissza. Most fogtak neki, de jól... Na jól van...) És esetleg Önnek/Magának is valami történt azzal a szoborral kapcsolatban vagy nem emlékszik? De, igen. Szóval nem tudok ilyen konkrét csodáról. Szóval, olyasmi, ami, amit, hogy más is elhiggye, ugye, nem tudom mondani. De, belül mindig történik valami és akárhányszor, akármiért imádkoztam, meghallgatást kaptam. (Nı: Nyert) Mindig, mindig. Nagyon sok csoda történt meg. Egyszer egy a tavaly, nem az idén februárban történt még valami olyasmi velem itt, a reggeli misén, hogy azt én még nem mondtam el senkinek, hogy olyan nagyon rosszul voltam. Eljöttem reggeli misére. Magas a vérnyomásom, nem tudom tetszik-e érteni. Szóval nagyon fájt nagyon a fejem és úgy éreztem magam, hogy az egész testem egy kıtömb, ami húz le a földre. Hogyhogy egy-egy semmi nehéz súly vagyok, nem vagyok semmi, senki. Borzasztó rossz- 103

104 rosszul éreztem magam a mise alatt, és nem tudtam odafigyelni. Szóval, csak úgy ott voltam, de semmi. A mise végén, amikor a pap felemelte a kezit, így az áldásra, mintha földtól így fölemelkedtem volna húsz centire, s megszőnt a testsúlyom és az a fájdalom minden... Mintha egy olyan jó érzés volt, hogy azt mondtam, hogyha a túlvilág ilyen, akkor érdemes készülni rá. És akkor amikor vissza, és ahogy a kezét leengedte a pap. úgy, mintha vissza. De én a földtıl nem mozdultam el, csak éreztem, hogy a testem súlytalan állapotba kerül. Az a nehéz test, ami addig éreztem, amíg, ma nem tud bírni, nem tőr el. Ez, ezt, egy ilyet.... minden hónapon vannak, minden hónap elsı péntek, elsı szombat, elsı vasárnapján megjelenik a Szőzanya s az Úr Jézus. Itt van,... elsı pénteken, elsı szombaton... (Nı: Jaj, já az izé, értem most már, Margitka, most már értem, hogy te mit mondasz, értem...) Akkor a tizenhármadik állomásnál megjelenik a...? Nem vagyok biztos benne, mert én is most a nyáron jártam ki a mezítlábos keresztútra. (Nı: Akkor három-négy kávét és még rövidebb...) Három-négy... Most már lehet kérdezni. Lehet hogy nem vagyok annyira ráhangolódva most, mer van amikor olyan, olyan lelkiállapotban van az ember, hogy jobban rá van hangolódva az ilyen dolgokra s van, amikor nem. Nem tudom, nem tud imádkozni sehogy, valamikor meg nagyon... (Nı: Van olyan, van olyan... ) Attól függ, hogy... (Nı: Ehhé... És akkor úgy van, hogy hát... mintha aludnál és még tetszik aludni. Azt se tudod végezni.) Igen. És amikor nehézségek elıtt áll, akkor nehezebb itt imádkozni vagy...? Nem, nem nehezebb imádkozni. Amikor nehézségek elıtt van az ember, hogy nehézségben van, jobban imádkozik, mert akinek van hite vagy nagyon kevés is, mert ha nagy hit volt benne, akkor nem így lenné

105 (Nı: De, úgy, úgy...) De, hogyha, akinek egy kevés hite is van az imádkozik és tudja, hogy, hogy a Jó Isten megsegíti. Tehát, csak olyan történik, akkor segíti hozzá ahhoz, amiért imádkozik, hogyha ez neki lelki javára válik. Ha nem, akkor nincs értéke és akkor azt kell, tudja. De, hogyha nekem javamra válik, csak akkor segít meg a Szőzanya. Ha nem válik lelki javamra, valami áldozatot, kell hozzak. Kell szenvedjek. Ha másképp nem, nincs értéke annak, amit... áldozat nélkül nincs értéke semminek. Hagyjak e magának? (Nı: Nem kérek..., köszönöm szépen, Margitkám. Én megmondom neked ıszintén.) És amikor annak a néninek megjelent a Szőz Anya, akkor, akkor hogy mesélte el, hogy nézett ki vagy...? İ..., ı nem. İ elmondta, de... Tetszik tudni, ez úgy van, hogy, hogy vannak olyan emberek, akik sok mindent már félnek. Mindent nem szabad csak úgy könnyen elhinni, mert nem biztos, hogy... (Nı: Nem mindig...) az igaz-e, mert vannak olyanok, akik csak azért próbálják, csinálnak ilyet. İ elment és a saját papjának elmondta. Elmondja a gyóntatójának. És akkor ugye, hogyha az is igaznak látja, hogy bebizonyosodik, hogy tudja, hogy nincsen neki értelmi problémája, akkor, akkor biztos, igaz kell, legyen, mert hogyha ismert, s tudja, hogy milyen ember, akkor tudja, hogy nem hazudik meg... s a szerint. Pünkösdkor volt vagy csak úgy...? Nem, csak egy egy nyár folyamán. És nem itteni, hanem máshonnan? Nem itteni. Nem tudom megmondani, hol van, mert mi is készülünk most elmenni, mert kaptam ilyen lapot... nem tudom, hogy hova raktam el..., hogy azóta ugyan, csak a helyi plébánosnak is megjelenik. De ugyancsak itt van Erdélyben, Romániában. És, hogy szombaton a Szőz Anyától hozza és pénteken az Úr Jézus. Van ilyen, hogy szombat a Szőz Anya napja, péntek az Úr Jézusé és vasárnap a Szent Háromságé. Holnap, elsı szombatján, elsı péntek elsı szombat és elsı vasárnap. Ennek az itteni templomnak a papjának akkor megjelenik vagy ez a plébánia? Ahova, ahonnan van az a hölgy, az a plébános, mert neki mondta el. Mi is onnan tudjuk, s aztán járt itt ez a plébános és ı mondta itt. Mi onnan tudjuk. 105

106 İ honnan való, nem tudja? Nem tudom, de hogyha írna egy unokatestvérem, ı tudja. İ szokott... (Nı: Margitka-e?) Igen. İ, ı meséli nekem. Nekem itt annyi minden füzetet hoznak, de fölpakolva van itt még, de nem tudom, hogy melyik az. Ezekrıl írnak is még? Igen. Szóval annyit írnak csak, hogy mi a, akkor az nap, mit mondott az Úr Jézus vagy a Szőz Anya. Mit kér tılünk. De a böjt, ima, ima. Jó, szerintem elég lesz, köszönöm szépen. Elég lesz? De ez csak a töredéke a dolgoknak. De én megyek, kérdezek többieket is. Mindeki mást tud mondani. (Nı: Több száj több félét mond. Voltak itten a Szőz Anyánál?) Még nem voltam. Ma reggel érkeztem. Mielıtt még beszélnének valakivel. Itt, a... Tudja, merre kell menni? Új fürdı nyílt, maga látta, a Barátok feredıjét? Nem. Nézze meg, ha itt van. Itt a borvíz mellett, most nyílt meg. Magyarországi önkéntes fiatalok csinálták. Valamikor itt fürdı volt. Aztán ez el volt úgy avulva, minden feledésbe ment, a gaz benıtte. Most meg újra, újra van megcsinálva... Nahát, nézze meg, érdemes megnézni. A borvíz mellett, ha kis idı van, már meglássa. Bé lehet menni kapu van, minden. Járja végig. Ilyen kis fürdık vannak, ott csak a lábát lógathassa belé... régebben ahogy vót. (Nı: Úgy-úgy) Még van egy olyan... még megmondok egy csodát... A szememmel baj volt, a múlt év végén, be volt gyulladva meg olyan hályog volt ezen a szememen. Én elmentem az orvoshoz. Azt mondta, hogy el fogom veszíteni a szemem világát. Mert az szürke hályog és bármelyik percen megvakulok. És akkor én pánikba estem, hogy én, amúgy is, nem vagyok egy olyan, aki tud, még így se érek semmiképpen már. Akkor minek nekem vakon. Én csak imádkoztam.... És akkor eléggé el voltam keseredve, hogy két éjszaka is csak imádkoztam, úgy úgy, arra gondoltam, hogy hát ami lesz, az lesz. 106

107 Szomszéd bácsi azt mondja nekem, hogy, hát itt vagy Somlyón, hát azzal a somlyói borvízzel miért ne mosod a szemed? És adott egy üveg vizet. Én nem hittem benne, ıszintén megmondva. Dehát, arra gondoltam, hogy ı eljárt a kútra, télen. Abba a hidegben vizet vitt és én ezt a vizet nem önthetem el. Tehát, azért adta, hogy mossam a szemem vele. Éreztem egy ilyen lelkiismereti kérdést, mert hogy csak és... két-három napig úgy naponta ötször csak így megmostam. Nem borogattam, mer még azóta kérdezte a szemorvos, hogy borogattam. Mondtam, hogy nem. Csak mostam. És helyrejött! Amikor visszamentem a szemorvosnıhöz, megnézte a szemem már, és azt mondja, hogy nem tudja, jól nézte? Még egy picit maradjak. Még egyszer megnézte és megkért, hogy január 10-én még menjek vissza. Hogy nem kell sorba álljak, mondta, hogy csak mutassam föl a papíromat, amit ı ráírt a papíromra, és menjek. Mer mindig olyan sokan voltak, ott órákat kellett várni. És azt mondta, hogy ı úgy lássa, hogy semmi problémám. De még, ha nem esik nehezemre, majd még menjek vissza. Én azt kell mondjam, hogy ez is egy fajta csoda volt. Úgy emberek által. Tehát hogy az ima, meg az a bácsi, aki azt mondja, hogy azzal a, itten ez a kegyhelyen van ez a borvíz, ez egy áldás. Aztán én végiggondoltam, hogy régebb, akik jöttek, így kereszt alatt, mindenki megmosakodott. És nem tudtam, hogy miért, aztán most, arra gondoltam, hogy lehet, hogy ez jó a szemnek, vagy nem, nem tudom, mit mondjak na. Ami itt van, ez minden szerintem szent. Mindenben van valami, ami, olyasmi, amit mi nem is érzünk, hogyha nem figyelünk rá. Köszönöm szépen.... ugye nincs magas fokú végzettségem. És csak úgy ami jön, csak úgy spontán csak azt tudom mondani, mert nem vagyok felkészült. Nem tudom. Én probálom magam egy kicsit képezni, de nem vagyok annyira felkészült, intelligens egyéniség, aki el tud bármit mondani. Nagyon szépen köszönöm. Esetleg kérdezhetem a nevét? Györgyjakab Margit vagyok, a lánykori nevem meg Adorján Margit, én 43 éves vagyok. Itt születtem. Szóval itt lakom, de innen nem messze van az a falu, ahol én születtem.... Egy óra gyalog. A születési falu Csíkmenaság. Az egy nagyon régi ısi falu, itteni viszonylatba, szóval Egy fényképet készíthetek? 107

108 Igen, de nem vagyok fotogén......akkor ı minden hónapban egyszer eljön és elvégzi a keresztutat itt kint. És ezt mondja nekem, mer ahogy ide megérkezett, egy kávét kért és aztán mondta, hogy mostanig nem mondta senkinek, de olyan jó érzése van, hogy érezte, hogy vezette az autót, elmondta rózsafüzért. És olyan jó, hogy ideért, mert nagyon rossz idı lett: beborúlt, vihar lett, villámlott, és arra gondolt, hogy nem fog kimenni, hogy elvégezze a keresztutat, hanem a templomba elmondja s majd megy vissza haza. Aztán meg elgondolta, hogy hát neki megtörtént a csoda és ı nem tud áldozatot hozni? Mi van, hogyha elázik is, és csak elindult és azt mondja, hogy minél, hogy a keresztutat végezte, úgy kezdett eseni, eseni, eseni, és mire fölért a hegyre, kisütött a nap. És lejött, visszajött a templomba és mondja, olyan jó érzése volt, hogy, hogy mégis csak, ı is valami áldozatot, még akkor is megtette volna, hogyha bırig ázik. Itt egy hölgy, most egy hete mesélte nekem. Mert amúgy itt mindent, nekem itt mindent elmesélnek. Én nem is nagyon kérdezem, de mindenki, úgy van, hogy valakinek, el kell mondja az élményét. Egy olyannak, akit nem ismer, mert lehet, hogy a családban vagy a faluban vagy a városban valakinek elmondja, nem érti meg ugyanúgy, mer ki tudja, hogy mire gondol vagy más szemmel fogja nézni ıt. De, hogyha egy idegennek mondja el, az esetleg lehet, hogy más szempontból látja, mert nem ismeri egyáltalán. Csak a jót látja benne. Hát, mindenkiben csak a jót kell, lássuk, mert ha nem lássuk a jót, mer mindenkiben jó van. Hogy ez nem igaz. Legnagyobb gonosztevıben is megvan az a jó, csak nincs, aki kiaknázza, aki meglássa, hogy ı is jó, mer akkor tudna ı is jó és nem kellene rosszat tegyen akkor.... mer már félig el van égve. Hogy ezt meggyújtom és imádkozok valamilyen célért. İ mindig de mindig teljesít. De ez, ez annyira komoly, hogy nagyon. Azért tartom itt a gyertyát és mindig magammal, akárhova, amikor a tengerre mentünk, nagyon is, oda is vittem magammal. Már nem tudok meglenni nélküle, mert úgy érzem, hogy bajban csak ehhez folyamodhatok. Mer emberek által segít a Jóisten is, de csak folyamodnom kell 108

109 valamihez, valakihez. Felsıbbhez, aki, akinek több hatalma van, hogy emberek által segítsen. Ezt akartam még elmondani, de nem muszáj ilyeneket felvenni... Jó, majd késıbb könnyő letörölni, de fölvenni újra azt nem lehet..... Mondjuk, erre én magamtól jöttem rá. Olvastam én ilyen lapokban, hogy van. Több ilyen lap van belıle., aztán milyen jó, hogy imádkozni. Abban a pillanatban megbénítja a sátánnak a hatalmát. Van egy ima, csak mindig égı gyertya mellett ha elmondod, azt írja a könyv, annak nagy hatása van. És tapasztaltam többször, olyan esetekben, hogy... Például a lányom is, amikor ment a vizsgázni, amikor Kolozsváron vizsgázott angolból, hát mondta is hogy ı úgy érzi, hogy nem elégge felkészült. És én, az az igazság, hogy a lánytól megkérdeztem, hogy hánytól hányig van a vizsga és az alatt mondtam a rózsafüzért égı gyertya mellett. Hát, nem tizest kapott! Szóval, azt mondja, hogy ı se hiszi el. Annyira ment minden, annyira jól ment. Neki ezt nem is merem elmondani, mert ı leinti, hogy azért, azért így s maradjak a földön. Nem tudom, mi, szóval próbál engem. Én se földön járok, az biztos, mert elég nehéz a sorsom volt s most se könnyő, de azért, azt biztosra tudom, hogy most már egyedül csak az segít, hogyha imádkozok, mer azóta nagyon sok csoda történt. És így sorozatba minden nap, minden nap. És olyan, olyan jó érzés, amikor... Ma reggel is, mikor... Például az is csoda, hogy a férjem egyáltalán nem volt hívı, szóval káromkodott, szóval egy ilyen gonosz ember volt, azt kell mondjam, és most megtanult minden imát. Hogy ı maga se hiszi hogy İ most azon csodálkozik,..., hogy hogy tudott addig úgy élni. És ı úgy, úgy most már próbálja elítélni, ezt az embert. Ezt nem szabad, ehhez még nem érted, mondom. Ugyanígy van mindenki. Akkor kezdi érteni, amikor, amikor már annyira hisz Akkor már másképp látja a dolgokat. De elítélni nem szabad, mert azzal nem segítesz rajta. Csak hogyha imádkozol és majd akkor fordul vissza. (2) Tímár István, sz. 1929, febr. 24., Galacs, Gyimesfelsı Én olyan történeteket keresek Mária-tisztelettel kapcsolatban. Ismernek-e valakit vagy valakinek megtörtént valami csoda vagy gyógyulás vagy valami Máriával kapcsolatban? 109

110 Itt Mária, Mária csodatevı. Megtörténhet akármi, mert Mária szobra... Érti magyarul maga is? Ön magyar? Igen... Amikor a tatárok, amikor a tatárjárás volt, nem volt ez a templom. Volt egy más templom és akkor abba a templomba fel volt állítva a Mária szobra. De, amivel, hogy a tatárjárás volt, akkor Mária szobrát eldugták, a izébe, a mezın, a mezın. Beterítették földdel s el volt dugva. Megtalálták s azután, hogy megtalálták hát... Nem lehet tudni, ki csinálta. Nem lehet tudni. Érti-e? Érti? Igen, mindent értek. Nem lehet tudni, hogy ki csinálta a szobrot. Izé... hárs-... hársfából van csinálva. Hársfából van csinálva. Egy... Nem lehet tudni, hogy ki csinálta. Most ötszáz valamennyi éve, már ötszáz valamennyi éve. Akkor, amikor megkapták a szobrot, akkor fölállították az oltárhoz, oda a templom oltárához. A török ö, a tatárjárás idejével, a tatárok akkor felgyújtották a templomot, leégett. De a szobor, a Mária szobra maradott épen. Akkor volt még egy más feladat, hogy hát itt, ezen a hegyen... amelyik itt látszik ez a hegy, a Hargita hegye tolvaj, úgy mondják nálunk, Tolvajos-tetı. Akarták menteni meg az ellenség elıl Mária szobrát. S vitték ki az úton, mert az úton megy felfelé, felfelé megy az út, aztán megy lefelé. Hát kivitték. Egy pár ökröt. Szekérre, feltették a szekérre. Egy pár ökröt és kivitték a hegy tetejére. És, amikor kellett volna menjen arra lefelé, nem ment a szekér. Akkor még tettek egy pár ökröt. Legyen négy pár ökör és a négy pár ökör se tudta húzni a Mária szobrát, a szekeret. S akkor, aztán, akkor, akkor izéltek ık fel, hogyhát, ébredtek fel arra, hogy ez csodadolog. Ez egy csodálatos dolog. És úgyhogy vissza kellett térni, vissza kellett térni s két ökörrel visszahozták a szobrot. A helyére tették állítani. Van még egy más emlék errıl. A tatár, abban az idıben egy tatár kihúzta a kardját és a Mária képihez csapott. Meg-, megvan, ha jól megfigyeli. tehát kitörölni úgy, hogyhát ne látszódjon... Jól megfigyelik, megvan az izé, a karcolás az arcáján... Amikor akart szét akarta vágni a karddal, akkor a tatár megmerevedett a karddal. Na ennyit tudok. 110

111 Köszönöm. De most, mondjuk az utolsó idıkben nem hallotta, hogy valaki meggyógyult volna vagy saját maga nem érzi, hogy valami csoda történt volna vele kapcsolatban? Ezzel a kapcsolatban... Én is beteg vagyok. Nekem is megvan ez a... De függ, mitıl függ, attól függ, a természettıl, a természettıl és a hit. Erıs a hit, erıs a hit és a természet, akkor van eredmény. De ha nem mennek egy úton, hogy mondjam, a természet és a hit is, egyszerre támadják meg eztet a betegséget. De, ha megy a hittel, a hittel, a bizalommal avval az isteni dolog, akkor és a természetet is meg kell hogy szoktassa azzal, hogyha... Nem úgy van az, hogy elindultam, másképpen van. Tetszik tudni? Valamivel van valami probléma? Igen. És meg kell nyugodni abban, hogyhát erısebb az isteni erı, minda (mint az) akármi... Reggel voltam ott a misén és láttam, hogy az emberek megsimogatják a lábát. Igen. Vajon miért? Hát, az csak az, hogy hát kérik a segítségét. És, ha simogatják, akkor jobban segít? A izével, igen, van, hogy mivel simogassák zsebkendı, fejkendı és azzal meg, azzal meg kell simogatta. Nem úgy, a kezivel, csak a kezivel, valami zsebkendıvel, fejkendıvel és akkor nem szabad kimosni. Hát, igen. Kell tartani a szekrényben, egy olyan helyen... És, ha valami baj van, akkor ez a kendı is segíthet? Mondom, az elıbb mondtam, hogyhát nem, nem szabad kételkedni. Kell menni különös... Beszélek én magamról, én magamról beszélek. Ugyahogy így vagyok, én hálát adok a jó Istennek, hogy jól vagyok. Jól vagyok...van egy kicsi reszketés nekem, jól vagyok. Minden este, minden nap meg vagyok elégedve azzal, hogy, amit sikerült nekem azon a napon. Este én meg vagyok elégedve, hogy minden jól ment. Ahol kevesebb, ahol több. De, valahogy gyermekkoromban bennem, bennem volt természet, természet teremtve. A vallástól, a hittıl, amit meséltek az öregek. Ebben a télben. Nem pontos. Én nem ide vagyok. Én a elsı, második, harmadik, a negyedik község innen Felsılok, a Gyimesfelsılok... vagyok én. És itt gyermekkoromban voltam... A 111

112 gyermekkoromban sok mindent láttam. Olyan esetek voltak, hogyhát háború idı alatt csodálatos dolog volt, hogyhát meg voltam célozva, meglıjenek. S nem sikerült. A golyó megérintett. Itt a ruhám, itten, meg lett lyukasztva a golyóktól, mindenütt. A golyók meglyukasztották. Ágyúgolyóval, ágyúgolyóval (rosszat mondott), aknagolyóval bé voltam takarva. A fejemet bétakarta volt földdel. Leráztam magamról a izé s mentem tovább és nem jött utánam egy golyó se többet. Úgyhogy nagy védésem volt. Segítettek itt? Bíztam abba s aztán, az volt, hogyhát, az volt, hogyhát egy éjjel, egy éjjel kaszálóhelyen, ahol kaszálóhely volt. Ott voltam, ott maradtam a kaszálóhelyen. Egy nagy fenyıfa volt. Az alatt volt a szállásom. Egy éjjel csak. Éj, éj... este felé hallottam, hogy jaj. Ott volt bejebb az erdıben. Jaj, jaj, ne hagyjatok. Jaj, jaj jajgatás. Valami jajgatás volt. Akkor azt mondtam, hogy nagy ütközetek voltak ottan és mondom, valami késértetes (kísértet) mutassa, bemutatóval, valami késértetes van. Be akarja mutatni azt a sok jajgatást, ami volt, mer ott sok ember megholt. Na, aztán, akkor én megíjedtem erısen....de ottan a fenyıfa alatt voltam, egy ága, egy ágán volt a szállása a sasnak. Amikor kezdett sötétedni, a sas is oda reá szállott arra az ágra. Amikor én megmozdultam, akkor megíjedett és elment. Na, mit csináljak, hiszen hallottam azt a sok jajgatást. Mi volt ott? Egy öl széna, egy öl széna, amin aludtam s egy tarisznya élelem, ami ott volt mellettem. Akkor én felültem, így és kezdtem imádkozni, hogy Mi atyánkot, Üdvözz legyet, Hiszek egyet, imádkoztam. Elaludtam, de nem tudom, hogy mikor aludtam el. Elaludtam, hátra estem, így. S megébredtem reggel, mikor megvirradott, s nem volt senki se. Nem volt semmi baj. Ott a farkasok is megehettek volna, az orromot és a fejemet is. Nem. Reggel osztán nekifogtam dolgozni. Kellett kaszálják ottan a füvet. Jött a, aki velem volt, a nagyobbik gazda: Na, hogy volt Pista, hogy volt itt az éjjel? Hogy tölt? Mondom: Így és így. Nehéz mondom, nehéz volt, de eltelt. Akkor sarkon fordult s még voltak mások ottan szénát csinálni. S elment azokhoz, hogy kérdezze meg, hogy ık hallották-e ezt, amit én mondtam. Igen. Azt mondja, úgy volt, hogy hát, hogy egy illetı, az erdıben dolgozott, elfogta a izé a vakbele és az jajgatott fajdalmában. S az volt az a jajgatás. Dehogy elaludtam úgy, hogy hát nem volt probléma, az már igaz. Vagy pásztorkodtam, mondok egyet mást? 112

113 Pásztorkodtam, ıriztem marhákot, juhokot. Egy, itt ebbe a Hargita erdıben. S egy kıre ráültem és a késemet, fentem a késemet. A juhok voltak beljebb. Egyszer megfutamodnak a juhok, befelé, mire, hát mondom, nézzem meg, hát, hátamnál volt a farkas. Rajtam volt egy fekete kabát, ugye, hogy le voltam úgy kucorodva. A farkas engemet fekete juhonak vett észre. S akart reám, reám akart már készült, hogy szökken reám, s akkor én fölállottam így, s én mondom, ne, mondom, evvel vágom el a nyakadot. Olyan volt az a farkas, mint, mint egy ember. Értette, megszégyelve megfordult s elment utána. S aszondtam, hogy az életben sok minden van, nem tudom elmesélni, s azt mondtam, hogy ez a Mária segítsége volt. Mindennap szoktak járni ide templomba? Nem. Mi jöttünk Galacsról. Most Mária-napi búcsúra jöttek? Mi háromszáz kilométerre vagyunk ide. Reggel indultunk el, reggel hat óra gyors vonattal, temesvári gyorsvonattal, Galacs-Temesvár, idáig jöttünk, Szeredáig. Most itt vagyunk, valahol szállásolunk, itt van egy szálláshely. Holnap részt akarunk venni a szentmisén. És a virrasztáson is? A virrasztáson nem. Azt hiszem, hogy nem tudom, lesz az este, az éjjeli virrasztás vagy pediglen holnap éjjel lesz a virrasztás. A kolostor van nyitva. Szoktak idejárni Mária-napi búcsúra is vagy Pünkösdkor is? Igen, igen, igen, de, ugye, mivel most már ebben a korban vagyunk, nem tudunk virrasztani már ilyen sokat, nagyon. Máskor, amikor virrasztás volt, akkor éjjel nem az, hogy kokkadoljon s aludjon. Az a valóságos, hogy ne aludjunk már. Énekeljen, imádkozzon a többiekkel és akkor jó, de hogyha ment a templomba azért, hogy ott aludjon, akkor nem olyan jó. Fiatalkorában akkor itt szokott énekelni és virrasztani? A fiatalokorom, a gyermekkorom olyan nehéz volt, hogy hát, nem tudnék semmi jót mondani. Nehéz volt. Nagyon nehéz volt, mert árván maradtam hét éves koromban. Aztán, ugye, nagyon, nagyon, nagyon kellett, hallgassak. Nagyon kellett, szófogadjak és nagyon kellett, szenvedjek és ne felesseljek. Akkor aztán minden jól ment. 113

114 Szabad tudni, mikor született? Igen. Hát, születtem 1929-ben február 24-én. Én Galacsról vagyok, Duna partról, Duna part mellé. Szóval, ahol folyik a Duna, mi vagyunk a Duna partján Galacsonon. Aztán ott következı jön a Moldovai ország, Moldovaország. Azzal vagyunk mi szomszédosak, azután az oroszok. Ezelıtt a kommunista idejibe akkor direkt az oroszokkal voltunk szomszédok. Most már moldovaiakkal vagyunk szomszédok. De én itt születtem. gyimesfelsıloki vagyok. De én már több mint 58 éve hogy el vagyok menve innen. Háború után elment? Igen, a háború után, 48-ban. Elküldték vagy pedig önkéntesen ment? Önkéntesen mentem, mert muszáj volt menni, hogyha az ember megkeresse a megélhetıséget innen. És most járnak többször évente ide búcsúra? Igen, minden évben. Minden évben kétszer: Pünkösdkor és Mária-neve napján. Ezt úgy mondják, máma azt mondják, hogy kisasszony, boldogasszony, boldogkisasszony. Szóval, Mária-neve napját vasárnap tartsák. Hallottam, még nem sikerült. Nem most fogják csinálni, de fogják csinálni, hallottam, kedden es, kedden es tartsák. Tizenkettedikén? Nem tudok, nem tudok minden errıl beszélni, úgy vagyok én is mint maguk, most nem vagyok állandóan itt. De ennek a Mária tiszteletére jöttünk ide és egy napot ülünk, vagy kettıt ülünk, de egy hónapot ülni nem lehet. Aztán Pünkösdkor, tetszik tudni rengeteg, voltak-e ottan abba az üzletbe? Igen. Vettek onnan emléket? Még nem. Na onnan aztán lehet venni, kapni emléknek ilyen pünkösdi búcsúról és mi van ott? Mária szobráról is van. Én még a nevét szeretném...? Tímár István. Köszönöm szépen. 114

115 (3) Öregebb férfi, nagyon nehéz érteni (Románul kezdi és azután kérdezi:) Románul, tudnak beszélni románul? Románul nem. Szóval, három kápolna van? Három kápolna van, igen. A Salvádor kápolnája. Nem, a Szenvedı az elsı. A koporsós... Igen, ahol a koporsó van. Az a Szenvedı kápolna. A másik a Salvádor kápolnája. Tovább a másik a Szent Antal, az látszik ide a templomtornya. Tetszik, ez úgy volt, hogy látszik, hogy ez, abba a koporsóba valaki aludt. Azért mondják, hogyhát valami biztosan..., barátsőrő, barát, vagy valami valamely vétettek, vétkezett. Tehát, annak volt egy büntetése, hogy kellett aztán tíz napot vagy húsz napot vagy harminc napot ott ebbe a koporsóba kellett aludni... Itt kolostorban? Nem a kolostorban. Ott a kápolnában? A kápolnában. Ott, ahol tetszett látni. A koporsónak belsı része ki van így csiszolva, nedvesse, vásolva... S az is a ezer kétszáz, nem tudom, ezer kétszáz vagy ezer négyszáz idejükben lett építve. Arra gondolunk, hogy hordták ki azt a sok anyagot oda a hegyre. Na. S ez is egy óriási épület ez a kolostor, egy óriási nagy épület. Hát, most kínlódnak Galatonnál, ahol én vagyok, ahol én érkeztem. Most akarnak építeni egy templomot. Már van... Majdnem egy éve, hogy megkezdték és nem látszik semmit, hogy csináltak. Nagyon nehezen megy, nagyon nehezen megy az építkezés. Akkor, abba az idıbe kıbıl, kıbıl van csinálva, kıbıl van építve ez a kolostorunk. Nem cementbıl öntötték, hanem kıbıl, kıbıl van építve. Na, ennyit tudok. (4) Férfi Jó, és Pünkösdkor is, ugye? 115

116 Igen. Akkor az egyik testvér itt van a kolostorban? Nem tudom, hol van pontosan itt, ilyen találkozókon szoktunk együtt lenni inkább, vagy például volt ilyen ferences ifjúsági zarándoklat Azon ismerkedtem meg tulajdonképpen. Ugye, ez a pünkösdi búcsú, ez a nagyobb? Igen. De most ide is járnak elég sokan, nem? Igen, sokan szoktak lenni, minden világrészrıl. Amerikából is. Amerikából is jönnek? Voltak. Honnan voltak? Japán vagy nem tudom, valami ilyesmi. Tényleg? De, mint magyarok vagy külföldiek is jönnek? Külföldiek is járnak. Nem értenek a nyelvet, de mégis jönnek? Akar Máriát tisztelni. Ez a Mária-szobor itt, ez milyen régi? Ezt nem tudom, az oltáron 1448-at ír. Ott felül, ha látta? Láttam. Nem tudom a szobor, de régi az is. És ezzel a szoborral kapcsolatban. Most vagyok itt elıször, de tegnap láttam, hogy az emberek odamennek a szoborhoz és simogatják a lábukat. Errıl mit tud? Nem tudom, hogy áldás miatt van, hogy... hogy mondjam?... Akkor jobban segít az? Ki segít akkor, a Szőz Mária segít az embereknek vagy pedig az Isten? Szőz Mária. közbenjárásával az Isten is. Vagy nem tudom, valami ilyesmi. De akkor jobban segít, ha érínteni lehet ezt a szobrot? Szoktak így valamilyen tárgyakat így, kendıt vagy valamit hozzá simítani is. S akkor azt így ereklyeként szokták tartani otthon. És errıl a szobor eredetérıl nem hallott semmit? Vagy hallott? Hallottam, de most így nem ugrik be. Nem tudom. 116

117 De én azt hallottam, hogy sok csoda történt ezzel a szoborral kapcsolatban. Errıl nem hallott semmit? Annyi volt, hogy leégett a templom vagy valami ilyesmi és akkor a szobor éppen maradt. S ilyen dolgokat hallottam. S a világháborúkat is átvészelte s mindent. Úgy, hogy a szobor megmaradt és a templom nem? Tőzkor, valami ilyesmire emlékszem. Ahá, nem leszek hosszú, de mostanában, mondjuk valaki meggyógyult vagy ilyesmi? Nem hallott? Mostanában így nem, nem. Nem tudok róla, de lehetséges. És Ön is odajár a szoborhoz? Igen. És mit érez akkor? Segít? Ilyenkor így közelebb van Szőz Mária, mint, ha úgy csak otthon imádkozok vagy. Úgy van, érzem a közelségét. De olyat nem érzett, hogy segít valamiben? Elnézest, de kell mennem... Visszajön még? Majd visszajövök. (5) Molnár Erika, Gergı Ákos A szoborral kapcsolatban? Valaki meggyógyult vagy ilyesmi? Nem hallottak? Hát, az ilyen nagyon sok volt. Jaj, de esetleg valamit elmond? Hát, ilyen saját, nem tudom. Jaj, nem kell, hogy neked, Önnek történt, de... Olyan volt, pl. olyan csoda, hogy az egész templom kivilágosodott. Tehát, annyira fényes volt a szobor, de így más (Gergı: S mikor leégett a templom...)...csak a szobor maradt éppen. Meg ilyenek voltak. 117

118 Az mikor volt? Ezt nem tudja? Nem tudom. İk mind a ketten akkor onnan hatvan kilométerre a másik...? (Gergı: Nem.) Egy kicsit más, háromszáz kilométerre. Lehet tudni, hogy milyen idısek? Tizenhat. (Gergı: tizenhét) És akkor itt, erdélyi magyarok, ugye? Mmm... És mi volt a falunak a neve? (Gergı: Gyergyószárhegy). Déva. És a nevük. Nem kerül semmi újságba vagy ilyesmi... Molnár Erika. (Gergı: Gergı Ákos.) Köszönöm szépen. (6) Öreg férfi (kevés a foga) Mária énekelt. Mária énekelt? Igen. Igen. Ez hogy volt vagy mikor volt? Szép Szőz Mária, könyörögj érettünk! Légy velünk, imádkozzunk!... És a szoborral kapcsolatban, azt tudja, hogy valami csoda történt? Hogy valaki meggyógyult vagy ilyesmi? Hát, így idáig meg voltam operálva kétszer. Egy ilyen gyomorbaj egy ilyen helyen. De hála jó Istennek, hogy helyre jöttem és eljöttem a szép Szőz-Anya-Máriámot megkérjem, hogy még egyszer segéllyen meg, továbbra is, ahogy voltunk ezelıtt. 118

119 Szegények voltunk,, egy kicsit legyen İ velünk örökké. Úgyhogy most is eljöttem Székelyudvarhelyrıl és a holnap lesz a búcsú. Van neki a Mária-napja, most eljöttem. Aztán, ná, aztán, ha jó Isten megsegít, akkor mennek ebédre át, ı ad nekik egészséget. Ha akar erıs leszen. Úgyhogy, ennél többet nem tudok mondani. Azt hallotta, hogy régen valamikor szobor éppen maradt, amikor itt volt a háború vagy? Akkor ırizték a katonák. Itt a népek. İrizték. Voltak, akik ne le akarták rombolni, Hogy a háború alatt, akartak törni mindent, a templomunk, mindenfélét. De eljött a nép, hegyreállt, hogy nem, nem a Jézuskát azt meg kell védeni, mert ı segít minket. İ segít. Más itt nem tud segíteni, csa a jó Isten. Akár református, akár katolikus, unitárius vagy miféle. De abba bízik az Istenben, a Jézuskába. Mert van olyan, hogy nem maga bízni benne, de azt, hogy ı nem tud jól, ha jó Isten, mikor meghal. Mert volt olyan eset, hogy én voltam, olyan helyett voltam, hogy a Nicolae Ceauşescu idejébe, hogy templomba nem szabad menni. Ha elment, akkor megverték. Akkor de mosmá, olyant is láttam, hogy ı is eljött templomba és ı is most már... İ is visszatért, hogy ai, ne, hogy nekünk van Jézuskánk, hogy ı is megsegít. Akárhogy szeptember 9. (7) Valér barát, 27 éves, 1972-ben született, nov. 11-én leteszi az örökfogadalmát. Kárpátaljai, Ukrajnából Szülei megvannak. 18 évesen el kellett mennie katonának. Májusban, Mária hónap alatt Máriához imádkozott, hogy olyan helyen szolgálhasson, ami jó Szőz Máriának. Júliusban felvették szerzetesnek, szerzetesi iskolába csoda, nem kellett elmenni katonának, hanem isten katonája lehetett. 18 évesen itt volt árvaháznál szerzetesdiákként. Árvagyerekek között volt. Egy cigánylányba beleszeretett, udvarolt neki. Megdöbbentette, hogy a lánynak nem voltak szülei, de a Szőz Máriát anyaként szerette. İ az egyetlen anya, az anya. Ez egy csoda, aki úgy szereti, hogy nincsenek is meg a szülei, de úgy szereti. Ezt csak nekem mondta el. 119

120 Valér barát nem itt él, máshol. Most csak vendégségben van itt. (8) Csík Sándorné, 77 éves, Brassóból, Bencze Margit, 74 éves Kétszer évente járnak ide búcsúra, éjjel virrasztanak, egy ferences templomból jöttek. Ahhoz kötıdı hatszemélyes társaság, akivel ide szoktak járni. Unokája meggyógyult. Megszületett, korházban mondták, hogy egy éves korában vissza kell hozni az orvoshoz a lábával, mert valami baja lesz, de csak késıbb, két évesen vitte el, mert jóban volt a saját orvosával, aki semmi baját nem látott. De akkor már sántított és az orvos mondta, hogy korábban kellett volna elhozni. Mégis megpróbálták megmőtetni. Deréktıl egész lába gipszben volt. Nem hitték, hogy meggyógyul. Az orvos is azt mondta, hogy Szőz Máriához forduljon. Fél évig gipszben volt és jól lett. Egy férfinak balesete volt Brassóban. Idejártak imádkozni érte. Elıtte nem is voltak hívık, de a bajban sokat imádkoztak a teljes gyógyulásért, ami teljesült, és azóta már a gyógyult rendszeresen ministrál a pap mellett a miséken. İk nem a csodák miatt járnak ide, az nem helyes, mert nem szabad semmit elvárni, hanem bírni kell, és hálát adni az egészségért és a bajok elkerüléséért. İk is mesélték, amikor a török nem bírta elvinni a szobrot, mert annyira nehézzé tette a szobrot Szőz Mária. Idén Pünkösdkor nagy jégesı és zápor esett, még Brassóban is vízesések voltak és gondolták, hogy betegek lesznek. Mégse lettek betegek, ez is Szőz Anya érdeme. Sokan gondolják, hogyha imádkoznak, akkor már várhatják a csodát, és ha nem történik, akkor azt mondják, hogy nem ér semmit. Sokan itt esküsznek, hogy a Szőz Mária is segítse a házasságukat. 120

121 (9) Csiszér Margit. 52-éves, Csíkszereda, Marosvásárhelynél született Szokott járni ide a búcsúkra? Igen. Ön helyibeli vagy...? Igen, igen, igen. Somlyói vagy szeredai? Szeredához tartozunk, de itt azon a Szép utcán lakunk, ott a mártonvári gimnázium mellett. Nem tudom, tudja, hol van a gimnázium? Igen, tudom. Ott lakunk a szomszédságában. Értem. És vasárnapként is idejárnak? Igen. Igen. Ide járunk ebbe a templomba. Igen. Akkor természetesen minden búcsúra is eljön. Persze. Igen, jövünk a búcsúra is. Igen. Akkor pénteken, nyólcadikán volt egy kicsi búcsú, hát az Máriának a születésnapja. Ez a nevem, a fiám. És arra is mindig jövök, mert én nem Hargita megyei vagyok, hanem Marosvásárhelyi környékérıl származom, s az én szülıfalumban is mindig szeptember nyólcadikán van a búcsú. Az Kisboldogasszony búcsúja. Ennek az a neve Kisboldogasszony vagyis Máriának a születésnapja, hogy kis Mária, ugye, a gyermek Mária, aki született. És látom hogy az emberek, ott van az a Mária szobor és hogy emberek oda mennek hozzá és simogatják a lábát. Ennek mi vajon az értelme? Úgy tetszett látni, hogy a lábát simogatják. Tessék megfigyelni. Mindenkinek a kezében van valami. Vagy egy zsebkendı, vagy egy szentkép vagy valami tárgy, amit ı erekének tart, csak hogy azzal megérinti Máriának a lábát és hogy Mária megsegíti, egy kegyelmet kap. Ez egy régi hagyomány, és volt régén, amikor csoda is történt. Tud esetleg mondani, hogy mi...? Hát meggyógyult a betegség alul, például. Imádkozott Máriához, egy szentképet megéríntett a lábával, vagy egy zsebkendıt, vagy mondom, a legtöbben zsebkendıt. Tetszik érteni, ugye, mi az a zsebkendı? 121

122 Igen. Igen. Mindent... Egy zsebkendıt. Mert nagyon jól tud magyarul. Zsebkendıt odaérínt a lábához és akkor valami kívánságot ı elmond, ugye gondolod, a Szőzasszony felé, hogyha például én beteg vagyok vagy valamelyik családtagom, akkor kérem, hogy segítsen meg. S megsegíti. Ez tulajdonképpen a hit. Ha te hiszed, én, ezt legalább így fogom fel. Ez a saját véleményem. Hogyha hiszed, hogy megsegít, akkor biztos, hogy megsegít. És pontosan esetleg tud elmondani ilyen csodát vagy meggyógyulást vagy esetleg...? Hát így konkrétán, így nem tudok. De többen mondtak konkrétán. Hát, tehát én mondjak még szerint valakit? Úgy nem tudok. Név szerint nem kell. Név szerint nincsen, igen. De hallottam olyan, hogy milyen nagy beteg volt, rákos beteg volt. S eljött ide a templomba, s tényleg hittel, hittel imádkozott, s hitt benne, hogyha eljön a Szőzanyához, megkéri, hogy megsegítse, hogy meggyógyuljon, meggyógyult. Hát olyan betegségek gyógyultak, betegeségbıl gyógyultak meg emberek, hogy az orvosok lemondtak róla. Azt mondták, ilyen nincs. Nem, nem gyógyul meg, ez már vége. S meggyógyult. Hogy ez egy csoda. Ilyen több volt. Nem tudom, tetszett-e feljárni Szőzanyához. Nahát, ott vannak a falon ilyen kicsi plakátok. Azokon mind köszönet van. Megköszöni a Szőzanyának, hogy megsegítette. S azok mind köszönı szavacskák, úgy hogy ennyi csoda történt. Tulajdonképpen ez csoda, igaz-e, hogyha egy reménytelennek tőnı betegségbıl meggyógyul az ember. Sıt, az orvosok is lemondanak. Esetleg ismer egy olyan szertartást, hogyha ezt elvégzi, akkor megtörténik a csoda vagy meggyógyul az ember? Valamit végig kell hajtani? Hát, szertartást tetszett mondani. Van az olvasó. Az olvasót ismeri, igaz-e? Kereszt van a végén. Öt tized, hát ezt szokták imádkozni. Ezt szokták imádkozni. Ez egy szertartás, tulajdonképpen, hogyha a szentolvasót, a rózsafőzért, ezt elmondja, egyszer, többször. Ez a szertartása. Maga hogy érzi, hogy elmegy a Szőzanyához, és segít? Igen, igen, igen. Pontosan. Persze. Hát, amikor az ember mondjuk, egy olyan nehéz helyzetben van vagy egy kicsit el van szomorodva, el van keseredve, eljön ide a templomba, s mikor megint kijön az ajtón, hát, egy kicsit vidámabb lesz. Úgy el is 122

123 felejti a bajait, s akkor jut eszibe, hogy, jaj Istenem, még meg is szédjeli magát, hogy én egy ilyen kicsi bajjal jövök ide nagy elkeseredve, s másnak milyen nagy baja van. S nincs elszomoródva. Úgyhogy a hitét, a hitét meg is erısíti. Több hitet ad. Hogy tényleg, azt hiszi, a saját baja a legnagyobb. Nem igaz. Mikor szétnéz itt a világban, akkor mondja, jaj Istenem, én nem is kellené, ezt felemlítsem. Hát másnak még ezerszer több baja van, s milyen vidám, könnyen átéli. Hát igen, kap egy lelkierıt az ember. Egy lelkierıt. Régi idıkbıl is hallott valamit, hogy a szoborral milyen csodák voltak, azzal kapcsolatban? Hát, a szobor, az hársfából készült. Ugye a háborúk alatt, mindig onnan lekerült, rejtegették itt a szomszéd falúban a házakban, s a szobrot soha nem tudták tönkretenni. Hát, próbálták megggújtani, annak idején, még a török hadjáratok idején. Nem tudták tönkretenni. Karcolások látszanak, hogyha közelrıl megnézi, de ennél nagyobb kárt nem tudtak tenni vele. Úgy hogy meggyújtani a fa, s a fahoz ugye elég, ha meggyújtják. Nem égett el. S annyi idın át, ugye hordozták, rejtegették, s mégis megmaradt. Nem veszett el. Megmaradt, s itt áll. Úgyhogy ez már egy csoda, hogy egy fából készült szobor megmarad annyi éven át. Tegnap voltam itt, és láttam, hogy nagyon sok ember idejár esküvıre. Hogy itt házasodnak össze. Úgy hogy ez egy olyan különleges hely, hogy mindenki ide akar jönni? Igen. Pontosan. Igen. Hogy különlegesen, ahogy tetszett mondani, hogy van, aki itt esküzik, ha nem is idetartózik. De jönnek falúról is, vagy a városban is van még templom, de inkább ezt választják, mert különlegesség. Igen, ugye egy zarándokhely tulajdonképpen, s egy kicsit elsıbbrendőnek tartják, mint a városi, belvárosi templomot, pedig az is nagyon szép. De ez, ez valahogy különleges. S azért jönnek ide. Akkor az a Mária szobor, az a Mária kultusz, ez miatta van? Igen, igen. Mária kultusz. Ugye Máriát ugye tisztéljük. Az Isten, a Szentháromságot ugye, a Fiát, Atya, Fiú, Szentlélek, Szentháromság imádjuk. Istent imádjuk, de Máriát tiszteljük. Igen, tiszteljük. Isten Anya. Úgyhogy tiszteletet érdemel. Köszönöm szépen. Szabad kérdezni, hogy hány éves?

124 És a neve? Csiszér Margit. Köszönöm szépen. Én is örvendek, hogy megismertem egy észt lányt. (10) László Olga (Hegedős Olga leánykori neve), 76, Gyergyóremete Szabad kérdezni, Ön helybeli vagy...? Nem. Gyergyói vagyok. Gyergyóremetei. És szokott ide járni búcsúra, gondolom? Járok, járok. Csak ez az egykor vagyok. Pünkösdkor nem voltam, és most eljöttem, mert tudom, hogy nincsenek sokan. Hol jár egyetemre? Észtországban járok egyetemre, de most Budapesten és Debrecenben. Debrecenben járok egyetemre. Debrecenbe. Nekem is a leányaim jártak egyetemre. Egyik egyetemet végzett itt Bukovínán, másik Temesváron. Ugye, évente jár ide a búcsúra? Igen. Láttam, hogy ott van az a szobor, és az emberek járnak hozzá. Igen, a Szőzanya. Az szokott az emberen segíteni. Megkéri, szépen imádkozik, amit tud, s megkér is, ha valamilyen olyan baja lenne, azt ajánlja Szőzanyának, s ı megsegít. A bajokban. És láttam, hogy odamennek hozzá, és simogatják a lábát. Visznek valami, akinek ilyen, van valami olyanja, amit a gyermekéét hozta vagy valakiét, vagy a... A Szőzanya lábát törülik valami. Én például egy olvasót törültem oda, a más zsebkendıt, a zsebkendı nem olyan, de az olvasó ez ugye végleg Mária olvasója. Aztán, mit mondjam? Olyanok vannak, hogy nem tudja Ön is, hogy küld valami külön anyagot, hogy törüljük a lábát a Máriához. Aztán én végig szoktam adni nincs közém Máriának a lábának, amikor beleérkeztünk. Én csak az olvasót törültem le. Az ı 124

125 Szőzanyának férjét csegélyjének Szent Fiádnál mondjuk. Segélyen Szent Fiádnál nekünk a bajájunkban. Ez az olvasó otthon is egy ilyen...? Otthon is mondjuk. Igen. Mondjuk, úgy van nálunk, hogy olvasót, aki akár, de általában mindenki végez olvasót. Van többféle olvasó. Van Jézus szíve olvasója, van Máriáé, van akkor még, van rendes olvasómód. Az Úr Jézust, amikor felfeszítették, annak a titkai vannak, meg s minden tízeden, tíz szem van, egy olvasón egyszer ötven van, oda a tíz szemre végez például kéretünk vért izzadt, kéretünk keresztre feszítették, s eszket végeznek, az ilyen típusú. Hallott már, hogy valakinek valamilyen csoda történt...? Azt mondjuk, hogy az Úr Jézushoz fohászkodunk, s a Szőz Anya kézükhöz, a mi bajunkat, hogy segélyjen át. Én például laktam egy másik helyen, ahol nem ott laktam, ahova férjhez vittek, s kértem a Szőz Anyát, hogy segítsen meg, hogy kerüljön egy lakáshoz, hogy szüleimhez legyek közelebb, s kaptam. S mástól is hallottam, hogy Szőz Anya kérésére sikerült, amit kívánt. Na, ilyen dolgok vannak. Hallott már, hogy valami korábban is történt, korábbi idıkben? Korábbi idıkben? Hogyne! Mondták, hogy..., s prédikációban is sokszor elmondanak, sok mindent, olyan mint, hogy megtörtént. Az Úr Jézus, a Mária, sokból lásó Mária nem, csak tudják, hogy az Úr Jézusnak az anya, de nem törtek meg tisztelettel, mint a katolikusokkal. Ezt így tartják. Tiszteletbeli, s imádkoznak, imádkozunk hozzá, hogy segítsen meg a Mária bajainkban, s adjon erét a kerészt viselésében. Ilyeneket tudunk. Aztán van még, aki sokkal többet is tud, mert én is jártam munkába tizenöt évig és ugye az alatt több minden elmaradt például, több minden elmaradt, mert nem tudtam menni mindenhova el. Gyermekeket nevéltem. Na most, amikor az egyik leányom Bukarestben, ott járta az egyetemet, s mondta, én, amikor kellett vizsgázni, az eljött már, megírta, hogy hazajár, s megmondta, hogy édesanyám imádkozzon ez így, mert most vizsgázok. Ilyen dolgok vannak. Imádkoztam. Aztán, Jó Isten, nem tudom, hogy hallgatta meg a Mária, hogy segített, de sikerült. S olyan vallásos is. S a kicsi Temesváron, az is, hogy imádkozzak, mert most jön vizsgája. S, hát a Szőz Anyát kértem, hogy legyen segítségükre, mert kicsi. (Nevet.) Ilyen dolgok vannak. 125

126 S hogy érez, amikor odamegy Máriához...? Akkor szívbıl érzem, hogy Istenem. Mária. Segíts, Mária segíts! Aztán sok ének. Sok minden van ott, csak én is mindent, mondom, nem tudom. Szabad még kérdezni, hogy hány éves? Hetven hat. Milyen helybıl származott? Gyergyóremete. És a neve? László Olga vagyok. A születési nevém Hegedős Olga s a férjem után László Olga. Köszönöm szépen. (11) Férfi...Hogy a törökök? Igen. Aztán sok csoda van, ha be tetszenek menni. Ott lehet látni, hogy ki mindenki köszönni Szőz Anyának, s mi minden sok gyógyulás történt itt. Konkrétát nem tudok. Konkrétát nem tud. De én láttam, hogy az emberek odajárnak a szoborhoz, s megsimogatják a lábát. Igen. Ennek milyen értelme van? Hát, ez a Mária-tisztelet. İ segít az embereknek? Hogy ı közbenjár értünk Istennél. Akkor a szobor segíti...? Nem, Mária segíti. S nem az Isten, hanem a Mária? Nem, Mária közbenjár Istennél értünk. Hát, mint hogy ha én az ı kérését közvetíteném valakinek. Hogy ne xy ezt kéri tıled, hogy, légy szíves, tedd meg neki ezt a szívességet. Az emberek ezért bíznak Máriában, mert ı Isten anya, Jézus anya. S ezért nagyobb szava van. Istenné. 126

127 Köszönöm. S látom, hogy van olyan kendı vagy valami és ezzel simogatják. Ennek mi az értelme? Kendıvel simogatják a lábát. Mindenki maga tudja. Én nem szoktam. Nem szokta? Jól van. Akkor Mária jobban segíti azzal a kendıvel? Nem, nem hiszem. Szerintem csak ık érzik biztonságban magukat, hogyha velük van valahol. Segít bízniuk, hogyha hordoznak valamit, ami valamiféleképpen tıle távozik. 127

128 Lisa 2 Foto Csíksomlyó neitsi Maarja kujust lapsega 128

129 Lisa 3 Kaart Kaardil on märgistatud Rumeenias asuva Csíksomlyó asukoht (rum. k. Miercurea Ciuc), mis on suhestatud Ungari ja selle pealinna, Budapestiga. 129